Leoš Janáčeki ooper 'Příhody lišky bystroušky' (Kaval väike rebane)
Avasta Leoš Janáčeki ooper "Kaval väike rebane" — lummav muusikaline seiklus elanike ja metsloomade vahel, esietendus Brnos 1924, unustamatu tšehhi helikeel.
The Cunning Little Vixen (originaalpealkiri: Příhody lišky bystroušky, sõna-sõnalt tõlgituna "Teravkõrvalise Vixeni seiklused") on tšehhi helilooja Leoš Janáčeki ooper. Tuntud ka eesti keeles kui "Kaval väike rebane", kujutab see operaalselt nii inimeste kui ka loomade maailma, sulandades huumorit, looduspilte ja elu ringkäiku. Janáček kasutas oma muusikas tihti rahvalikke meloodiaid ja nn kõne-meloodiat (speech-melody), mis tugines kõne rütmile ja intonatsioonile ning andis tegelastele loomuliku kõnelaadi läbi orkestri ja vokaalide.
Janáček sai selle ooperi idee karikatuurist "Teravkõrvad" (tšehhi keeles: "Bystrouška"), mis ilmus populaarse päevalehe Lidové noviny veergudel. Karikatuur ja sellega seotud jutustused lähtusid Rudolf Těsnohlídeki loodud novellidest ning nende illustratsioonidest Stanislav Loleki piltidel. Karikatuur rääkis rebast (naissoost rebane) ja tema seiklustest metsas. Janáček töötles loo libreto jaoks, tehes mõned kärped ja ümberkujundused: ta vähendas isikute arvu, muutis loo kronoloogiat ning sulandas inimeste ja loomade käitumise ühtseks teatrikeskkonnaks. Ooperi esietendus toimus 6. novembril 1924. aastal Brnos.
Muusika, lavastus ja tegelased
Janáček muusika on rikkalik orkestratsioonilt ja värvikalt programmiline: see maalib heliliselt loodusmaastikke, näitab loomade liikumist ja inimese siseelamusi. Ooperis on nii inim- kui ka loomategelasi, sageli käituvad nad sarnaselt ja nende vahelised suhted peegeldavad elu ringkäiku. Paljud väiksemad tegelased — eriti putukad ja väikesed loomad — esitatakse tihti laste või laste-hääleosadega; näiteks rohutirts, konn ja sirkk (sirvik — cicada) loovad värvika, mõnikord komöödialiku tausta.
Ooperis võib tunda nii melanhooliat kui huumorit: peategelase rebane on kaval ja vaba, ent tema saatus kujutab ka looduse karmust ja surma osa. Janáček rõhutab muusikas eluringi teemat, kus rõõm ja kaotus kuuluvad kokku. Lavastused kasutavad sageli loomingulisi kostüüme ja maski, et näidata ühteaegu nii loomset kui inimlikku käitumist.
Pärand
Janáček suri 1928. aastal; tema matustel mängiti ooperi viimast osa, mis näitab teose isiklikku tähendust heliloojale ja publiku sügavat emotsionaalset sidet teosega. "The Cunning Little Vixen" on alates esietendusest püsivalt ooperirepertuaaris ning seda on lavastatud nii traditsiooniliselt kui ka kaasaegsemates, sümbolistlikes tõlgendustes. Teos on hinnatud oma helikeele, orkestratsiooni ja erilise kombineeringu eest, mis ühendab folkmeeleolu, kõne-meloodia ja terava tähelepaneku nii inim- kui loomakäitumise suhtes.
Väikese kavalpea kuju Hukvaldy pargis, Janáčeki sünnikülas.
Ooperi lugu
Metsamees magab puu all. Lähedal mängib noor rebane (rebane tähendab siinkohal rebasepoega). Ta peaaegu püüab konni, kuid see hüppab eemale ja maandub metsamehe nina peale. Ta ärkab üles ja näeb, et väike višše mängib. Ta püüab vikseni kinni ja võtab ta koju kaasa. Ta annab talle nime: "Teravkõrv".
Teravkõrv on metsavahi majas õnnetu. Ta on hoovis köiega kinni seotud. Kanad kiusavad teda pidevalt ja koer on igav. Ühel päeval ütleb ta kanadele, et nad on rumalad, kui nad jäävad taluõue, kus kukk neid käsutab. Ta ütleb neile, et nad peaksid lendama vabadusse. Ta teeskleb, et sureb, siis hüppab üles ja hakkab neid püüdma. Kui metsniku naine välja tuleb, hammustab Teravkõrv läbi köie ja kaob metsa.
