Leoš Janáčeki ooper 'Příhody lišky bystroušky' (Kaval väike rebane)

Metsamees magab puu all. Lähedal mängib noor rebane (rebane tähendab siinkohal rebasepoega). Ta peaaegu püüab konni, kuid see hüppab eemale ja maandub metsamehe nina peale. Ta ärkab üles ja näeb, et väike višše mängib. Ta püüab vikseni kinni ja võtab ta koju kaasa. Ta annab talle nime: "Teravkõrv".

Teravkõrv on metsavahi majas õnnetu. Ta on hoovis köiega kinni seotud. Kanad kiusavad teda pidevalt ja koer on igav. Ühel päeval ütleb ta kanadele, et nad on rumalad, kui nad jäävad taluõue, kus kukk neid käsutab. Ta ütleb neile, et nad peaksid lendama vabadusse. Ta teeskleb, et sureb, siis hüppab üles ja hakkab neid püüdma. Kui metsniku naine välja tuleb, hammustab Teravkõrv läbi köie ja kaob metsa.

Ta leiab toreda asulakoha (mära augu), kus elab mära. Ta tahab ise seal elada, nii et ta ajab mära oma kodust välja. Ühel talveõhtul joob metsamees kõrtsis. Ta kiusab preestrit ja koolmeistrit, et nad ei ole leidnud kedagi, keda armastada. Nemad omakorda kiusavad metsaülemat, et ta on viinapoisi minema lasknud. Koolmeister hakkab koju minema. Ta on purjus. Ta näeb viktoriini, kes meenutab talle tema endist armastajat, kuid ta on liiga purjus, et teda kinni püüda.

Teravkõrv kohtub kena noore isase rebase nimega Goldskin. Need kaks armuvad. Kui ta mõistab, et on rase, abielluvad rebane ja vikseline. Puupea on preester, kes neid abiellub. Kevadel sünnivad kutsikad (rebasepojad).

Metsnik otsib metsas ikka veel teravapõskseid. Ühel päeval leiab ta surnud jänese. Salakütt veenab metsaülemat tegema lõksu, sest ta arvab, et Teravkõrv tuleb tagasi ja sööb jänese ära. Karupojad saabuvad ja mängivad lõksu lähedal. Teravkõrv mõistab, et salakütt üritab teda kinni püüda. Ta kiusab teda julmalt ja julgeb teda tappa. Ta tulistab teda oma püssiga, siis on ta väga kurb.

Mõni aeg hiljem magab metsamees puu all. Ta ärkab üles, kui tema käele maandub konn. Ta näeb enda ees mängivat noort viirukit. Ta ütleb noorele kutsikale, et ta näeb välja nagu tema ema. Ta sirutab käe tema järele, kuid püüab hoopis konni. Ta laseb sellel minna. Ta mõistab, et elu peab jätkuma.

Janáček tegi karikatuuris mõned muudatused. See muutis selle ooperi jaoks sobivamaks. Ta jättis ära kõik tegelased, kes on karikatuuris, ja muutis loo järjekorda, et muuta see dramaatilisemaks. Ta võrdleb inimesi loomadega. Näiteks: me näeme, kuidas Vixen Sharp-ears armub ja saab perekonna. Aga metsamehe sõpradel: koolijuhil ja preestril, ei ole oma armuliku eluga nii õnnelikult läinud. Papp näeb välja nagu mäger, metsatukk on nagu papp. Kui ooperit mängitakse, laulab mõnikord üks ja sama laulja mõlemat osa. Ooperi lõpp on nagu algus. See näitab, et elu läheb edasi ja üks põlvkond järgneb teisele.

Muusika sobib suurepäraselt looga. Seal on palju väga põnevate harmooniatega lugusid. Mõnikord kasutab ta moode ja terviktoonskaalasid. Janáček paneb oma muusika sageli kõlama nagu oma maa rahvamuusika.