Henry Benedict Stuart
Henry Benedict Maria Clement Thomas Francis Xavier Stuart (11. märts 1725 - 13. juuli 1807) oli roomakatoliku kardinal ning neljas ja viimane jakobiitide pärija, kes avalikult nõudis Inglismaa, Šotimaa ja Iirimaa trooni. Erinevalt oma isast James Francis Edward Stuartist ja vennast Charles Edward Stuartist ei teinud Henry jõupingutusi trooni hõivamiseks. Pärast Charlesi surma 1788. aasta jaanuaris ei tunnustanud paavst Henrikut Inglismaa, Šotimaa ja Iirimaa seadusliku valitsejana, vaid nimetas teda Yorki kardinalhertsogiks.
Ta veetis oma elu paavstiriigis ja tegi pika karjääri roomakatoliku kiriku vaimulikuna, tõustes kardinalide kolleegiumi dekaaniks ning Ostia ja Velletri kardinal-piiskopiks. Oma surma ajal oli ta (ja on siiani) üks pikemat aega ametis olnud kardinalidest kiriku ajaloos.
Kui ta oli noor, tegi Henry isa temast Yorki hertsogi (jakobiitide aadliks), ja nii oli ta kõige paremini tuntud. Pärast oma venna surma 1788. aastal said jakobiidid ja tema isiklikus ümbruskonnas Henryd tuntuks kui Inglismaa Henry IX, kuigi avalikult nimetas ta end Yorki kardinal-hertsogi nuncupatuseks.
Varajane elu
Henry sündis 6. märtsil 1725 Roomas paguluses ja ristiti samal päeval paavst Benedictus XIII poolt, 37 aastat pärast seda, kui tema vanaisa James II ja VII kaotas trooni, ja kümme aastat pärast tema isa ebaõnnestunud katset seda tagasi saada. Tema isa oli James Francis Edward Stuart, keda tema vastased tundsid kui "vana pretendenti". Tema ema oli printsess Maria Klementyna Sobieska, Poola kuninga Johannes III Sobieski tütrepoeg.
Henry läks 1745. aastal Prantsusmaale, et aidata oma venda, prints Charles Edward Stuartit ("Bonnie Prince Charlie" ehk "noor pretendent") valmistada ette selle aasta jakobiitide kampaaniat. Pärast selle lüüasaamist naasis Henry Stuart Itaaliasse. 30. juunil 1747 andis paavst Benedictus XIV talle tonsuuri ja lõi ta 3. juulil 1747 peetud erikonsistooriumil S. Maria in Portico kardinal-diakoniks. 27. augustil 1747 ülendas paavst ta nelja väiksema ordeni. Ta sai 18. augustil 1748 subdiakonuse ja 25. augustil 1748 diakonuse. Ta ordineeriti preestriks 1. septembril 1748 ja pühitseti 2. oktoobril 1758 Korintose peapiiskopi tiitliks.
Ta sai 1748. aastal kardinalpreestriks ja 13. juulil 1761. aastal Frascati kardinalpiiskopiks. Kui temast sai 26. septembril 1803. aastal kardinalide püha kolleegiumi vanemdekaan, viidi ta üle Ostia ja Velletri kirikupea.
Noor Henry Benedict, kes sarnaneb silmatorkavalt oma vanema venna, Noore pretendendi, omaga.
Prantsuse revolutsioon ja hilisem elu
Ühel hetkel oli Henry väga rikas,
Tema tulud arvukatest kiriklikest soodustustest, mida ta nautis, olid tohutud. Tema tulud Flandria, Hispaania, Napoli ja Prantsusmaa kloostritest ja muudest mitmevaldadest ulatusid sel ajal 40 000 naelani inglise rahas. Tal olid ka Hispaania-Ameerikas sissetulekuid toovad sinecure benefice'id. Ta omas territooriumi Mehhikos, mis aitas suurel määral kaasa tema sissetulekutele.
