Leoš Janáček

Tema noorus

Janáčeki perekond oli vaene rahvas, kes elas Moraavia maal. Tema vanaisa ja isa olid mõlemad muusikud ja kooliõpetajad. Leoš oli viies laps üheksast. Kuna tillukeses majas oli nii palju rahvast, saadeti ta üheteistkümneaastasena Brnosse. Seal käis ta koorikoolis, kuid peagi pidi koor lõpetama. Ta jätkas seal oma muusikaharidust. Pärast lõpueksameid oli ta kaks aastat palgata õpetaja ametis. Temast sai kloostri koori dirigent, samuti meestekoori Svatopluk. Ta tegi neist parema koori ja kirjutas neile muusikat. Ta õppis aasta aega Praha orelikooli, kuid ta oli väga vaene ja ei saanud endale lubada kontsertidel käimist. Ta jätkas kooride dirigeerimist ja sõbrunes Dvořákiga. Ta viibis lühikest aega Leipzigis ja Viinis.

Varajane karjäär

Kui ta naasis Brnosse, kihlus ta oma klaveriõpilase Zdenka Schulzovaga, kes oli alles 14-aastane. Kui nad abiellusid, oli ta veel alla 16 aasta vana. Janáček asutas (alustas) Brnos orelikooli. Ta oli selle kooli direktor. Ta õpetas muusikat ka Brno vanas gümnaasiumis. Tema abielu oli õnnetu ja kuigi nad jäid kogu eluks ajaks abiellu, veetsid nad palju aega lahus. Ta käis reisil Põhja-Mooraavias, et koguda rahvalaule, mida ta kasutas mõnes orkestritantsus.

Janáček veetis mitu aastat oma ooperi Jenůfa kirjutamisel. Selle valmimise ajaks oli tema tütar surnud. Osa tema kurbusest on ooperis tunda. Ta töötas ka kõnemeloodia süsteemi kallal (muutes oma meloodiad kõlama nagu keele rütm), mis mõjutas tema oopereid kogu ülejäänud elu jooksul. Jenůfa oli väga edukas, kui seda esmakordselt esitati aastal 1904. Selleks ajaks oli Janáček juba 50-aastane.

Keskmine karjäär

Janáček tegeles nüüd vähem õpetamisega ja keskendus Brno orelikooli korraldamisele, mis oli kolinud uude hoonesse, sest seal oli nüüd 70 õpilast. Tema järgmine ooper kandis nime "Osud" (Saatus), kuid seda ei esitatud tema eluajal. Muusika on väga hea, kuid libreto (sõnad) olid kehvad. See kehtib ka tema järgmise ooperi kohta: Härra Broučeki ekskursioon Kuule. Sel perioodil kirjutas ta ka kammermuusikat ja väga head koorimuusikat.

Esimese maailmasõja puhkemisel oli Janáček 60-aastane. Ta oli hästi tuntud Moraavias, kuid vaevalt, et teda tunti teistes riikides. Tema sõjaaastate kompositsioonide hulka kuulub "Taras Bulba", mis on teos orkestrile, mis kirjeldab vene kirjaniku Gogoli lugu. Ta kirjutas lühikese patriootilise ooperi härra Broučeki seiklustele. See rääkis Praha mõisnikust, kes satub keset 15. sajandi husiitide sõdu.

Tema viimased aastad (1916-1928)

Viimastel aastatel kirjutas Janáček enamiku oma suurtest teostest, mille poolest ta on maailmakuulus. Tema ooperit "Jenůfa" mängiti Prahas. See tegi ta rahvusvaheliselt kuulsaks. Ta oli väga uhke, kui tema riik sai pärast sõda iseseisvaks. Ta oli ka väga õnnelik, sest ta oli armunud Kamila Stösslovasse, kes oli temast 38 aastat noorem. Ta kirjutas kolm oma parimat ooperit: Katja Kabanová, "Väike kaval neiu" ja "Makropulose afäär". Neid oopereid mängiti Brnos ja seejärel Prahas ning need avaldati ka. Ta kirjutas kaks keelpillikvartetti ja puhkpilli seksteti: Mládi (Noorus). Kui ta oli 70-aastane, oli ta Brno orelikoolist lahkunud. Veebilehel 1926 kirjutas ta orkestriteose: Sinfonietta, millele järgnesid klaverikontsert vasakule käele (pianist mängib ainult vasaku käega) ja kammeransamblile ning "Glagoliitiline missat". Kõik need teosed saavutasid tohutu edu nii Tšehhoslovakkias kui ka välismaal, isegi New Yorgis.

Veebilehel 1921 oli ta ostnud suvila oma sünnikohas Hukvaldys. Seal veetis ta palju aega heliloominguga, eemal Brno linna kiirest elust. 1928. aasta suvel läks ta sinna ja esimest korda liitusid temaga Hukvaldys Kamila, tema 11-aastane poiss ja tema abikaasa. Ta töötas oma viimase ooperi "Surnute majast" kolmanda vaatuse kallal. Ühel päeval eksis Kamila poeg metsa. Nad veetsid mõnda aega teda otsides. Janáček külmetas, sai kopsupõletiku ja suri. Tema matused Brnos olid suur avalik üritus, kus esitati muusikat tema ooperist "Kaval väike viktoriin".

Tema muusikaline stiil

Janáček kasvas üles romantika keskel, kuid enamik tema parimast muusikast on kirjutatud 1920. aastatel, mil muusikastiilid olid juba muutunud. Kuigi ta ei kirjutanud kunagi nii moodsat muusikat kui Stravinski või Schönberg, on tema muusika romantiline, kombineerituna moraavia rahvalauludega ja mõnikord prantsuse impressionistlike heliloojate, näiteks Debussy ideedega. Tema kooridele kirjutatud muusika jätkus sageli tema ooperites. Tema muusika pillidele algas sageli programmiliselt, kuigi paljusid neist võib nautida ka ilma, et teaks, mis lugu nad jutustavad. Ooperite kirjutamist õppis ta Smetana ooperite järgi, kuid tegi palju muudatusi, näiteks lühendas duette ja ansambleid ning kasutas oma meloodiates rahvalaule. Janáček ei olnud oluline mitte ainult heliloojana, vaid teda mäletatakse ka rahvamuusika uurimise ning muusikateoreetiku ja õpetajana.