John H. Ostrom — Archaeopteryxi uurija ja Yale'i paleontoloog
John H. Ostrom — Yale'i paleontoloog, kes tõestas Archaeopteryx’i ja dinosauruste ühendust; tema avastused muutsid arusaama lindude evolutsioonist ja paleontoloogia ajaloost.
John Harold Ostrom (18. veebruar 1928 – 16. juuli 2005) oli tuntud Ameerika Ühendriikide paleontoloog, kes avaldas märkimisväärset mõju arusaamadele dinosauruste bioloogiast ja lindude päritolust. Tema töö muutis 20. sajandi paleontoloogiat, aidates taastada seose dinosauruste ja lindude vahel ning algatades nii‑öelda "dinosauruse renessansi".
Peamised avastused ja teadustöö
1960. aastatel näitas Ostrom, et dinosaurused sarnanevad pigem suurte lendamata lindude kui sisalike (või "sauruste") sarnanemisega. Tema kirglik ja põhjalik lähenemine võrreldi luustiku anatoomiat, liikumist ja ökoloogiat, mis viis järeldusteni, et paljud dinosaurused olid aktiivsed, teo- ja lihasrefineeritud kütus- ning võimalik, et osadel rühmadest esines ka kõrgem ainevahetus (endotermia) kui varem arvati.
Ostromi kõige tuntumaks väljapakutud näidiseks oli Deinonychus — 1969. aastal kirjeldatud lihasööja, kelle terav "virna‑küünis" ja luustiku anatoomia näitasid kiiret, hüplevat ja võimelist liikumist. See fossiil mängis keskset rolli arusaama muutumises, sest see pakkus konkreetset anatoomilist tõestust, et mõned dinosaurused olid kaugel aeglastest külmaverelistest reptiilidest, mida seni on kujutatud.
Archaeopteryx ja lindude päritolu
Ostromi esimene põhjalik ülevaade ürglinnu Archaeopteryx osteoloogiast ja fülogeneesiast ilmus 1976. aastal. Selles töös analüüsis ta Archaeopteryxi luustiku üksikasjalikult, võrreldes seda erinevate väikeste theropoodsete dinosaurustega. Ostromi tulemused toetasid ideed, mille oli juba 19. sajandil esitanud Thomas Henry Huxley, nimelt et linnad võivad olla arenenud dinosaurustest. Huxley idee oli varem kõrvale lükatud peamiselt Gerhard Heilmanni 1926. aasta vaadete tõttu, kuid Ostrom tõi selle mõtte taas teaduslikku keskustesse.
Pärast 1990. ja 2000. aastate alguses tehtud arvukate sulestunud dinosauruste fossiilide avastusi Hiinas kinnistus Huxley–Ostromi mudel laiemas paleontoloogide kogukonnas ning tänapäeval peetakse lindude otsest päritolu theropoodsetest dinosaurustest laialdaselt tõestatuks.
Akadeemiline tegevus ja pärand
Ostrom oli pikaajaline Yale'i ülikooli professor ning tegutses kui selgroogsete paleontoloogia emeriitkuraator Peabody loodusajaloo muuseumis. Peabody muuseumis oli tema käsutuses oluline fossiilikogu, mille alus oli pandud juba Othniel Charles Marhi poolt (Othniel Charles Marhi nime mainimine muuseumikogus rõhutab selle ajaloolist tähendust).
Ostromi teadustöö ja loengud mõjutasid mitut nooremat paleontoloogi ning aitasid kujundada kaasaegse arusaama dinosauruste ökoloogiast. Tema õpilaste ja järgijate hulka kuulusid mitmed tuntud teadlased, kes jätkasid aktiivsete ja liikuvate dinosauruste hüpoteesi ning lindude-eellaste uurimist, andes hoogu nii populaarsele kui ka akadeemilisele huvi‑lainele dinosauruste vastu.
Viimased aastad ja surm
John H. Ostrom suri 16. juulil 2005 komplikatsioonidesse seoses Alzheimeri tõvega. Tema panus paleontoloogiasse jääb püsima — eelkõige kui inimene, kes taaselustas ja tugevdas ideed, et linnud on otseselt seotud theropoodsete dinosaurustega ning et paljud dinosaurused olid energilised ja kohanemisvõimelised organismid.