Prantsuse revolutsiooni ajal kaotas ta maa ja sissetulekud, mille Prantsuse kuningas talle andis, ning kulutas suure osa oma rahast paavst Pius VI abistamiseks. See, lisaks sellele, et prantslased konfiskeerisid tema Frascati vara, viis ta vaesusse. Briti minister Veneetsias korraldas, et Henry saaks Suurbritannia kuningalt George III-lt 4000 naelsterlingi suurust annuiteeti. Kuigi Briti valitsus nimetas seda heategevusaktiks, nimetasid Henry ja jakobiidid seda esimeseks osamaksuks raha eest, mis oli talle seaduslikult võlgu. (Briti valitsus oli aastaid lubanud tagastada tema vanaema, Modena Maarja kaasavara Inglismaale, kuid ei olnud seda kunagi teinud).
Henry naasis Frascati 1803. aastal. Sama aasta septembris sai temast kardinalide kolleegiumi dekaan ja seega Ostia ja Velletri kardinalpiiskop, kuigi ta elas endiselt Frascati piiskopipalees. Ta suri seal 13. juulil 1807, 82-aastaselt.
Henry oli viimane inglise troonile pretendeerija, kes puudutas kuninga kurjuse eest.
Pärast surma
Tema testamendi kohaselt, mille ta allkirjastas kui "Henry R", järgnes talle kõigis oma väidetavates Briti õigustes tema sõber ja lähim veresugulane Charles Emmanuel IV Sardiiniast. Kuid Karl ei ole kunagi väitnud ega eitanud oma jakobiitide nõudeid, nagu ei ole seda teinud ka ükski tema järeltulija tänaseni.
Vastupidiselt levinud arvamusele ei jätnud ta kroonijuveeleid Walesi printsile, hilisemale George IV-le. Kogu tema vara usaldati jagamiseks monsignor Angelo Cesarini kätte. Cesarini saatis Walesi printsile mitu juveeli Henriku erakogust. Nende hulka kuulusid "Lesser George'i" sümboolika (arvatavasti kandis seda Charles I oma hukkamisel ja nüüd Windsori lossis) ja PühaAndrease rist (nüüd Edinburghi lossis), mis on ohakamarja ordu sümboolika, ning samuti rubiinist sõrmus.
Henry Benedictus, tema vend, isa ja ema on maetud Vatikani Püha Peetruse basiilika krüptasse. Nende mälestuseks on Antonio Canova poolt projekteeritud Stuartide mälestusmärk ühes basiilika sambast. See restaureeriti hiljuti, mille eest maksis kuninganna Elizabeth kuninganna-ema.
Ta oli paavstivalimiste 1758., 1769., 1774-75. ja 1799-1800. aasta paavstikonklavides valitud kardinal.
Stuartide monumendi mälestusmärk, Rooma
Küsimused ja vastused
K: Kes oli Henry Benedict Maria Clement Thomas Francis Xavier Stuart?
V: Henry Benedict Maria Clement Thomas Francis Xavier Stuart oli roomakatoliku kardinal ning neljas ja viimane jakobiitide pärija, kes nõudis avalikult Inglismaa, Šotimaa ja Iirimaa trooni.
K: Mida tegi paavst, kui Charles Edward Stuart 1788. aasta jaanuaris suri?
V: Kui Charles Edward Stuart 1788. aasta jaanuaris suri, ei tunnustanud paavst Henrikut Inglismaa, Šotimaa ja Iirimaa seadusliku valitsejana, vaid nimetas teda Yorki kardinalhertsogiks.
K: Millist karjääri tegi Henry roomakatoliku kirikus?
V: Henrik tegi pika karjääri roomakatoliku kiriku vaimulikkonnas, tõustes kardinalide kolleegiumi dekaaniks ning Ostia ja Velletri kardinal-piiskopiks.
K: Kuidas oli Henrik noorena kõige tuntum?
V: Kui ta oli noor, tegi Henry isa temast Yorki hertsogi (jakobiitide aadliks) ja nii oli ta kõige paremini tuntud.
K: Kuidas viitasid jakobiidid temale pärast tema venna surma?
V: Pärast tema venna surma 1788. aastal nimetasid jakobiidid teda Inglismaa Henry IX-ks.
K: Kuidas Henry ennast avalikult nimetas?
V: Avalikult nimetas ta end Yorki kardinal-hertsogi nuncupatusena.
