Mis on antipsühhiaatria? Ajalugu, põhimõtted ja kriitika

Avasta antipsühhiaatria ajalugu, põhimõtted ja kriitika — Foucault, David Cooper ja 1960. a liikumised, mis vaidlustavad traditsioonilise psühhiaatria.

On mitmeid sotsiaalseid ja poliitilisi liikumisi, mis seavad kahtluse alla teatavad psühhiaatria tavad — neid liikumisi koondab sageli mõiste antipsühhiaatria. Antipsühhiaatria ei ole üksainus üksnes teaduslik teooria, vaid pigem mitmesuguste teoreetiliste ja poliitiliste vaadete, protestide ning praktiliste ettepanekute kogum, mis on kujunenud eri ajaloolistes kontekstides ja erinevate autorite poolt.

Ajalugu

Selle liikumise juured ulatuvad kaugele: üks varasemaid vastuhääli meditsiinilisele käsitlusele vaimsetest raskustest ilmnes juba 1789. aasta Prantsuse revolutsiooni aegsetes ideedes, mida mõjutasid romantilised ideaalid ja uus arusaam indiviidi vabadusest. 19. sajandi ja 20. sajandi alguse Euroopas tekkisid uued kritiseerivad hoiakud: umbes 1900. aasta paiku Saksamaal tekkisid voolud, mis kritiseerisid karistavat ja asotsialiseerivat psühhiaatriapraktikat.

Kolmas suur laine avaldus 1960. aastatel Ameerika Ühendriikides ja Euroopas, mil avalikkuses ja akadeemias tõusid kahtlused, kas näiteks skisofreenia ja teised diagnoosid tuleks tingimata käsitleda ainult meditsiinilise häirena, keda tuleb peamiselt ravida psühhiaatria kaudu. Selles perioodis toodi esile sundhospitaliseerimise, psühhiaatriaosakondade hierarhia ning ravim- ja teraapiapraktikate eetilised probleemid.

Üks inimestest, kes mõjutas 1960. aastaid tugevalt, oli Michel Foucault. Tema uurimus, mille ingliskeelne pealkiri on History of Madness in the Classical Age (prantsuse keeles Histoire de la folie à l'âge classique), käsitles seda, kuidas ühiskond määratleb ja tõrjub „hullumeelsust” ning kuidas võim, teadus ja institutsioonid mõjutavad arusaamu vaimsusest.

Lõuna-Aafrika psühhiaater David Cooper oli esimene, kes kasutas terminit "antipsühhiaatria" avalikult — ta kasutas seda 1967. aastal. Samal ajal ja hiljem tõusid esile teised mõtlejad ja aktivistid, nagu R. D. Laing, Thomas Szasz ja Itaalia reformija Franco Basaglia, kelle ideed aitasid kujundada liikumise avalikku kuvandit ja praktikat.

Põhimõtted ja argumendid

• Võimusuhted ja sildistamine. Antipsühhiaatria rõhutab, et diagnoosid ja psühhiaatrilised praktikad võivad toimida sotsiaalse kontrolli vahendina — need sildistavad ja marginaliseerivad inimesi, kelle käitumine või kogemused ei sobi normi.
• Medikaliseerimine. Paljud antipsühhiaatria pooldajad kritiseerivad kalduvust kirjeldada laia spektrit inimkogemusi biomeditsiiniliste häiretena ning lahendada neid järjest suurema medikalisatsiooni kaudu.
• Sundravi ja institutsionaliseerimine. Erinevad antipsühhiaatria liikumised vastustasid sundhospitaliseerimist, sundravimeid, elektrišokke ja muid vahendeid, mis võisid olla mõneti karistavad või dehumaniseerivad.
• Kultuuriline ja sotsiaalne kontekst. Antipsühhiaatria rõhutab, et käitumise ja kogemuste tähendus sõltub sotsiaalsest, poliitilisest ja kultuurilisest kontekstist; paljud häired võivad olla vastus ebavõrdsusele, traumale või kultuurisurvele.

