Uue maailma oriolid (Icterus) — kirjeldus, levik ja käitumine

Uue Maailma oriulid on lindude rühm perekonnast Icterus. Nad kuuluvad musträstaste sugukonda ja ei ole suguluses Oriolidae perekonda kuuluvate vanamaailma oriulitega. Icterid-liigid on vanamaailma oriulitega silmatorkavalt sarnased nii suuruse, toitumise, käitumise kui ka tugevalt eristuva sulestiku poolest. See on hea näide konvergentsest evolutsioonist.

Isaslinnud on tavaliselt mustad ja elavalt kollased või oranžid, valgete märkidega, emaslinnud ja ebaküpsed linnud on tuhmemad. Nad poegivad igal aastal. Uue maailma oriulid on üldiselt sihvakad, pika saba ja terava nokaotsaga. Nad söövad peamiselt putukaid, kuid naudivad ka nektarit ja puuvilju. Pesa on kootud piklik kott. Külma talvega aladel pesitsevad liigid on tugevalt rändavad, samas kui subtroopilised ja troopilised liigid on pigem paiksemad (ei rända).

Nimetus "oriole" on esmakordselt (ladina keeles oriolus) kirja pandud Albertus Magnuse poolt umbes 1250. aastal, mis on tema sõnul onomatopoeetiline, Euroopa kuldkinga laulust.

Klassikaliste autorite poolt kasutatud perekonnanimi Icterus viitas kollase või rohelise sulestikuga lindudele. Tänapäeval on see identifitseeritud kuldkingana. Brisson kasutas seda nime ekslikult uuesti Uue Maailma lindudele, kuna nende välimus on sarnane.

Taksonoomia ja liigilisus

Uue Maailma oriulid kuuluvad Icterus perekonda, mis on osa musträstlaste (Icteridae) sugukonnast. Perekonnas on umbes 30–35 liiki, sõltuvalt taksonoomilisest käsitlusest. Liigid varieeruvad suures osas värvuse, mõõtmete ja levikuala poolest, kuid jagavad mitmeid käitumis- ja morfoloogilisi tunnuseid, mis eristavad neid teistest musträstlastest.

Välimus ja käitumine

Uue Maailma oriulid on enamasti erksavärvilised, eriti isaslinnud. Isased on sageli musta kontrastiga elavalt kollased või oranžid; emaslinnud ja noorlinnud on tuhmimad ja pruunikamad. Kehaehituselt on nad sihvakad, pikkade sabadega ning mõõduka kuni pika, veidi kumerdunud nokaga, mis on kohandunud putukate, puuviljade ja nektari korjamiseks.

Mõõtmed: enamik liike on vahemikus 15–25 cm pikkust (sõltuvalt liigist ning isendist).
Sulestik: paljudel liikidel esinevad selged valged või mustad märgised tiibadel või sabal.
Käitumine: aktiivsed ja uudishimulikud; tihti liiguvad puude vahel, püüdes putukaid lehestikust või korjates puuvilju ja vilju.

Levik ja elupaigad

Uue Maailma oriulid elavad peamiselt Põhja- ja Lõuna-Ameerikas, alates Kanada loodeosast kuni Lõuna-Ameerika lõunapiirideni. Levialad hõlmavad mitmesuguseid elupaiku:

metsad ja metsaservad
põõsastikud ja parkid
aiad ja viljapuuaed
mõned liigid elavad avatumates savannilaadsetes alades.

Paljud troopilised liigid on paiksed, elades kogu aasta samas piirkonnas; temperaalses kliimas pesitsevad liigid võivad olla rändavad, et talvituda soojematel aladel.

Toitumine

Oriulid on üldiselt oportunistlikud segatoidulised. Peamised toiduained:

putukad ja nende vastsed (tõenäoliselt peamine toiduallikas pesitsusajal)
puuviljad ja marjad (oluline energiaallikas, eriti rändeperioodil)
nektar — osa liike imeb lillede nektarit
mõnikord ka pisikalad või väikesed selgroogsed, kui võimalus tekib

Toitumisstrateegiad varieeruvad: mõned liigid otsivad toitu aktiivselt oksalt oksale hüpates, teised hängivad oksatippudes või kaisuvad rippuvas poosis, et pääseda karmile marjale või nektarile.

Pesaehitus ja paljundamine

Uue Maailma oriulite pesa on iseloomulikult piklik, kottjas konstruktsioon, mis rippub sageli puuoksast. Pesa sisemus on pehmendatud sulgede, juurte või pehme taimeainega.