Ta leiab toreda asulakoha (mära augu), kus elab mära. Ta tahab ise seal elada, nii et ta ajab mära oma kodust välja. Ühel talveõhtul joob metsamees kõrtsis. Ta kiusab preestrit ja koolmeistrit, et nad ei ole leidnud kedagi, keda armastada. Nemad omakorda kiusavad metsaülemat, et ta on viinapoisi minema lasknud. Koolmeister hakkab koju minema. Ta on purjus. Ta näeb viktoriini, kes meenutab talle tema endist armastajat, kuid ta on liiga purjus, et teda kinni püüda.
Teravkõrv kohtub kena noore isase rebase nimega Goldskin. Need kaks armuvad. Kui ta mõistab, et on rase, abielluvad rebane ja vikseline. Puupea on preester, kes neid abiellub. Kevadel sünnivad kutsikad (rebasepojad).
Metsnik otsib metsas ikka veel teravapõskseid. Ühel päeval leiab ta surnud jänese. Salakütt veenab metsaülemat tegema lõksu, sest ta arvab, et Teravkõrv tuleb tagasi ja sööb jänese ära. Karupojad saabuvad ja mängivad lõksu lähedal. Teravkõrv mõistab, et salakütt üritab teda kinni püüda. Ta kiusab teda julmalt ja julgeb teda tappa. Ta tulistab teda oma püssiga, siis on ta väga kurb.
Mõni aeg hiljem magab metsamees puu all. Ta ärkab üles, kui tema käele maandub konn. Ta näeb enda ees mängivat noort viirukit. Ta ütleb noorele kutsikale, et ta näeb välja nagu tema ema. Ta sirutab käe tema järele, kuid püüab hoopis konni. Ta laseb sellel minna. Ta mõistab, et elu peab jätkuma.
Loo tähendus
Janáček tegi karikatuuris mõned muudatused. See muutis selle ooperi jaoks sobivamaks. Ta jättis ära kõik tegelased, kes on karikatuuris, ja muutis loo järjekorda, et muuta see dramaatilisemaks. Ta võrdleb inimesi loomadega. Näiteks: me näeme, kuidas Vixen Sharp-ears armub ja saab perekonna. Aga metsamehe sõpradel: koolijuhil ja preestril, ei ole oma armuliku eluga nii õnnelikult läinud. Papp näeb välja nagu mäger, metsatukk on nagu papp. Kui ooperit mängitakse, laulab mõnikord üks ja sama laulja mõlemat osa. Ooperi lõpp on nagu algus. See näitab, et elu läheb edasi ja üks põlvkond järgneb teisele.
Muusika
Muusika sobib suurepäraselt looga. Seal on palju väga põnevate harmooniatega lugusid. Mõnikord kasutab ta moode ja terviktoonskaalasid. Janáček paneb oma muusika sageli kõlama nagu oma maa rahvamuusika.
Küsimused ja vastused
K: Mis on ooperi algne pealkiri?
V: Ooperi originaalpealkiri on Příhody lišky bystroušky, mis tähendab tõlkes "Vixen Teravkõrvade seiklused".
K: Kes on ooperi helilooja?
V: Ooperi helilooja on tšehhi helilooja Leoš Janáček.
K: Mis inspireeris Janáčeki ooperi kirjutama?
V: Janáček sai ooperi idee multifilmist "Teravkõrvad" (tšehhi keeles: "Bystrouška"), mis räägib viksenist ja tema seiklustest metsas.
K: Kes on mõned ooperi tegelased?
V: Osa ooperi tegelastest on inimesed ja osa loomad, kusjuures mõningaid väikseid loomi, nagu rohutirts, konn ja sirkk, laulavad tavaliselt lapsed.
K: Millal ooper esmakordselt esitati?
V: Ooperit mängiti esmakordselt 6. novembril 1924. aastal Brnos.
K: Kuidas muutis Janáček ooperi jaoks lugu?
V: Janáček jättis mõned tegelased välja, muutis veidi loo järjekorda ning pani inimesed ja loomad käituma sarnaselt.
K: Milline on Janáčeki matuse tähendus ooperi suhtes?
V: Kui Janáček 1928. aastal suri, mängiti tema matustel ooperi viimast osa.
Otsige