Olulised tööde näited
- Ostromi 1969. aasta kirjeldus Deinonychusest — tähtis tõend aktiivsete theropoodide kohta.
- 1976. aasta ülevaade Archaeopteryxi osteoloogiast ja fülogeneesist — klassikaline töö lindude päritolu uurimisel.
Kuigi paleontoloogia on pärast Ostromi aega edasi arenenud ja uued avastused on täpsustanud paljusid detaile, jääb tema töö võtmetähtsusega pöördepunktiks, mis muutis meie arusaama dinosaurusmaailmast ning sillutas teed lindude kui elusate dinosauruste mõiste laialdasele vastuvõtule.
Avastused
Tema 1964. aasta Deinonychuse avastus oli üks tähtsamaid fossiilseid leide ajaloos. Deinonychus oli aktiivne kiskja, kes tappis oma saaki selgelt hüpates ja oma "kohutava küünisega" viilides või torgates. Tõeliselt aktiivse eluviisi tunnistuseks olid piki saba kulgevad pikad kõõlused, mis tegid sellest hüppamiseks ja jooksmiseks jäiga vastukaalu. Järelduse, et vähemalt mõnedel dinosaurustel oli kõrge ainevahetus ja nad olid seega soojaverelised, populariseeris tema õpilane Robert Bakker. See aitas muuta muljet dinosaurustest kui aeglastest, aeglastest ja külmaverelistest sisalikest, mis oli valitsenud alates sajandivahetusest.
See muutis nii professionaalsete dinosauruste illustraatorite kui ka avalikkuse nägemust dinosaurustest. Selle leiu eest peetakse ka "dinosauruste renessansi" algust, mis on Bakkeri poolt 1975. aastal ajakirja Scientific American numbris kasutusele võetud termin. See kirjeldab uuendatud huvi paleontoloogia vastu, mis on kestnud 1970. aastatest kuni tänapäevani.
Ostromi huvi dinosauruste ja lindude vahelise seose vastu sai alguse tema uurimusest, mida nüüd tuntakse kui Haarlemi arheopteryxi. See 1855. aastal avastatud isend oli tegelikult esimene leitud isend, kuid ekslikult Pterodactylus crassipes'ina märgistatud isend lebas Madalmaade Teyleri muuseumis, kuni Ostromi 1970. aasta töö (ja 1972. aasta kirjeldus) tuvastas selle õigesti kui ühe kõigest kaheksast "esimesest linnust" (kui arvestada üksikuid sulgi).
Ostrom uuris ka parditsauruse Hadrosaurus fossiilseid jälgi. Ta otsustas, et nad liikusid karjadena. Selles osas olid nad sotsiaalsed loomad nagu paljud linnud ja imetajad, kuid erinevalt sisalikest.
Küsimused ja vastused
Küsimus: Kes oli John Harold Ostrom?
V: John Harold Ostrom oli Ameerika paleontoloog.
K: Mida avastas Ostrom 1960. aastatel dinosauruste kohta?
V: 1960. aastatel näitas Ostrom, et dinosaurused sarnanevad pigem suurte mittelendavate lindude kui sisalike või "sauruste" sarnanemisega.
K: Kellel ja millal tekkis idee, et linnud arenesid dinosaurustest?
V: Thomas Henry Huxley oli 1860. aastatel arvamusel, et linnud arenesid dinosaurustest.
K: Miks Huxley idee kõrvale jäeti?
V: Huxley idee heideti hiljem kõrvale peamiselt seetõttu, et Heilmannil olid 1926. aastal teistsugused vaated.
K: Mida vaatas Ostrom 1976. aastal üle?
V: 1976. aastal vaatas Ostrom läbi ürglinnu Archaeopteryx osteoloogia ja fülogeneesia.
K: Mis juhtus, kui Hiinas avastati dinolinnud?
V: Pärast fossiilsete dinolindude tänapäevaseid avastusi Hiinas aktsepteerisid Huxley-Ostromi teooriat peaaegu kõik paleontoloogid.
K: Millises institutsioonis Ostrom töötas ja milline oli tema roll seal?
V: Ostrom oli Yale'i ülikooli professor ja ta oli selgroogsete paleontoloogia emeriitkuraator Peabody loodusajaloo muuseumis, millel on muljetavaldav fossiilikogu, mille rajas Othniel Charles Marsh.
Otsige