Munade arv: enamik liike muneb 3–6 muna per pesakond.
Kestvus: emas- ja isaslinnud võivad jagada haudumist ja poegade toitmist (liigiti erinevused olemas).
Kaitse: pesa paigutus oksa otsa aitab kaitsta röövloomade eest; siiski on pesad haavatavad näriliste, suuremate lindude ja inimtegevuse tõttu.

Ränded ja liikumine

Mõned Põhja-Ameerika liigid on pikamaa rändajad. Näiteks Icterus galbula (Baltimore'i oriol) rändab talvepidamiseks Kesk- ja Lõuna-Ameerikasse. Teised liigid, nagu paljud Lõuna-Ameerika oriulid, elavad kogu aasta paigal. Ränded on sageli seotud toidu saadavuse ja kliimatingimustega.

Hääled ja suhtlus

Oriulid on tuntud oma meloodiliste laulude ja mitmekesiste häälte poolest — mõned liigid laulavad selgelt ja heli on kaugele kandev, teised kasutavad lühikesi trille või kurrutavaid helisid. Laulul on tähtis roll territooriumi märgistamisel ja paaritumisel.

Säilitamine ja ohud

Uue Maailma oriulide olukord varieerub liigiti. Mõned liigid on üsna laialt levinud ja stabiilse populatsiooniga, samas kui teisi ähvardavad:

elupaikade hävitamine ja killustatus (metsaraie, põllumajandus)
inimtegevusest tingitud muutused toidu kättesaadavuses
invasioonilised liigid ja röövloomad
keskkonnareostus ja pestitsiidid, mis vähendavad putukate hulka

Kaitsemeetmed hõlmavad elupaikade säilitamist, pesitsuspaikade kaitset ning avalikkuse teadlikkuse tõstmist. Mõned liigid on ka rahvusvahelise looduskaitse organisatsioonide nimekirjades eri kaitsestaatustega (nt IUCN), sõltuvalt populatsiooni trendidest.

Tuntumad liigid (näited)

Icterus galbula — Baltimore'i oriol: levinud Põhja-Ameerikas, rändab Lõuna-Ameerikasse.
Icterus spurius — Orchard oriol: väiksem ja tumedam, samuti rändeline.
Icterus gularis — Altamira oriol: suur troopiline oriol Mehhikos ja Kesk-Ameerikas, tuntud eredate värvide poolest.
Icterus icterus — Venezuelan troupial: Lõuna-Ameerika erksavärviline liik, kelle hääl on jõuline ja kaugekandeline.

Kokkuvõte

Uue Maailma oriulid Icterus perekonnast on silmatorkavad, mitmekülgsed linnud, kes näitavad hästi konvergentsi nähtust vanamaailma oriulitega. Nad on olulised ökosüsteemides nii putukate reguleerijate kui seemnete ja vilja levitajatena. Kuigi enamik liike ei ole hetkel kriitiliselt ohustatud, on jätkuv elupaikade kaitse ja uuringud olulised nende pikaajalise püsimajäämise tagamiseks.

Küsimused ja vastused

K: Millisesse perekonda kuuluvad Uue Maailma oriulid?

V: Uue Maailma oriulid kuuluvad musträhnide sugukonda.

K: Kuidas on Uue Maailma oriulid võrreldavad Vana Maailma oriulitega?

V: Uue Maailma oriulite Icterid liigid on vanas maailmas elavate oriulite suurusega, toitumise, käitumise ja sulestiku poolest silmatorkavalt sarnased. See on näide konvergentsest evolutsioonist.

K: Milline on Uue Maailma oriulite isaslinnu sulestik?

V: Uue maailma oriulite isastel on tavaliselt mustad ja elavalt kollased või oranžid sulestikud, millel on valged märgid. Emastel ja ebaküpsetel lindudel on tuhmimad sulestikud.

K: Millist toitu nad söövad?

V: Nad söövad peamiselt putukaid, kuid naudivad ka nektarit ja puuvilju.

K: Millist pesa nad ehitavad?

V: Nad ehitavad oma pesaks kootud, pikliku pesa.

K: Kas kõik liigid on rändlinnud?

V: Külma talvega piirkondades pesitsevad liigid on tugevalt rändavad, samas kui subtroopilised ja troopilised liigid on pigem paiksemad (ei rända).

K: Kust pärineb nimetus "oriole"?

V: Nimetus "oriole" on esmakordselt kirja pandud Albertus Magnuse poolt umbes 1250. aastal ja ta väitis, et see on onomatopoeetiline Euroopa kuldkinga laulu järgi.