Pintupi Nine

Taust

Enamik Pintupi peresid oli asunud maapiirkondades juba üle 20 aasta varem. Alates 1930ndatest aastatest olid Pintupid sunnitud oma kodumaalt lahkuma, sest Wumeras viidi läbi relvakatsetusi. Enamik viidi Papunyasse, väga kaugele itta, mis on ajalooliselt Luritja maa. Teised viidi loodesse Balgosse, Kukatja maale. Pärast seda aega olevat pintupid loobunud oma sugulaste otsimisest, kes elasid kõrbes, kui nad kaotasid kontakti üldise kogukonnaga. Nad uskusid, et sellised inimesed on surnud.

1960. aastateks oli vaid mõned pered, kes elasid kõrbes veel nomaadidena. Enamik neist oli kuulnud valgetest inimestest ja sellistest kohtadest nagu Papunya. Kuid nad ei olnud nendega kokku puutunud. Nad otsustasid elada nii, nagu nad olid alati elanud. See oli probleemiks, sest nad kõik olid omavahel tihedalt seotud. Pintupid järgivad ranget sugulussüsteemi (mida nimetatakse naharühmadeks), mis ütleb, kellega nad võivad abielluda. See tagab, et nad väldivad inbriidingut. Kuna suurde kõrbe ei jäänud palju perekondi, ei olnud noorematele meestele ja naistele peaaegu üldse sobivaid partnereid.

Palju hiljem, 1976. aastal võeti Põhja-Territooriumil vastu aborigeenide maaõiguste seadus. Paljud pintupid hakkasid oma maale tagasi pöörduma, et rajada alalisi kogukondi. Nad asutasid 1981. aastal Kintore'i linna. Edasi läänes asutati 1983. aastal Mackay järve lähedal Kiwirrkurra. See soola tasandik on Pintupi kodumaa süda, kus see konkreetne perekond enamasti elas.

Perekonna ajalugu

Perekonda juhtis algselt mees nimega Waku Tjungurrayi. Tal oli neli naist: Papalya, Nanu, Watjunka ja veel üks naine (kelle nimi ei ole kõrvalistele teada). Need naised olid kõik õed, kes kuulusid Nangala naharühma. Papalya oli Waku peamine naine. Neil oli kolm last: Topsy, Warlimpirrnga ja Takariya. Wakul oli veel üks laps, Piyiti, neljanda (nimetamata) õega. Algusaastatel rändas see perekond mõnikord koos mõne teise rühmaga ja jahti pidas. Seda juhtis mees nimega Tjukurti Tjakamarra (hiljem tuntud kui Freddy West). 1962. aastal otsustasid West ja tema perekond, et nad lähevad elama Papunyasse. Waku ei tahtnud lahkuda, nii et nad jätsid Waku perekonna maha ja läksid itta.

Umbes aasta hiljem lahkus vanim tütar Topsy. Ta abiellus Tommy Tjakamarra nimelise mehega, kes oli teel Mikantji kirdeosas perekonda kohanud. Topsyl polnud oma rühmas kedagi, kellega abielluda, ja Tommy oli õige nahanimi. Nii läksid nad Mikantji juurde elama. Umbes sel ajal suri Piyiti ema.

Waku suri umbes 1964. aastal. Varsti pärast seda liitus rühmaga mees nimega Lanti (või "Joshua"), kes abiellus kolme lesega. Ta oli elanud Balgos, kuid lahkus sealt pärast seda, kui sattus katoliku misjonäridega hätta. Ta kohtus rühmaga, kui ta kõndis lõuna poole läbi kõrbe. Ta võttis Waku koha rühma juhina üle. Nanu oli tema peamine naine. Neil oli kolm last: Tamayinya, Yalti ja Yukultji. Lantil oli veel üks laps, Walala, Watjunka'ga. Watjunka suri millalgi 1970. aastate jooksul. Kui Lanti umbes 1980. aasta paiku suri, oli rühma jäänud üheksa inimest.

Liikmed

Rühma kuulusid kaks naist ja nende seitse last. Kõik olid sündinud kõrbes, nii et nende täpne vanus ei ole teada.