Tuntud isikud ja suundumused

• David Cooper — kasutas esimesena terminit "antipsühhiaatria" ning osales aktivismis ja eksperimentaalsemates teraapiavormides.
• R. D. Laing — uuris vaimse häire ja inimese enesetaju suhteid ning kritiseeris traditsioonilist ravi, püüdes mõista patsiendi subjektiivset kogemust.
• Thomas Szasz — väitis, et „vaimuhaigus” on sageli silt, mitte meditsiiniline fakt; rõhutas individuaalse vastutuse ja vabaduse küsimusi.
• Franco Basaglia — juhtis Itaalia haiglareforme ja oli üks tugevaimaid deinstitutsionaliseerimise eestvedajaid, mis viis 1978. Itaalias laiaulatusliku psühhiaatriateenuste ümberkujundamiseni.

Mõjud ja reformid

Antipsühhiaatria kriitika on olnud mõneti vastuoluline, kuid sellel on olnud ka selged praktilised tagajärjed:

• Deinstitutsionaliseerimine — paljud riigid sulgesid suuri psühhiaatriahaiglaid või vähendasid nende rolli, suunates tähelepanu ambulatoorsele ja kogukonnapõhisele hooldusele.
• Patsientide õigused — suurenes teadlikkus sundravi õiguslikest ja eetilistest piiridest; hakati rõhutama informeeritud nõusolekut ja patsiendi autonoomiat.
• Uued hooldusmudelid — tekkisid taastumis- (recovery) ja võimestamispõhised lähenemised, samuti suurem rõhk psühhosotsiaalsele toetusele, eluasemele ning sotsiaalsele rehabilitatsioonile.
• Rikastunud debatid — antipsühhiaatria sundis akadeemilist ja kliinilist psühhiaatriat tegelema oma metoodika, väärtuste ja võimuprobleemidega.

Kriitika

Antipsühhiaatria on saanud ka tugevat vastuseisu. Peamised kriitika suunad on:

• Romantiseerimine ja vähene praktilisus. Mõned kriitikud väidavad, et liikumine romantiseerib haiguste „vabadust” ja ei paku piisavalt konkreetseid ravivõimalusi inimestele, kes kannatavad tõsiste ja ohtlike sümptomite all.
• Bioloogiliste tegurite eiramine. Paljud meditsiinilised uuringud näitavad, et teatud vaimsed häired võivad omada bioloogilist või neuroloogilist alust; täielik biologiliste tegurite eitamine võib kahjustada patsiente, kellele medikamentoosne ravi aitab.
• Patsientide kannatuste alahindamine. Mõnede kriitikute arvates võis radikaalne antipsühhiaatria mõnikord jätta tähelepanuta inimeste vahetu vajaduse leevenduse ja turvalisuse järele.
• Heterogeensus. Antipsühhiaatria ei ole ühtne koolkond: erinevad autorid ja liikumised on pakkunud väga erinevaid ja vahel vastandlikke ettepanekuid, mis teeb sellest raskesti rakendatava poliitilise või meditsiinilise programmi.

Kaasaegne olukord

Tänapäeval ei ole antipsühhiaatria pakku masinlikku vastaspoolet meditsiinile, vaid pigem üks osa laiemast dialoogist patsiendiõiguste, eetika, teadusuuringute piiride ning ravimeetodite üle. Kaasaegsed suunad — nagu biopsühhosotsiaalne mudel, taastumispõhine lähenemine, trauma-informeeritud hooldus ja võrdsust rõhutav psühhoteraapia — võtavad tihti üle antipsühhiaatria kriitilised tähelepanekud, aga kombineerivad neid kaasaegse teadusliku teadlikkusega.

Kokkuvõtlikult võib öelda, et antipsühhiaatria on olnud oluline äratus häälte ja praktikate osas, mis võivad kahjustada inimeste õigusi ja väärikust. Samas on liikumise radikaalsemad ideed tekitanud ka vaidlusi selle üle, kuidas tagada nii inimeste turvalisus ja tervis kui ka nende vabadus ja autonoomia. Tänane psühhiaatria püüab üha enam leida tasakaalu teaduslike tõendite, eetika ja patsiendi kogemuse vahel.

Küsimused ja vastused

K: Mis on antipsühhiaatria?

K: Millal tekkis esimene psühhiaatriavastane liikumine?

K: Millal sai alguse teine psühhiaatriavastane liikumine?

K: Millele keskendus kolmas psühhiaatria-vastane liikumine?

K: Kes mõjutasid kolmandat psühhiaatria-vastast liikumist väga palju?

K: Milline on Michel Foucault' raamat "Hullumeelsus ja hullumeelsus: History of Madness in the Classical Age, millest räägib?

K: Kes oli esimene inimene, kes kasutas terminit "antipsühhiaatria"?

Otsing