John Harold Ostrom (18. veebruar 1928 – 16. juuli 2005) oli tuntud Ameerika Ühendriikide paleontoloog, kes avaldas märkimisväärset mõju arusaamadele dinosauruste bioloogiast ja lindude päritolust. Tema töö muutis 20. sajandi paleontoloogiat, aidates taastada seose dinosauruste ja lindude vahel ning algatades nii‑öelda "dinosauruse renessansi".
Peamised avastused ja teadustöö
1960. aastatel näitas Ostrom, et dinosaurused sarnanevad pigem suurte lendamata lindude kui sisalike (või "sauruste") sarnanemisega. Tema kirglik ja põhjalik lähenemine võrreldi luustiku anatoomiat, liikumist ja ökoloogiat, mis viis järeldusteni, et paljud dinosaurused olid aktiivsed, teo- ja lihasrefineeritud kütus- ning võimalik, et osadel rühmadest esines ka kõrgem ainevahetus (endotermia) kui varem arvati.
Ostromi kõige tuntumaks väljapakutud näidiseks oli Deinonychus — 1969. aastal kirjeldatud lihasööja, kelle terav "virna‑küünis" ja luustiku anatoomia näitasid kiiret, hüplevat ja võimelist liikumist. See fossiil mängis keskset rolli arusaama muutumises, sest see pakkus konkreetset anatoomilist tõestust, et mõned dinosaurused olid kaugel aeglastest külmaverelistest reptiilidest, mida seni on kujutatud.
Archaeopteryx ja lindude päritolu
Ostromi esimene põhjalik ülevaade ürglinnu Archaeopteryx osteoloogiast ja fülogeneesiast ilmus 1976. aastal. Selles töös analüüsis ta Archaeopteryxi luustiku üksikasjalikult, võrreldes seda erinevate väikeste theropoodsete dinosaurustega. Ostromi tulemused toetasid ideed, mille oli juba 19. sajandil esitanud Thomas Henry Huxley, nimelt et linnad võivad olla arenenud dinosaurustest. Huxley idee oli varem kõrvale lükatud peamiselt Gerhard Heilmanni 1926. aasta vaadete tõttu, kuid Ostrom tõi selle mõtte taas teaduslikku keskustesse.
Pärast 1990. ja 2000. aastate alguses tehtud arvukate sulestunud dinosauruste fossiilide avastusi Hiinas kinnistus Huxley–Ostromi mudel laiemas paleontoloogide kogukonnas ning tänapäeval peetakse lindude otsest päritolu theropoodsetest dinosaurustest laialdaselt tõestatuks.
Akadeemiline tegevus ja pärand
Ostrom oli pikaajaline Yale'i ülikooli professor ning tegutses kui selgroogsete paleontoloogia emeriitkuraator Peabody loodusajaloo muuseumis. Peabody muuseumis oli tema käsutuses oluline fossiilikogu, mille alus oli pandud juba Othniel Charles Marhi poolt (Othniel Charles Marhi nime mainimine muuseumikogus rõhutab selle ajaloolist tähendust).
Ostromi teadustöö ja loengud mõjutasid mitut nooremat paleontoloogi ning aitasid kujundada kaasaegse arusaama dinosauruste ökoloogiast. Tema õpilaste ja järgijate hulka kuulusid mitmed tuntud teadlased, kes jätkasid aktiivsete ja liikuvate dinosauruste hüpoteesi ning lindude-eellaste uurimist, andes hoogu nii populaarsele kui ka akadeemilisele huvi‑lainele dinosauruste vastu.
Viimased aastad ja surm
John H. Ostrom suri 16. juulil 2005 komplikatsioonidesse seoses Alzheimeri tõvega. Tema panus paleontoloogiasse jääb püsima — eelkõige kui inimene, kes taaselustas ja tugevdas ideed, et linnud on otseselt seotud theropoodsete dinosaurustega ning et paljud dinosaurused olid energilised ja kohanemisvõimelised organismid.
Olulised tööde näited
- Ostromi 1969. aasta kirjeldus Deinonychusest — tähtis tõend aktiivsete theropoodide kohta.
- 1976. aasta ülevaade Archaeopteryxi osteoloogiast ja fülogeneesist — klassikaline töö lindude päritolu uurimisel.
Kuigi paleontoloogia on pärast Ostromi aega edasi arenenud ja uued avastused on täpsustanud paljusid detaile, jääb tema töö võtmetähtsusega pöördepunktiks, mis muutis meie arusaama dinosaurusmaailmast ning sillutas teed lindude kui elusate dinosauruste mõiste laialdasele vastuvõtule.