• Papalya (Nangala) - rühma algne ema. Sündis tõenäoliselt 1930. aastate keskel, kontaktide ajal oli ta umbes 50-aastane.
• Nanu (Nangala) - Papalya õde ja rühma teine ema. Ka tema on 50ndate aastate keskel. Sündinud Marapintis, Kiwirrkurra tänasest asukohast loodes.
• Piyiti (Tjapaltjarri) - Waku vanim poeg, sel ajal umbes 26-aastane. Tema ema suri paar aastat enne Waku surma.
• Warlimpirrnga (Tjapaltjarri) - Papalya vanem poeg. Sündinud umbes 1959, sel ajal umbes 25-aastane. Sai pärast Lanti surma rühma juhiks.
• Takariya (Napaltjarri) - Papalya noorem tütar. Sündinud umbes 1960, sel ajal umbes 24-aastane.
• Tamayinya (Tjapangati) - tuntud ka kui Tamlik. Lanti ja Nanu poeg. Umbes 15-aastane.
• Yalti (Napangati) - Lanti ja Nanu vanim tütar, sel ajal umbes 14-aastane. Abielus Warlimpirrnga alates 1980. aastate algusest, varsti pärast isa surma.
• Yukultji (Napangati) - Lanti ja Nanu noorem tütar, sel ajal umbes 12 või 13 aastat vana.
• Walala (Tjapangati) - noorim lastest, umbes 12-aastane. Lanti ja Watjunka poeg.

Alice Springsist lääne pool asuva piirkonna kaart 1980. aastate keskel. Pintupi kodumaa on Mackay järve (Wilkinkarra) ümber.

Lugu

Elu kõrbes

Perekond elas Mackay järve ümbruses ajutiste veevõtukohtade vahel reisides. Nad järgisid pilvi, sest vee olemasolu dikteeris, kuhu nad lähevad. Nad kandsid ainult juustest valmistatud väikseid vööd. Nad kandsid 2 meetri pikkuseid puust odasid, odaheitjaid ja bumerange jahipidamiseks. Neil oli ka kirvepääs, mille Lanti oli Balgolt kaasa toonud. Rühm sõi peamiselt sisalikke, nõiavitsaid ja põõsataimi. Nad küttisid ka jänest, känguru, emu, goannat ja madu.

Perekond teadis selliseid kohti nagu Papunya, Balgo ja Mikantji. Nad teadsid, et nende sugulased elavad seal. Kuid Lanti oli alati hoidnud rühma neist kohtadest eemal. Nad olid kuulnud ka lugusid kartiya (valged) kohta, kuid ei saanud aru, kes nad olid. Nende vähesed kohtumised moodsate objektidega (autod, lennukid) olid seotud üleloomulikkusega. Ühes intervjuus meenutas Warlimpirrnga: "Joosua oli meile rääkinud valgetest meestest ja mootorsõidukitest. Me teadsime, et meie ümber lähenevad mitte-aborigeenid. Me ei teadnud, mis toimub."

Lisaks sellele oli inimesi, kes teadsid, et see perekond elas ikka veel kõrbes. Nende hulka kuulusid Topsy ja Freddy West. Nad ja nende perekonnad kolisid kõik 1983. aastal Kiwirrkurra. Teised kohalikud nägid mõnikord öösel eemal lõkkeid ja jalajälgi liivas ja teadsid, et need kuulusid kõrbes rändavale rühmale. Ka territooriumi hoolekandeosakond olevat sellest konkreetsest rühmast teadnud juba 1962. aastal ning antropoloogid, kes sel ajal Pintupiga töötasid, kuulsid sageli nendest inimestest.

Isa Lanti (või "Joshua") suri umbes 1980. aasta paiku. Ta suri Kuwarlas, Mackay järve põhjaosas. Nagu on kombeks, kolis perekond leinates piirkonnast ära. Nad sõitsid lõunasse, lootes leida sugulasi.

Kontakti loomine

Kohtumine, mis viis rühma lahkumiseni kõrbest, toimus 13. oktoobril 1984. aastal. Warlimpirrnga ja Piyiti olid jahil. Nad olid Mackay järve ääres, umbes kahe päeva jalutuskäigu kaugusel nende pere laagripaigast. Nad nägid lõuna pool asuvast lõkketulest tuleva suitsu. See oli Winparku juures, Kiwirrkurra ja Kintore'i vahelisel veekohal. Mees nimega PintaPinta ja tema kaks poega olid seal rajamas välikäimlat. Pärast pimeduse saabumist tuli Warlimpirrnga grupi lähedale. Nad olid riietatud ja istusid neljarattalise auto kõrval. Nad tõmbasid Warlimpirrnga jaoks pumplast vett.

Warlimpirrnga oli hirmul. Ta oli ka vihane, sest need võõrad istusid tema esivanemate maal. Nad olid tegelikult sugulased, kuid ei tundnud teineteist. Warlimpirrnga teadis oma sugulastest ainult seda, mida tema emad olid talle neist rääkinud. Nad tülitsesid ja Pinta Pinta hakkas hirmu tundma. Kumbki arvas, et teine on sulejalg (nõid). Kui mehe poeg laskis püssist pauku, jooksis Warlimpirrnga minema. Ta viis oma pere põhja poole, sügavale kõrbesse, et olla turvaline. See oli nende esimene kohtumine teiste inimestega 20 aasta jooksul.

