Muusikas on Tierce de Picardie (mis tähendab Picardia kolmandikku) moll-toonis oleva muusikapala lõpus olev duuri akord. Lihtsamalt öeldes tähendab see, et teose lõpus tõstetakse lõppakordi kolmas helin pooltooni võrra, nii et akord muutub mollist duuriks — see loob ootamatu ja valgustava lõpetuse pingelisele moll-helipildile.
16.-17. sajandil oli see väga levinud viis, kuidas lõpetada teos moll-toonis. Selle põhjuseks on see, et mollmuusika duuriga võrreldes sageli kõlab melanhoolselt või pingeliselt: skaala kolmas noot on lamedam (pooltooni võrra madalamal) kui duuris. Harmoonilises reas — ehk harmooniliselt määratletud väikse seksti ja suurte põhiastmete suhetes — annab see moll-triad 7. harmoonilise ja võrdluses dissonantsse hõngu põhihäälikuga. Seega annab pärast molli külgetõmmet lõppakordi kolmanda helin tõstmisega saavutatud duuriline akord kuulajale kergendustunde ja lõpliku lahenduse.
Näiteks a-mollis on skaala kolmas helin c (c‑natural). Tierce de Picardie puhul tõstetakse see c‑heli pooltooni võrra cis‑seks (C#), nii et lõppakord on A‑duur (A–C#–E) — molli lõppakord on muudetud duuriks. See on lihtne, ent mõjuv harmooniline vahend, mida kasutati sageli nii religioosses kui ilmalikus muusikas.
Beethoveni "Viies sümfoonia" on küll c‑mollis, kuid viimane osa on suuresti duuris; seda ei loeta Tierce de Picardie'ks, sest termin kehtib ainult siis, kui ainult viimane akord muudetakse. Selle mõiste võttis 1767. aastal kasutusele Rousseau oma "Dictionnaire de musique" (muusikasõnaraamat). Sõna "tierce" tähendab "kolmandat", kuid miks täpselt seda nähtust nimetati "Picardie" järgi — ehk miks kasutati nime piirkonna Picardia (Põhja‑Prantsusmaal) järgi — jääb ebaselgeks ning selle päritolu kohta on mitmeid oletusi, kuid kindlat selgitust pole.
Bach kasutas Tierce de Picardie'it oma muusikas üsna sageli. Hea näide on "Kontserdi kahele viiulile ja orkestrile" esimene osa, kus lõppakordi harmooniline lahendus toob esile seda tavapärast barokillist praktikapõhimõtet. Tema "Fantaasia ja fuuga g‑moll BWV 542" lõpeb fuuga Tierce de Picardie'ga (mõnes väljaandes ka Fantasie lõpposas), mis rõhutab teose dramaatilist ja lootusrikast lõppu. Veel üks võimas näide on kantaadi nr 82 "Ich Habe Genug" lõpp, mis kasutab õnnestunud duurilist lõppu emotsionaalse efekti tugevdamiseks. Samuti on mitmed vanad rahvalaulud ja inglise meloodiad, näiteks "Greensleeves", traditsiooniliselt avaldatud Picardia kolmandikuga lõppenuna.
Tänapäeval kasutatakse Tierce de Picardie'it sihikindlalt stilistilise või emotsionaalse vahendina — eriti ajalooliste teoste esitamisel ja heliloomingus, mis ammutab inspiratsiooni barokist ja renessansist. Romantismist alates hakkasid heliloojad sageli eelistama keerukamaid lõppstrateegiaid või kogu teose tonaalsuse muutmist duurisse (nagu näites Beethoveni sümfoonias), ent Picardia kolmandik on säilitanud oma koha muusikalises väljendusvahendite arsenalis tänu lihtsusele ja tugevale tajulisele mõjule.
Kokkuvõte:
- Tierce de Picardie = moll‑teose lõpus olev duurakord, saavutatud kolmanda helini pooltooni tõstmisega.
- Oli eriti levinud 16.–17. sajandil (renessanss ja barokk) ning seda kasutasid sageli heliloojad nagu Bach ja paljud varasemad autorid.
- Nimi pärineb Rousseau terminoloogilisest kasutusest 1767. aastal; täpne päritolu on ebamäärane.
- Tänapäeval kasutatakse seda efekti emotsionaalse ja stilistilise väljendusvahendina, eriti ajaloolistes esitustes.