Henry Benedict Stuart — Yorki kardinal ja viimane jakobiitide pärija
Henry Benedict Stuart — Yorki kardinal ja viimane jakobiitide pärija. Avasta tema troonipärand, paavstiriigis kujunenud vaimulik karjäär ning mõju jakobiitide ajaloole.
Henry Benedict Maria Clement Thomas Francis Xavier Stuart (11. märts 1725 – 13. juuli 1807) oli roomakatoliku kardinal ning neljas ja viimane jakobiitide pärija, kes avalikult nõudis Inglismaa, Šotimaa ja Iirimaa trooni. Erinevalt oma isast James Francis Edward Stuartist ja vennast Charles Edward Stuartist ei püüdnud Henry relva või poliitiliste sammudega trooni taastada. Pärast Charlesi surma 1788. aasta jaanuaris peeti teda jakobiitlikus ringkonnas lõppkokkuvõttes kuningaks; neid, kes teda toetasid, kutsuti vahel Inglismaa Henry IX. Kõige laiemalt tunti teda aga kirikuametniku ja Yorki tiitli kandjana ning paavst ei tunnustanud teda kuningana — ta nimetati Yorki kardinalhertsogiks.
Varajane elu ja päritolu
Henry sündis Roomas eksilisena elanud Stuartide perekonnas, olles vanemate James Francis Edward Stuarti ja Maria Klementina Sobieska poeg. Kogu tema lapsepõlv ja noorus möödusid paavstiriigis, kus Stuartide perekonnale osutati erilist tähelepanu ja toetust, sest paavst ja katoliku lähikond nägid neid trooniõiguse pidajatena Inglismaal ja Šotimaal. Oma perekonnanime ja -ajalooga seoses harjutas Henryt juba varajases eas pigem religioossele karjäärile valmistumine kui poliitiline tegevus.
Karjäär kirikus
Henry astus roomakatoliku kiriku teenistusse ning tegi kogu oma elu jooksul karjääri paavstiriigi palvel. Ta pühendus vaimulikele ülesannetele, tõusis kardinalide hulka ja saavutas kõrged tiitlid — tema karjääri tipuks sai koht kardinalide kolleegiumi dekaanina ning Ostia ja Velletri kardinal‑piiskopina, mis on traditsiooniliselt dekaani ametikohtadega seotud. Oma pika eluea ja pika ametiaja tõttu on Henry üks kirikuajaloo kauem ametis olnud kardinalidest.
Suhted jakobiitlike pretendentide liikumisega
Kuigi Henry oli jakobiitlik pärija ja perekondlikult trooniõigust kandnud, ei asunud ta kunagi aktiivselt ega relvastatult trooni taastama. Tema vanem õde-vendade hulgas toimunud katseid — eriti venna Charlesi 1745. aasta ülestõus Inglismaal — Henry ei toetanud sõjaliste jõupingutustega, pigem pakkus oma vennale moraalset ja mõnikord ka rahalist abi. Pärast Charlesi surma 1788. aastal jäigi Henry perekonna juriidiliseks ja sümboolseks juhiisaks, kuid avalikult pidas ta end eelkõige kiriku meheks — nimetades end nuncupatuseks Yorki kardinal‑hertsogiks.
Isiklik elu ja pärand
Henry jäi vallaliseks ja pühendus vaimulikule kutsele. Tema elu jooksul olid tema majanduslikud olud tihti keerulised — osa Stuartide varandusest oli kadunud või pantitud vanadele võlausaldajatele ning perekonna eksildus tähendas piiratud sissetulekuid. Samas säilitas ta paljude euroopalike kõrgseltskondade ja paavstiriigi ringkondade austuse ning teda mäletatakse kui viimast otsest Stuartide järeltulijat, kelle surmaga lõppes reaalne pärimisahel, mida jakobiitlikud pretendentidena nähes oli veel võimalik ajalugu lähiriikide poliitikas mõjutada.
