Henry Benedict Maria Clement Thomas Francis Xavier Stuart (11. märts 1725 – 13. juuli 1807) oli roomakatoliku kardinal ning neljas ja viimane jakobiitide pärija, kes avalikult nõudis Inglismaa, Šotimaa ja Iirimaa trooni. Erinevalt oma isast James Francis Edward Stuartist ja vennast Charles Edward Stuartist ei püüdnud Henry relva või poliitiliste sammudega trooni taastada. Pärast Charlesi surma 1788. aasta jaanuaris peeti teda jakobiitlikus ringkonnas lõppkokkuvõttes kuningaks; neid, kes teda toetasid, kutsuti vahel Inglismaa Henry IX. Kõige laiemalt tunti teda aga kirikuametniku ja Yorki tiitli kandjana ning paavst ei tunnustanud teda kuningana — ta nimetati Yorki kardinalhertsogiks.

Varajane elu ja päritolu

Henry sündis Roomas eksilisena elanud Stuartide perekonnas, olles vanemate James Francis Edward Stuarti ja Maria Klementina Sobieska poeg. Kogu tema lapsepõlv ja noorus möödusid paavstiriigis, kus Stuartide perekonnale osutati erilist tähelepanu ja toetust, sest paavst ja katoliku lähikond nägid neid trooniõiguse pidajatena Inglismaal ja Šotimaal. Oma perekonnanime ja -ajalooga seoses harjutas Henryt juba varajases eas pigem religioossele karjäärile valmistumine kui poliitiline tegevus.

Karjäär kirikus

Henry astus roomakatoliku kiriku teenistusse ning tegi kogu oma elu jooksul karjääri paavstiriigi palvel. Ta pühendus vaimulikele ülesannetele, tõusis kardinalide hulka ja saavutas kõrged tiitlid — tema karjääri tipuks sai koht kardinalide kolleegiumi dekaanina ning Ostia ja Velletri kardinal‑piiskopina, mis on traditsiooniliselt dekaani ametikohtadega seotud. Oma pika eluea ja pika ametiaja tõttu on Henry üks kirikuajaloo kauem ametis olnud kardinalidest.

Suhted jakobiitlike pretendentide liikumisega

Kuigi Henry oli jakobiitlik pärija ja perekondlikult trooniõigust kandnud, ei asunud ta kunagi aktiivselt ega relvastatult trooni taastama. Tema vanem õde-vendade hulgas toimunud katseid — eriti venna Charlesi 1745. aasta ülestõus Inglismaal — Henry ei toetanud sõjaliste jõupingutustega, pigem pakkus oma vennale moraalset ja mõnikord ka rahalist abi. Pärast Charlesi surma 1788. aastal jäigi Henry perekonna juriidiliseks ja sümboolseks juhiisaks, kuid avalikult pidas ta end eelkõige kiriku meheks — nimetades end nuncupatuseks Yorki kardinal‑hertsogiks.

Isiklik elu ja pärand

Henry jäi vallaliseks ja pühendus vaimulikule kutsele. Tema elu jooksul olid tema majanduslikud olud tihti keerulised — osa Stuartide varandusest oli kadunud või pantitud vanadele võlausaldajatele ning perekonna eksildus tähendas piiratud sissetulekuid. Samas säilitas ta paljude euroopalike kõrgseltskondade ja paavstiriigi ringkondade austuse ning teda mäletatakse kui viimast otsest Stuartide järeltulijat, kelle surmaga lõppes reaalne pärimisahel, mida jakobiitlikud pretendentidena nähes oli veel võimalik ajalugu lähiriikide poliitikas mõjutada.

Järglus ja tähendus

Henry suri 13. juulil 1807. aastas — tema surmaga lõppes otsene Stuartide meeste järeltulijate joon ja jakobiitlik liikumine muutus peamiselt ajalooliseks ning nostalgia‑liikumiseks. Kuigi ta ei taastanud trooni ega mõjutanud oluliselt Suurbritannia poliitikat, on tema kujutis ja staatus tähtis nii Stuartide pärandi mõistmisel kui ka 18. sajandi euroopa usulise ja monarhilise poliitika ajaloo kirjeldamisel. Tema elu illustreerib, kuidas perekondlikud pretensioonid, usuline pühendumus ja puhas poliitiline reaalsus võisid omavahel põimuda varjulises paavstiriigi kontekstis.

Olulised faktid kokkuvõtlikult:

  • Sündis 11. märtsil 1725, suri 13. juulil 1807.
  • Perekond: poeg James Francis Edward Stuartist, vend Charles Edward Stuart.
  • Töötas kogu elu roomakatoliku kirikus, saavutas kardinali ja dekaani auastme ning oli Ostia ja Velletri kardinal‑piiskop.
  • Viimane avalikult tuntud jakobiitide pärija — jakobiitlikud järgijad pidasid teda Henry IX‑ks, kuid paavst ei tunnustanud teda kuningana.
  • Mälestatakse kui sidet Jakobitismi ajaloo, katoliku kiriku kõrgete ametikohtade ja 18. sajandi Euroopaga.