Tuumaspionaaž

Manhattan Project

Manhattani projekti ajal, kui Ameerika Ühendriigid, Ühendkuningriik ja Kanada töötasid Teise maailmasõja ajal koos, et valmistada esimesed tuumarelvad, toimus palju tuumaspionaaži, mille käigus projektis töötanud teadlased või tehnikud saatsid Nõukogude Liidule teavet pommi väljatöötamise ja kavandite kohta. Neid inimesi nimetatakse sageli aatomiennetuseks ja nende töö jätkus ka külma sõja alguses. Nende juhtumite täpsete üksikasjade üle on olnud palju lahkarvamusi, kuigi osa sellest lahendati, kui VENONA-projekti protokollid avalikustati. Need olid Nõukogude agentide ja Nõukogude valitsuse vahelised salajased sõnumid, mis avastati ja dekodeeriti. Mõned küsimused on aga endiselt lahendamata.

Mõned kõige tuntumad neist olid :

• Klaus Fuchs - Saksamaalt põgenenud füüsik, kes töötas koos brittidega Los Alamoses Manhattani projekti ajal. Lõpuks avastati ta. Ta tunnistas end süüdi ja mõisteti Suurbritannias vangi. Hiljem vabastati ta ja ta kolis Ida-Saksamaale. Tema tiheda seotuse tõttu projekti paljude osadega ja tema sügavate tehniliste teadmiste tõttu peetakse teda "aatomispioonidest" kõige väärtuslikumaks, kuna ta andis Nõukogude Liidule teavet Ameerika tuumapommiprogrammi kohta. Samuti andis ta varakult teavet Ameerika vesinikupommi programmi kohta, kuid kuna ta ei olnud kohal ajal, mil avastati edukas Teller-Ulami konstruktsioon, ei peeta tema teavet selle kohta eriti väärtuslikuks.
• Theodore Hall - noor ameerika füüsik Los Alamoses, kelle spionaaž avalikustati alles väga hilja kahekümnendal sajandil. Teda ei arreteeritud kunagi tema spioneerimise tõttu ja ta ei tunnistanud seda kunagi täielikult.
• David Greenglass - Ameerika masinatööline Los Alamose riiklikus laboratooriumis Manhattani projekti ajal. Greenglass tunnistas, et andis Teise maailmasõja ajal Nõukogude Liidule laboratoorsete katsete ligikaudseid skeeme. Mõned osad tema ütlustest oma õe ja õemehe (Rosenbergide, vt allpool) vastu arvatakse nüüd olevat välja mõeldud, et püüda hoida omaenda naist hädast eemal. Greenglass tunnistas spionaaži ja sai pika vanglakaristuse.
• George Koval - Valgevenest pärit perekonna Ameerikas sündinud poeg. Ta kolis Nõukogude Liitu, kus ta liitus Punaarmee ja luureteenistusega GRU. Ta leidis tee USA armeesse ja temast sai kiirgusohvitser. Ta sai teavet Urchini detonaatori kohta, mida kasutati plutooniumipommil, mis visati Nagasakile Jaapanis. Tema töö oli Ameerika Ühendriikidele teada alles 2007. aastal, kui Vladimir Putin tunnustas teda pärast surma Venemaa Föderatsiooni kangelaseks.
• Ethel ja Julius Rosenberg - ameeriklased, kes väidetavalt osalesid episoniavõrgu koordineerimises ja värbamises, mille hulka kuulus ka David Greenglass. Kuigi enamik uurijaid usub, et Julius oli tõenäoliselt seotud mingi võrgustikuga, on endiselt vaieldav, kas Ethel oli kaasatud või teadlik sellest tegevusest. Julius ja Ethel keeldusid süüdistusi tunnistamast ning nad mõisteti süüdi ja hukati Sing-Singi vanglas.
• Harry Gold - ameeriklane, tunnistas, et töötas Greenglass ja Fuchs'ile.

Nõukogude Liit katsetas 1949. aastal oma esimest aatomipommi. Selle üle, kas see luuretegevus aitas Nõukogude Liidul aatomipommi kiiremini valmistada, on lahkarvamusi. Kuigi osa antud teabest, näiteks Klaus Fuchsi antud teave, võis tõenäoliselt olla väga kasulik, on viis, kuidas Nõukogude pommiprojekti eest vastutavad inimesed seda teavet tegelikult kasutasid, viinud hilisemad teadlased arvama, et tegelikult ei kiirendanud see Nõukogude Liidu pommi valmistamise protsessi palju. Selle jutustuse kohaselt kasutati seda teavet peamiselt "kontrollimiseks" Nõukogude Liidu enda teadlaste töö vastu ning nõukogude teadlastega jagati sellest tegelikult vähe, sest ei nende teadlasi ega spioone eriti ei usaldatud. Hilisemad uurimused on samuti näidanud, et Nõukogude Liidu varajase arengu suurimaks probleemiks ei olnud mitte relvade konstrueerimise, vaid pigem materjalide hankimise probleemid.

