Jupiteri sisemised kuud on neli väikest, ebaühtlast ja jämedalt kiltkivilaadse kujuga kuud, mis tiirlevad väga lähedal Jupiteri ümber. Need kuud on tihedalt seotud Jupiteri rõngastega: nad annavad rõngastele osa materjalist mikrometeoriidide ja kosmilise mikrolöögiga paiskuva tolmu kaudu ning samal ajal neelavad ja hävitavad osa rõngasteosakestest. Nende poolsuurteljed jäävad vahemikku umbes 128 000 kuni 222 000 km Jupiterist, mis asetab need planeedi siseringkonda.
Rühma liikmed (järjekorras lähimast kaugemini) on:
Metis on rühma lähim kuu ja väga väike, ebakorrapärase kujuga objekt (mõõtud on ligikaudu kümnete kilomeetrite järgus). Tema orbiidiaeg on lühem kui üks Jupiteri päev (Jupiter pöörleb kiiresti), mistõttu Metis liigub planeedi ümber kiiremini kui planeet ise pöörleb. Metise ja Adrastea lähedus Jupiterile *ja* tugevad gravitatsioonilised tõmbejõud hoiavad neid kitsas siseringis ja aitavad moodustada ning säilitada planeedi sisemaiseid rõngaid.
Adrastea on samuti väike ja jäme-kujuline kuu, leitud Voyageri missiooni pildidelt. Adrastea asub Metisest veidi väljaspoole ja osaleb aktiivselt rõngaste varustamises nii, et mikromõõdulised osakesed eralduvad tema pinnalt ja lisanduvad Jupiteri haprale rõngasüsteemile. Mööda oma orbiiti liiguvad Metis ja Adrastea väga kiiresti (orbitaalperioodid on vaid mõne tunni suurusjärgus), mistõttu nad tihti nimetatakse ka siseringi kuudeks.
Amalthea, rühma suurim kuu, on palju suurem kui Metis ja Adrastea (mõõtmed ligikaudu sajakond kuni mõnesaja kilomeetri suurusjärgus ühe telje ulatuses). Amalthea avastati juba 1892. aastal ning tema pind on tume ja tolmune, mida tõenäoliselt põhjustab kosmiline mikrolöögist tekkinud kraatreeritus ja pinnale kinnistunud tume materjal. Amalthea orbitaalperiood on pikem kui Metisel ja Adrasteal ning ta paikneb veidi kaugemal, kuid ikkagi siseringis; tema materjal on oluline Amalthea-nimelisele rühmale tähenduse andev allikas.
Thebe on neist suuruselt teine või kolmas, rocks- ja jääsegu moodi koostisega ning samuti ebakorrapärase kujuga. Thebe paikneb Amaltheast väljaspool ja tema lagunemisel või pinnalt paiskuvate osakeste abil täiendatakse osa Jupiteri välisrõngaselemente.
Need kuud on üldiselt madala tihedusega ja suure osa pinnamaterjalist moodustab vesi- ning kivimaterjal, mis on paksu tolmukihi ja tume katte all. Paljud neist on tuvastatud esmakordselt 1979. aasta Voyageri missioonilt (Metis, Adrastea ja Thebe ilmnesid Voyageri piltidel), samal ajal kui Amalthea leiti juba varem. Kõik neli kuud on tõenäoliselt ristiöeldult tidally lukustatud ehk ühel pool pööratud alati Jupiterile lähemale.
Rõngaste ja süsteemi tähtsus: need väikesed kuud toimivad nii rõngaste materjali allikatena kui ka neelajatena — löögimeteoridilt lahti lennanud tolm ja kraatrihoovused lisavad pidevalt peenikest materjali rõngastele, samas kui mõned osakesed gravitatsiooni ja magnetvälja mõjul langevad kuude või Jupiteri pinnale. Seetõttu on sisemised kuud võtmetähtsusega Jupiteri sisemise dünaamika ja rõngaste eluea mõistmiseks.
Metis ja Adrastea tiirlevad mõlemad ümber Jupiteri vähem kui ühe Jupiteri päeva jooksul (aeg, mis kulub Jupiteri ühekordseks pöörlemiseks). Selle poolest on ainus teine teadaolev kuu, mis tiirleb ümber oma planeedi kiiremini kui planeet ise, Marsi kuu Phobos.
Väikeste sise-kuude uurimine jätkub ka tänapäeval: andmed kosmosesondidelt (nt Voyager, Galileo ja hiljemad vaatlused) aitavad täpsustada nende mõõtmeid, orbiite, pinnastruktuuri ja rolli rõngaste dünaamikas. Kuigi need objektid on väikesed ja raskesti vaadeldavad Maalt, annavad nad väärtuslikku infot Jupiteri lähikeskkonna füüsikaliste protsesside kohta.