Vahepeal sõitsid Pinta Pinta ja tema pere läbi öö lääne poole Kiwirrkurra. Ta ütles kõigile, et nad olid näinud sulejalgset meest. Aga kui ta kirjeldas neile meest, ütles Freddy West, et tema arvates oli see Warlimpirrnga. Järgmisel päeval kogunesid vanemad ja otsustasid rühma üles leida ja tuua nad sisse. 15. oktoobril läks seitsmest Pintupist ja kogukonna koordinaatorist Charlie McMahonist koosnev meeskond Winparkusse. Koos järgisid nad kahe neljarattalise veoautoga rühma jälgi üle kõrbe. Teisel ööl nägid nad eemal perekonna laagrituld. Järgmisel päeval pidi McMahon tagasi minema. Tema sõber Geoff Toll sõitis kohale, et koos teistega otsinguid jätkata. Nad leidsid pere järgmisel hommikul, 18. oktoobril. Nad olid neid 250 km (160 mi) põhja poole Maruwa'sse, Mackay järve lähedal asuvasse veekohta, jälginud.

Esimest korda nähes Tollit, valget meest, meenutab Warlimpirrnga: "Ma ei suutnud seda uskuda. Ma arvasin, et ta on kurat, halb vaim. Ta oli päikesetõusu pilvede värvi." Yalti arvas, et valge mees on vaim, kes on saadetud teda karistama millegi eest, mida ta oli valesti teinud. Perekond oli väga hirmul. Nad püüdsid põgeneda ja varjuda jälitajate eest. Warlimpirrnga püüdis neid rünnata, kuid Freddy West suutis teda rahustada, näidates talle, kuidas nad on omavahel seotud. Jälgijad andsid perele moosi purgist ja šokolaaditükke süüa. Nad veensid perekonda tulema koos nendega Kiwirrkurra. Nad ütlesid neile, et seal on palju toitu ja et vesi tuleb torudest. Yalti ütles, et see mõiste oli nende jaoks uskumatu.

Pärast kontakti

Kiwirrkurrasse jõudes nägi perekond oma sugulasi esimest korda üle 20 aasta uuesti. Nad olid nende peale vihased, et nad olid nad maha jätnud ja ei tulnud neid otsima. Kui nad Topsyt nägid, olid tema vend ja õde nii vihased, et lõid teda. Mõne päeva pärast abiellus Takariya Freddy Westiga. See oli kahe grupi vaheline žest.

Impact

Selle sündmuse tähendust mõisteti mitmel erineval viisil. Aborigeene teenindavad asutused arvasid, et rühma avastus aitab neid põlisrahvaste maaõiguste üle peetavas arutelus. Fred Myers, antropoloog, kes kutsuti Kiwirrkurra, et uurida uut rühma, väidab, et sündmus sai osaks Pintupi võitlusest oma autonoomia tagasisaamise eest, mille nad olid kaotanud, kui nad esimest korda kõrbest välja tulid, et asuda Papunya'sse. Ta väidab, et nende peamine eesmärk oli säilitada uue rahva võimet oma elu ise valitseda.

Uudised

Enne kui uudis rühma avastamisest levis, töötasid Kiwirrkurra juhid selle nimel, et kaitsta pereliikmete privaatsust. Samuti tahtsid nad kaitsta neid samasuguse häbistamise või kiusamise eest, mida nad ise olid kogenud, kui nad aastaid varem kõrbest välja tulid.

Üks esimesi inimesi, kellele sellest sündmusest teatati, oli aborigeenide asjade minister Clyde Holding. Tema ministeerium soovis kasutada rühma lugu aborigeenide maaõiguste kampaanias. Holding andis loo Melbourne'i ajalehele The Herald. Vastutasuks nõustus ajaleht, et ta ei räägi kellelegi, kus rühm oli. Lugu ilmus esmakordselt ajalehe esilehel 24. oktoobril, pealkirjaga, milles väideti, et on "leitud kadunud hõim". Uudis tekitas sensatsiooni ja jõudis koheselt pealkirjadesse kogu riigis. Nad said rahva seas tuntuks kui "Pintupi üheksa" või "viimased nomaadid". Perekond ise aga rääkis oma lugu alles palju hiljem.