Klaus Fuchsi peetakse Manhattani projekti ajal kõige väärtuslikumaks aatomi spiooniks.


David Greenglassi joonis tuumarelva projektist, mis näitab, mida ta väidetavalt andis Rosenbergidele Nõukogude Liidule.

Iisrael

1986. aastal andis Mordechai Vanunu, kes töötas Iisraeli tuumarajatises, Briti ajakirjandusele teavet Iisraeli tuumarelvaprogrammi kohta. Inimesed olid juba varem arvanud, et Iisraelil on arenenud ja salajane tuumarelvaprogramm ja -kollektsioon, kuid nüüd teadsid nad seda kindlalt. Iisrael ei ole kunagi öelnud, et tal on või ei ole tuumarelvaprogrammi, ning Vanunu rööviti ja toimetati salakaubana Iisraeli, kus ta mõisteti süüdi riigireetmises ja spionaažis.

Kas Vanunu oli tehniliselt seotud spionaažiga, on vaieldav: Vanunu ja tema toetajad ütlevad, et teda tuleks nimetada informaatoriks (keegi, kes paljastas midagi salajast ja ebaseaduslikku), samas kui tema vastased arvavad, et ta on reetur ja et see, mida ta tegi, aitas Iisraeli vaenlasi. Pärast seda, kui Vanunu Iisraelist lahkus, ei andnud ta oma teavet kohe edasi. Ta reisis enne seda umbes aasta aega.

Hiina Rahvavabariik

Ameerika Ühendriikide esindajatekoja valimiskomisjoni 1999. aasta aruandes USA riikliku julgeoleku ja sõjaliste/kaubanduslike probleemide kohta Hiina Rahvavabariigiga, mida juhatas esindaja Christopher Cox (nn Coxi aruanne), selgus, et USA julgeolekuasutused arvasid, et Hiina Rahvavabariik (HRV) teostab tuumaspionaaži Ameerika tuumarelvade projekteerimislaboratooriumides. Aruandes öeldi, et Hiina oli "varastanud salastatud teavet kõigi Ameerika Ühendriikide kõige arenenumate termotuumarelvade kohta" alates 1970. aastatest, sealhulgas täiustatud lõhkepeade, neutronpommi ja "relvakoodide" projekteerimise kohta, mis võimaldavad tuumakatsetuste arvutisimulatsiooni (ja võimaldavad Hiinal edendada oma relvade arendamist ilma omaenda katseid tegemata). Ameerika Ühendriigid ei teadnud sellest ilmselt enne 1995. aastat.

Aruandes kirjeldatud uurimised viisid lõpuks Los Alamose teadlase Wen Ho Lee vahistamiseni, keda alguses süüdistati relvadega seotud teabe edastamises Hiinale. Lee vastu esitatud süüdistus lagunes siiski lõpuks ja teda süüdistati lõpuks ainult andmete väärkasutusest. Teised arreteeritud või trahvitud isikud ja rühmad olid teadlane Peter Lee (kes ei ole Wen Ho Lee'ga seotud), kes arreteeriti väidetavalt allveelaevade radarisaladuste Hiinale andmise eest, ning Loral Space & Communications ja Hughes Electronics, kes andsid Hiinale raketisaladusi. Muid vahistamisi seoses tuumakonstruktsioonide vargusega ei ole tehtud.

Pakistan

2004. aasta jaanuaris tunnistas Pakistani tuumateadlane dr Abdul Qadeer Khan, et ta müüs Liibüale, Iraanile ja Põhja-Koreale piiratud tuumarelvade tehnoloogiat. Tema ütluste ja luureagentuuride aruannete kohaselt müüs Khan nendele kolmele riigile uraani rikastamiseks kasutatavate tsentrifuugide kavandeid ja Hiina tuumalõhkepea kavandeid ning müüs neile kolmele riigile ka tsentrifuugid ise. Varem on öeldud, et Khan võttis Madalmaade uraani rikastamise ettevõttelt (URENCO) gaasitsentrifuugide projekte, mida ta kasutas Pakistani enda tuumarelvaprogrammi käivitamiseks. 5. veebruaril 2004 teatas Pakistani president, kindral Pervez Musharraf, et ta on Khanile armu andnud. Pakistani valitsus väidab, et nad ei olnud spionaažis osalenud, kuid keeldub Khanit Rahvusvahelisele Aatomienergiaagentuurile küsitlemiseks üle andmast.