Pintupi — Lääne-Austraalia aborigeenide hõim, ajalugu ja traditsioonid

Pintupi on Austraalia aborigeenide rühm, kes kuulub Lääne-Aabria (Western Desert) kultuurirühma. Nende traditsiooniline kodumaa hõlmab suuri, hõredalt asustatud kõrbelisi alasid Lääne-Austraalias, peamiselt MacDonald järvest ja Mackay järvest lääne pool. See piirkond on osa Austraalia sisemaastiku väga kõrvalisest kõrbest ning just selle tõttu olid pintupid ühed viimastest aborigeenirühmadest, kes püsivad pikka aega oma traditsioonilises, nomadiseerivas eluviisis enne kokkupuudet valgete kolonistidega.

Ajalugu ja ümberasustamine

Suur osa Pintupist koges 20. sajandi keskel sunnitud ümberasustamist. Nende ümberasustamiste põhjused olid mitmekesised: sõjalised ja relvakatsetused ning kolonialistlik poliitika sundisid paljusid lahkuma oma maadelt. Näiteks tehti katsetusi ja sõjalisi tegevusi Woomera piirkonnas ning seoses sellega ja muude riiklike tegevustega viidi pintupid ümber erinevatesse asulatesse. Mainitud ümberpaigutused saatsid inimesi ida- ja läänepoolsetesse tsentraalsematesse asulatesse nagu Papunya, Balgo, Haasts Bluff ja isegi nii kaugele kui Hermannsburgi. Nad sattusid laiali erinevate kogukondade hulka, kus elutingimused, toit ja kliima olid sageli nende jaoks võõrad.

Paljude jaoks olid tagajärjed rängad: vaid mõne aasta jooksul hukkus mitu sada pintupit võõraste haiguste ja nakkuste tõttu. Teised läbisid suuri sotsiaalseid ja psühholoogilisi raskusi: üleminek suuremate tekkivate asulate eluviisi juurde tõi esile alkoholismi, perevägivalla ja konflikte. Kui inimesed olid harjunud elama väikestes, tihedalt seotud rühmades, oli kohanemine suurte segmenteeritud kogukondadega ja ametkondlike reeglitega äärmiselt keeruline.

1960ndatel mõjutas Palmeri ressursijaoskusi ja sotsiaalset korraldust ka Menziesi valitsuse assimilatsioonipoliitika. Osa poliitikast viis sadu Pintupi lapsi vanematelt ära ja paigutati missioonidesse või hooldusperedesse — seda nähtust tuntakse nüüd laiemalt kui varastatud põlvkonda. Sellised praktikad kahjustasid kultuurilist ülekannet, keele kasutust ja perekondlikke sidemeid.

Tagasipöördumine, uued asulad ja kultuuriline vastupanu

Alates 1970ndatest hakkasid mitmed pintupi rühmad ja nende liidrid nõudma võimalust naasta oma ajaloolistele maadele ning luua seal taas elamiskohad ja rituaalsed keskused. Papunya kogukonnas kasvas surve oma maa juurde tagasi pöörduda ning see tõi lõpuks kaasa uute asulate rajamise 1980ndatel. 1981. aastal kolisid pintupid tagasi läände ja rajasid Kintore (kohalikus keeles Waḻungurru), ning veelgi lääne pool asuv Kiwirrkurra loodi 1983. aastal Mackay järve lähedal. Need kodumaale naasmise liikumised olid osa laiemast aborigeenide õiguste ja maa tagastamise protsessist.

1980ndatel ja 1990ndatel saavutas Pintupi kogukond teatavat enesemääramist: paljud rajatud asulad ja nii-öelda outstation’id aitasid inimestel taastada sidemeid maaga, taastada rituaale ning säilitada keel ja traditsioonid. Samal ajal jätkusid sotsiaalsed väljakutsed — tervise-, haridus- ja tööhõiveküsimused — mis nõudsid pikaajalist tööd ja koostööd kohalike ja riiklike institutsioonidega.

Kultuur, keel ja kunst

Pintupi keel kuulub laiemasse Lääne-kõrbekeelte (Western Desert) rühma ja sellel on mitmeid dialekte; mõnikord räägitakse terminiga "Pintupi–Luritja" viitamaks lähedastele keelevariantidele. Sotsiaalselt organiseeruvad pintupid perekondlike sidemete, nahkide (skin) süsteemi ja tihedate suguluslike sidemete kaudu, mis reguleerivad abielu, rituaale ja vastutust maade eest.

Tjukurrpa (Dreaming) — mütoloogilised lood ja mainekusüsteemid — on Pintupi kultuuri keskne osa: need lood määravad rituaalsed teekonnad, laulud, tantsud ja rituaalikohad ning annavad aluse maa ja inimeste vahelisele suhteile. Pintupi traditsiooniline toiduseltskond hõlmas jahipidamist, kogumist ning hooajalist liikumist allikate ja toidupooliste järgi.

Pintupi kunstnikud ja kogukond on mänginud olulist rolli kaasaegse aborigeenide kunsti väljundites, eriti seoses Papunya Tula kunstiliikumisega, kus traditsioonilised sümbolid ja Dreamingulood tõlgiti linnaruumis ja telerite maailmas mõistetavates visuaalsetes vormides. Need maalid on pälvinud rahvusvahelist tähelepanu ja aidanud tõsta teadlikkust pintupi kultuurist ning nende seostest maaga.

Kaasaegne olukord ja oluline sündmus: Pintupi üheksa

Kuigi paljud pintupid on nüüdseks asustatud Kintore, Kiwirrkurra ja teistes asulates, on nende ajalugu tuntud ka tähelepanuväärse juhtumi läbi — nn Pintupi üheksa (inglise keeles "Pintupi Nine"), viie mehe, kolme naise ja ühe lapse rühma, kes jõudsid lääne-Austraalia kõrbest 1984. aastal ja olid pika aja vältel püsivalt kontaktist eemal olnud nomadid. Nende lugu tõi maailma tähelepanu pintupide hilisele esmakontaktile ja aitas illustreerida, kui hilja mõni rühm säilitas traditsioonilise nomadismi.

Tänapäeval töötab Pintupi kogukond jätkuvalt kultuurilise taastumise, hariduse ja tervishoiu küsimuste lahendamisel ning osaleb aktiivselt maaõiguste ja enesemääramise protsessides. Nende ajalugu — alates traditsioonilisest eluviisist kuni sunnitud ümberasustamise, varastatud põlvkonna traagika ja hilisema tagasipöördumiseni — peegeldab laiemalt Austraalia aborigeenide keerulist ja vastupidavat kogemust.

Oluline: ümberasustamine ja kolonialismiga seotud sündmused mõjutasid tugevalt pintupide kultuuri, kuid tänu püsivusele ja kohalikule juhtimisele on paljud kogukonnad suutnud taastada osa oma traditsioonidest, keelest ja sidemetest maaga.

Küsimused ja vastused

K: Mis on Pintupi grupp?

K: Kus asub nende kodumaa?

K: Miks nad oma kodumaalt välja tõrjuti?

K: Mis juhtus paljude Pintupidega ümberasustamise tagajärjel?

K: Millal algas surve ajaloolisele maale tagasipöördumiseks?

K: Millal loodi Kintore (Waḻungurru)?

K: Millal asutati Kiwirrkurra?

Otsing