See avalikkus muutus Holdingu jaoks probleemiks. Kiwirrkurra juhid olid tema peale vihased, sest ta andis selle loo ajakirjandusele. Ajaleht oli avaldanud pereliikmete fotod ilma nende loata. See oli pannud teised ajakirjanikud proovima nende kogukonda siseneda, et saada teavet. Samuti ei olnud nad nõus sellega, kuidas meedia seda sündmust määratles. Vähene teave, mida ajakirjandusele oli antud, oli viinud romantiseerivate teadete koostamiseni "esimesest kontaktist" või "avastusest". Kuid Pintupi seisukohalt oli see perekond sugulane, keda nad tundsid ja kellega neil oli ühine ajalugu. Nende arvates ei olnud rühm "avastatud", vaid nad olid lihtsalt pärast eraldatust taas kokku tulnud.

Tervis

Kui nad esimest korda saabusid, oli Kintore'i arst perekonda uurinud ja otsustanud, et nad on tugevad, heas vormis ja väga terved. Kuid mõne päeva pärast haigestusid nad kõik. Neil ei olnud mingit loomulikku immuunsust haiguste vastu. Holding soovis, et valitsuse meditsiinispetsialistide meeskond neid raviks. Kuid Kiwirrkurra juhid ei lasknud teistel arstidel perekonda vaadata. Ainukesed inimesed, kellel lubati neid ravida, olid kohalik ngangkari (meditsiinimees) ja Kintore'i arst.

Sel ajal süüdistasid pintupid endiselt valitsuse arste paljude nende inimeste surma eest, kes olid 1960. aastatel kõrbest tulnud. Need inimesed olid surnud nakkuste ja haiguste tõttu ning Holding püüdis vältida, et see korduks. Novembri alguseks tekkis tõsine mure perekonna ellujäämise pärast. Aborigeenide osakonna sekretär Charles Perkins kritiseeris Kiwirrkurra juhte teravalt perekonna kodanikuõiguste rikkumise eest. Ta ütles, et kui nad ei saa nõuetekohast arstiabi, surevad kõik üheksa neist kahe kuu jooksul.

Kintore'i arst arvas, et Pintupi ülesanne on otsustada, mis on nende endi jaoks parim. Nad usaldasid teda ja lasid tal perekonda ravida. Kõik üheksa pereliiget olid saanud köha ja bakteriaalse infektsiooni nimega treponema. Arst ravis neid ja andis neile mitmeid vaktsineerimisi. Lõpuks said nad taas terveks.

Täna

Vanim vend Piyiti naasis 1986. aastal kõrbesse. Ta lahkus salaja ja kattis oma jäljed, et keegi ei saaks teda jälgida. Ei ole selge, miks ta lahkus või kas keegi teab, miks ta lahkus. Üks kohalik väitis, et ta oli kuulnud lugusid Pintupi inimeste haigustesse suremisest ja kartis, et see võib juhtuda ka temaga. McMahon arvab, et see oli sellepärast, et tal oli raske kohaneda (kohaneda) asjadega - eriti konfliktidega, sest ta oli kogu oma elu elanud koos oma perekonnaga. Piyitiga juhtunu kohta on erinevaid teooriaid. Mõned arvavad, et ta elab ikka veel kõrbes. Warlimpirrnga väitis 2004. aastal antud intervjuus, et on näinud Piyitit Alice Springsis, ja ütles, et ta nimetab end nüüd "Yari Yari".

Teised jäid paljudeks aastateks Kiwirrkurasse. 1998. aastal suri Papalya neerupuudulikkusse. Ta oli surres tõenäoliselt peaaegu 70-aastane ja ta maeti Kiwirrkurasse. Nanu suri 2001. aasta märtsis, samuti peaaegu 70-aastaselt. Kuna Kiwirrkuras oli sel ajal suur üleujutus, maeti ta Kintore'ile.

Ülejäänud kuuest liikmest said Papunya Tula koolkonna maalijad. Kolm venda - Warlimpirrnga, Tamayinya (nüüd tuntud kui Thomas) ja Walala - elavad praegu peamiselt Alice Springsis. Nende maalid on sageli müüdud mitme tuhande dollari eest. Eriti Warlimpirrnga on üks tuntumaid lääne kõrbestiili kunstnikke. Tema maale on mitmes riiklikus kunstigaleriis üle kogu riigi. Tal ja Yaltil on kolm last. Välja arvatud Thomas, on nad kõik abielus ja lastega. Takariya lahutas Freddy Westist ja abiellus uuesti. Yalti, Yukultji ja Takariya elavad endiselt Kiwirrkurras. Kõik kuus räägivad endiselt ainult pintupit.

Perekond sai viimaseks traditsioonilist küttide-kogerijate eluviisi järgivaks inimrühmaks Austraalias. Nad olid viimased aborigeenid, kes puutusid kokku kaasaegse tsivilisatsiooniga.