Järglus ja tähendus
Henry suri 13. juulil 1807. aastas — tema surmaga lõppes otsene Stuartide meeste järeltulijate joon ja jakobiitlik liikumine muutus peamiselt ajalooliseks ning nostalgia‑liikumiseks. Kuigi ta ei taastanud trooni ega mõjutanud oluliselt Suurbritannia poliitikat, on tema kujutis ja staatus tähtis nii Stuartide pärandi mõistmisel kui ka 18. sajandi euroopa usulise ja monarhilise poliitika ajaloo kirjeldamisel. Tema elu illustreerib, kuidas perekondlikud pretensioonid, usuline pühendumus ja puhas poliitiline reaalsus võisid omavahel põimuda varjulises paavstiriigi kontekstis.
Olulised faktid kokkuvõtlikult:
- Sündis 11. märtsil 1725, suri 13. juulil 1807.
- Perekond: poeg James Francis Edward Stuartist, vend Charles Edward Stuart.
- Töötas kogu elu roomakatoliku kirikus, saavutas kardinali ja dekaani auastme ning oli Ostia ja Velletri kardinal‑piiskop.
- Viimane avalikult tuntud jakobiitide pärija — jakobiitlikud järgijad pidasid teda Henry IX‑ks, kuid paavst ei tunnustanud teda kuningana.
- Mälestatakse kui sidet Jakobitismi ajaloo, katoliku kiriku kõrgete ametikohtade ja 18. sajandi Euroopaga.
Varajane elu
Henry sündis 6. märtsil 1725 Roomas paguluses ja ristiti samal päeval paavst Benedictus XIII poolt, 37 aastat pärast seda, kui tema vanaisa James II ja VII kaotas trooni, ja kümme aastat pärast tema isa ebaõnnestunud katset seda tagasi saada. Tema isa oli James Francis Edward Stuart, keda tema vastased tundsid kui "vana pretendenti". Tema ema oli printsess Maria Klementyna Sobieska, Poola kuninga Johannes III Sobieski tütrepoeg.
Henry läks 1745. aastal Prantsusmaale, et aidata oma venda, prints Charles Edward Stuartit ("Bonnie Prince Charlie" ehk "noor pretendent") valmistada ette selle aasta jakobiitide kampaaniat. Pärast selle lüüasaamist naasis Henry Stuart Itaaliasse. 30. juunil 1747 andis paavst Benedictus XIV talle tonsuuri ja lõi ta 3. juulil 1747 peetud erikonsistooriumil S. Maria in Portico kardinal-diakoniks. 27. augustil 1747 ülendas paavst ta nelja väiksema ordeni. Ta sai 18. augustil 1748 subdiakonuse ja 25. augustil 1748 diakonuse. Ta ordineeriti preestriks 1. septembril 1748 ja pühitseti 2. oktoobril 1758 Korintose peapiiskopi tiitliks.
Ta sai 1748. aastal kardinalpreestriks ja 13. juulil 1761. aastal Frascati kardinalpiiskopiks. Kui temast sai 26. septembril 1803. aastal kardinalide püha kolleegiumi vanemdekaan, viidi ta üle Ostia ja Velletri kirikupea.
Noor Henry Benedict, kes sarnaneb silmatorkavalt oma vanema venna, Noore pretendendi, omaga.
Prantsuse revolutsioon ja hilisem elu
Ühel hetkel oli Henry väga rikas,
Tema tulud arvukatest kiriklikest soodustustest, mida ta nautis, olid tohutud. Tema tulud Flandria, Hispaania, Napoli ja Prantsusmaa kloostritest ja muudest mitmevaldadest ulatusid sel ajal 40 000 naelani inglise rahas. Tal olid ka Hispaania-Ameerikas sissetulekuid toovad sinecure benefice'id. Ta omas territooriumi Mehhikos, mis aitas suurel määral kaasa tema sissetulekutele.
