Carl Reinecke (1824–1910) – taani päritolu helilooja, dirigent ja pianist

Carl Reinecke (sündinud Altonas Hamburgis 23. juunil 1824; surnud Leipzigis 10. märtsil 1910) oli taani päritolu helilooja, dirigent ja pianist. Ta sündis Altonas, mis tollel ajal kuulus Taani kroonu alla, ning sai varase muusikalise aluse oma isalt: juba lapsepõlves hakkas ta avalikult klaverit mängima ja kaheteistkümneaastaselt kompositsiooniga tegelma.

Umbes 19-aastaselt alustas Reinecke kontserdireise ja esinemisi väljaspool kodukanti — tema teekond viis kuni Riiani. 1846. aastal kutsuti ta kuningas Christian VIII õukonnapianistiks Kopenhaagenisse, kus ta töötas kuni 1848. aastani. Selle perioodi jooksul valmisid mitmed tema varased suured teosed, sealhulgas neli klaverikontserti ning kontserdid viiulile, tšellole, harfile ja flöödile. Ta jätkas reisimist ja esituste andmist ning sattus ka Leipzigi, kus tutvus Schumanni, Mendelssohni ja Liszti loominguga, mis mõjutas tema muusikalist maailmavaadet.

1851. aastal asus Reinecke tööle Kölni konservatooriumis professorina ning edaspidi töötas dirigendina nii Barmenis kui ka Breslau's. Tema pedagoogiline tegevus ja kontserditegevus tõid talle kiiresti tunnustust kui kompetentsele muusikule ja õpetajale.

1860. aastal nimetati Reinecke Leipzigi maineka Gewandhausi orkestri kontsertide direktoriks ning ta sai konservatooriumi kompositsiooni ja klaveri professoriks. Hiljem valiti ta konservatooriumi direktoriks ja tema juhtimisel kasvas kool üheks tunnustatumaks muusikaõppe keskuseks Euroopas. Reinecke juhatas Gewandhausi orkestrit 35 aastat, tõstes nende esituse taset ning kavandades nii traditsioonilist kui ka uuemat programmi. Tema käe all toimusid mitmed olulised esiettekanded ning orkester andis tähtsaid kontserte, sealhulgas üks esimesi täielikke esitlusi Brahmsi "Saksa rekviemist" (täismahus esituse olulised hetked aset leidsid 1860. ja 1870. aastatel).

Reinecke oli viljakas helilooja: tema loomingusse kuuluvad mitmed kontserdid, orkestriteosed, kammermuusika ja arvukad klaveriteosed. Tema ehk tuntuim sooloteos on flöödisonaat "Undine", mis on pälvinud püsiva koha flöödimuusika repertuaaris. Kompositsioonis järgnes ta üldjoontes konservatiivsele romantilisele stiilile, kus esinesid selge vormi- ja meloodiatekus ning klassitsistlikku selgust ühtlustav käsitlus.

Reinecke oli ka tähelepanuväärne pedagoog — tema õpilaste hulgas oli mitmeid hilisemate aegade silmapaistvaid heliloojaid ja interpreete. Nende seas olid Edvard Grieg, Christian Sinding, Leoš Janáček, Isaac Albéniz, Johan Svendsen, Felix Weingartner ja Max Bruch, kes kõik said osa tema õpetusest ja muusikalisest maailmavaatest.

Umbes 80-aastaselt tegi Reinecke salvestusi klaverirullile (player piano rolls), mis muudab ta üheks kõige varasemalt sündinud pianistiks, kelle mäng on mingil moel säilinud ja kuulatav. Need rullid on tänapäeval väärtuslikud ajaloolised allikad, mis annavad aimu 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguse interpretatsioonipraktikatest.

1902. aastal jäi Reinecke ametlikult pensionile, kuid ta jätkas kirjutamist ja muusikalist tegevust kuni elu lõpuni. Tema ulatuslik looming ja pikk pedagoogiline ning dirigenditegevus jätsid püsiva jälje Leipzigi ja laiemalt Euroopa muusikakultuuri arengusse. Reinecke suri Leipzigis 1910. aastal, jättes maha pärandi kui andekas õpetaja, konservatiivse romantilise stiili esindaja ja viljakas helilooja.

Küsimused ja vastused

K: Kus sündis Carl Reinecke?

K: Kui vana ta oli, kui ta hakkas muusikat kirjutama?

K: Mida ta tegi kuningas Christian VIII jaoks Kopenhaagenis?

K: Kellega kohtus ta Leipzigis reisides?

K: Millise ametikoha võttis ta 1860. aastal vastu?

Otsing