Valitsustevaheline kliimamuutuste nõukogu (IPCC) on 1988. aastal asutatud rahvusvaheline teaduskomisjon, mis koondab valitsuste poolt määratud teadlasi ja eksperte üle maailma ning hindab kogu saadaolevat teaduskirjandust kliimamuutuste ja nendest tulenevate tagajärgede kohta. IPCC ei läbi ise põhitutvustavaid katseid ega välitöid, vaid koostab süsteemseid ülevaateid ja sünteesib avaldatud uuringuid, et selgitada, kuidas inimene mõjutab Maa kliimasüsteemi ja põhjustab selle ebaloomulikku soojenemist.

Ajalugu ja struktuur

IPCC asutasid 1988. aastal Maailma Meteoroloogiaorganisatsioon (WMO) ja ÜRO Keskkonnaprogramm (UNEP). Organisatsioon töötab riikide esindajate ja teadlaste koostöös ning selle otsuseid ja aruandeid kinnitavad IPCC täiskogud. IPCC struktuuri kuuluvad peamiselt kolm töögruppi:

  • Töögrupp I – füüsikaline teaduslik alus (temperatuurimuutused, atmosfääri- ja meresüsteemid, kasvuhoonegaasid jne);
  • Töögrupp II – mõjud, kohanemine ja haavatavus (kuidas kliimamuutused mõjutavad ökosüsteeme, majandust ja ühiskonda ning kuidas neist saab kohaneda);
  • Töögrupp III – leevendamine (kuidas vähendada kasvuhoonegaaside heidet ja piirata edasist soojenemist).

Lisaks on IPCC-l töövahendite taskujõud (nt Task Force on National Greenhouse Gas Inventories), sekretariaat ja valdkonnaspetsialistidest koosnev autorite võrgustik. Autoreid ja eksperte nimetavad tavaliselt riigid ja teised osapooled; autorid valitakse ülesannete ja kompetentsi alusel.

Aruanded ja tööprotsess

IPCC peamine ülesanne on avaldada hindamisaruandeid (Assessment Reports), mis koondavad parima praegu kättesaadava teadusinfo. Aruanded ilmuvad mitme tööetapina ning nende valmimise juures on mitmekordne ja avatud retsenseerimine: tööd läbivad ekspertide ja valitsuste ülevaatuse ning lõplikud kokkuvõtted heakskiidab IPCC täiskogu. Selline protsess suurendab aruannete usaldusväärsust ja läbipaistvust.

Lisaks põhihindamisaruannetele avaldab IPCC eriaruandeid (nt maailm +1,5 °C, metsad, meri ja krüosfäär) ning meetodijuhendeid kasvuhoonegaaside inventuuride ja muude tehniliste teemade kohta. Viimane põhihindamisaruanne (AR6) valmis 2021–2022. aastal ning selle põhijäreldused on olnud olulised poliitiliste otsuste alusmaterjalid.

Oluline roll poliitikakujunduses ja avalikus arutelus

IPCC ei tee poliitikat ega anna konkreetseid seaduspäraseid juhiseid, vaid pakub teaduslikku aluspõhja poliitikakujundajatele. Tema hinnangud on mõjutanud rahvusvahelist koostööd kliimaküsimustes, sealhulgas ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni (UNFCCC) protsesse ja sellest tulenevaid kokkuleppeid nagu Kyoto protokoll ning hiljem Pariisi kokkulepe. IPCC töö suurendas laiemat teadlikkust kliimaprobleemist ning aitas siduda teadust ja otsuseid.

IPCC ja tema autorid said tunnustust ka rahvusvahelisel tasandil: IPCC jagas 2007. aasta Nobeli rahupreemiat Ameerika Ühendriikide endise asepresidendi Al Gore'iga, kes tunnistati selle eest, et tõstsid globaalse kliimamuutuse teemat avalikku tähelepanu ja aitasid edendada lahenduste otsimist.

Miks IPCC hinnangud on olulised?

  • IPCC koondab suure hulga teadusuuringuid ja muudab keeruka info otsustajatele ja avalikkusele arusaadavaks;
  • aruannetes kasutatakse standardseid termineid (nt tõenäosuse ja usaldusväärsuse väljendamiseks), mis aitavad selgelt edasi anda teaduslikku kindlust;
  • IPCC eristab, millised kliimamuutused on tõenäoliselt inimtegevusest põhjustatud (näiteks fossiilkütuste põletamine ja metsade raadamine, mis suurendavad kasvuhoonegaaside hulka) ning millised on looduslikud variatsioonid;
  • tema hinnanguid kasutavad valitsused, ettevõtted, kodanikuühiskond ja teadlased planeerimisel, riskihindamisel ja poliitikate kavandamisel.

Kuigi IPCC aruanded on tugeva teadusliku alusega, jääb õiguslik ja poliitiline vastutus kliimapoliitikate kehtestamisel riikide ja rahvusvaheliste organite kanda. IPCC annab parima praegu kättesaadava teadusliku infotüübi ja sellega seotud ebakindluse hindamise, mis aitab teha teadlikumaid otsuseid tuleviku kohta.