Prantsuse revolutsiooni ajal kaotas ta maa ja sissetulekud, mille Prantsuse kuningas talle andis, ning kulutas suure osa oma rahast paavst Pius VI abistamiseks. See, lisaks sellele, et prantslased konfiskeerisid tema Frascati vara, viis ta vaesusse. Briti minister Veneetsias korraldas, et Henry saaks Suurbritannia kuningalt George III-lt 4000 naelsterlingi suurust annuiteeti. Kuigi Briti valitsus nimetas seda heategevusaktiks, nimetasid Henry ja jakobiidid seda esimeseks osamaksuks raha eest, mis oli talle seaduslikult võlgu. (Briti valitsus oli aastaid lubanud tagastada tema vanaema, Modena Maarja kaasavara Inglismaale, kuid ei olnud seda kunagi teinud).
Henry naasis Frascati 1803. aastal. Sama aasta septembris sai temast kardinalide kolleegiumi dekaan ja seega Ostia ja Velletri kardinalpiiskop, kuigi ta elas endiselt Frascati piiskopipalees. Ta suri seal 13. juulil 1807, 82-aastaselt.
Henry oli viimane inglise troonile pretendeerija, kes puudutas kuninga kurjuse eest.
Pärast surma
Tema testamendi kohaselt, mille ta allkirjastas kui "Henry R", järgnes talle kõigis oma väidetavates Briti õigustes tema sõber ja lähim veresugulane Charles Emmanuel IV Sardiiniast. Kuid Karl ei ole kunagi väitnud ega eitanud oma jakobiitide nõudeid, nagu ei ole seda teinud ka ükski tema järeltulija tänaseni.
Vastupidiselt levinud arvamusele ei jätnud ta kroonijuveeleid Walesi printsile, hilisemale George IV-le. Kogu tema vara usaldati jagamiseks monsignor Angelo Cesarini kätte. Cesarini saatis Walesi printsile mitu juveeli Henriku erakogust. Nende hulka kuulusid "Lesser George'i" sümboolika (arvatavasti kandis seda Charles I oma hukkamisel ja nüüd Windsori lossis) ja PühaAndrease rist (nüüd Edinburghi lossis), mis on ohakamarja ordu sümboolika, ning samuti rubiinist sõrmus.
Henry Benedictus, tema vend, isa ja ema on maetud Vatikani Püha Peetruse basiilika krüptasse. Nende mälestuseks on Antonio Canova poolt projekteeritud Stuartide mälestusmärk ühes basiilika sambast. See restaureeriti hiljuti, mille eest maksis kuninganna Elizabeth kuninganna-ema.
Ta oli paavstivalimiste 1758., 1769., 1774-75. ja 1799-1800. aasta paavstikonklavides valitud kardinal.
Stuartide monumendi mälestusmärk, Rooma
Küsimused ja vastused
K: Kes oli Henry Benedict Maria Clement Thomas Francis Xavier Stuart?
V: Henry Benedict Maria Clement Thomas Francis Xavier Stuart oli roomakatoliku kardinal ning neljas ja viimane jakobiitide pärija, kes nõudis avalikult Inglismaa, Šotimaa ja Iirimaa trooni.
K: Mida tegi paavst, kui Charles Edward Stuart 1788. aasta jaanuaris suri?
V: Kui Charles Edward Stuart 1788. aasta jaanuaris suri, ei tunnustanud paavst Henrikut Inglismaa, Šotimaa ja Iirimaa seadusliku valitsejana, vaid nimetas teda Yorki kardinalhertsogiks.
K: Millist karjääri tegi Henry roomakatoliku kirikus?
V: Henrik tegi pika karjääri roomakatoliku kiriku vaimulikkonnas, tõustes kardinalide kolleegiumi dekaaniks ning Ostia ja Velletri kardinal-piiskopiks.
K: Kuidas oli Henrik noorena kõige tuntum?
V: Kui ta oli noor, tegi Henry isa temast Yorki hertsogi (jakobiitide aadliks) ja nii oli ta kõige paremini tuntud.
K: Kuidas viitasid jakobiidid temale pärast tema venna surma?
V: Pärast tema venna surma 1788. aastal nimetasid jakobiidid teda Inglismaa Henry IX-ks.
K: Kuidas Henry ennast avalikult nimetas?
V: Avalikult nimetas ta end Yorki kardinal-hertsogi nuncupatusena.
Otsige