Ikonoklasm — definitsioon: ikoonide hävitamine usu- ja poliitilistel põhjustel

Ikonoklasm — definitsioon ja ajalugu: ikoonide ja mälestusmärkide hävitamine usu- ja poliitilistel põhjustel; põhjused, tuntud juhtumid ja ühiskondlik mõju.

Ikonoklasm tähendab, et sama kultuuri sümbolid (nagu ikoonid või mälestusmärgid) hävitatakse sama kultuuri esindajate poolt. Seda tehakse tavaliselt usulistel või poliitilistel motiividel. Sageli toimub see koos suurte poliitiliste või religioossete muutustega. Üldiselt erineb see võõraste, näiteks hispaania konquistadooride poolt Ameerikas tehtud hävitamisest. Mõiste ei hõlma üldiselt valitseja kujutiste konkreetset hävitamist pärast tema surma või kukutamist (damnatio memoriae), näiteks Ehnateni hävitamine Vana-Egiptuses.

Inimesi, kes tegelevad ikonoklasmiaga või toetavad seda, nimetatakse ikonoklastideks. Seda sõna kasutatakse ka inimeste kohta, kes on vastu väljakujunenud dogmade või konventsioonidele. Sarnaselt nimetatakse inimesi, kes austavad või austavad religioosseid kujutisi, ebajumala kummardajateks. Ida-ortodoksi kontekstis nimetatakse neid ikonoduliteks või ikonofiilideks.

Ikonoklasmi võivad teostada eri usku olevad inimesed, kuid sageli on see sama usundi fraktsioonide vaheliste sektantlike vaidluste tulemus. Kaks Bütsantsi puhangut 8. ja 9. sajandil olid ebatavalised, sest piltide kasutamine oli vaidluse põhiküsimus, mitte laiemate probleemide kõrvalsaadus. Kristluses on ikonoklasmi ajendiks üldiselt olnud kümne käsu sõna-sõnaline tõlgendamine, mis keelab "jumalakujude" valmistamise ja kummardamise.

Põhjused ja motivatsioon

Ikonoklasmi põhjused võivad olla mitmekesised ja tihti kattuvad. Peamised motivaatorid on:

• Religioossed veendumused: mõnede tõlgenduste järgi kujude või piltide kummardamine on idolatree; seetõttu püütakse need eemaldada või hävitada.
• Poliitilised eesmärgid: uue võimu legitimeerimiseks või varasema režiimi sümbolite hävitamiseks (mälestusmärgid, portreed, monumendid).
• Sotsiaalne ja kultuuriline puhastus: püüe eemaldada nähtavaid tunnuseid „vana korra” ideoloogiast või moraalist.
• Ideoloogiline radikalism: revolutsioonilised või fundamentalistlikud liikumised, mis näevad kujude hävitamises kiiret viisi ühiskonna muutmiseks.

Ajaloolised ja kaasaegsed näited

Ikonoklasm on esinenud paljudes kultuurides eri aegadel. Mõned tuntud näited:

• Bütsantsi ikonoklasm: kaks suurt perioodi 8.–9. sajandil, mil keisrite ja osa kirikujuhtide poliitika viis religioossete ikoonide keelustamiseni ja hävitamiseni. Nende konfliktide tulemuseks oli ka Nikaia II kirikukogu (787) ja hilisem taastumine, mida 843 tähistatakse kui «ortodoksia triumfi».
• Reformatsioon: 16. sajandil tekkinud protestantliku ikonoklasmi laine—näiteks Inglismaal, Šveitsis ja Madalmaades—kus kirikupilte ja altariilmasid eemaldati ja hävitati.
• Prantsuse Revolutsioon: religioosse ja monarhilise sümboolika rüvetamine ja hävitamine 18. sajandi lõpus.
• Islamimaades ja islami liikumistes: piltide ja kujutiste keelustamine paljudes usulistes kontekstides; mõnes perioodis ja piirkonnas tähendab see ka religioosset piltide hävitamist avalikus ruumis.
• 20.–21. sajandi kultuurivõitlused: näited on Bamiani budade hävitamine Afganistanis (2001) ja arheoloogiliste ning kultuurimälestiste korduvad hävitamised Iraagis ja Süürias 2010. aastate alguses/keskel (näiteks ISIS-i tegevus).

Meetodid ja tagajärjed

Ikonoklasmi meetodid võivad olla otsesed (vandalism, pildistamise või skulptuuride füüsiline hävitamine), aga ka seadusandlikud ja administratiivsed (keelud, konfiskeerimised, valitsuse dekreedid). Tagajärjed ulatuvad materiaalsetest kahjudest kuni laiemate kultuuriliste ja sotsiaalsete mõjudeni:

• Kaasaegse või muinase kunsti ning ajaloolise info igavene kadu.
• Ühiskondlik lõhestumine ja traumatiseeritud kogukonnad.
• Kultuuripärandi kaitse küsimuste tõus rahvusvahelisel tasandil ning vastavad kokkulepped (näiteks UNESCO konventsioonid).
• Mõnikord taastamine või taasloomine, kui poliitiline olukord muutub või kui muinsuskaitse jõud tugevnevad.

Õiguslik ja eetiline raamistik

Rahvusvahelise õigusruumi ja muinsuskaitse seisukohalt on ikonoklasm sageli käsitletud kui kultuuripärandi rikkumine. UNESCO ja teised organisatsioonid rõhutavad kultuuriväärtuste kaitset konfliktide ajal ning loovad raamistikku mälestiste säilitamiseks. Samas tekitab ikonoklasm keerukaid eetilisi küsimusi: kellele kuulub ajalugu, millised sümbolid on õigustatud ja kuidas tasakaalustada religioosseid või poliitilisi veendumusi kogukonna õigusega säilitada oma kultuuripärand.

Kokkuvõte

Ikonoklasm ei ole vaid kunstide või esemete hävitamine: see on tihti osa laiemast võitlusest uskumuste, võimu ja identiteedi üle. Mõnikord tekib see sisemisest usulisest reformimisvajadusest, teinekord on see strateegiline samm poliitilises võitluses. Sellel on püsivad tagajärjed ühiskondade kultuuripärandile ning seetõttu on selle ennetamine ja mõistmine oluline nii kohalikul kui rahvusvahelisel tasandil.

Küsimused ja vastused

K: Mis on ikonoklaasia?

K: Mille poolest erineb see võõraste poolt toimuvast hävitamisest?

K: Kes on ikonoklastid?

K: Kes on ebajumalateenistajad?

K: Kas ikonoklaasia on alati religioosselt motiveeritud?

K: Kas sellest reeglist on erandeid?

Otsing