Dinosauruste renessanss: paleontoloogia taassünd ja uus arusaam dinosaurustest
Dinosauruste renessanss: paleontoloogia taassünd, uued avastused ja arusaamad dinosaurustest — aktiivsed, võimalikult soojaverelised kiskjad ning radikaalne kuvandimuutus.
Dinosauruste renessanss on termin, mille Robert Bakker lõi 1975. aastal ajakirja Scientific American numbris, et kirjeldada uuendatud huvi paleontoloogia vastu. See on kestnud 1970. aastatest kuni tänapäevani. Selle põhjuseks oli dinosauruste avastuste suur kasv ja uued arusaamad nende eluviisidest.
"Renessanss", mis tähendab "uuestisündi", muutis dinosauruste kujutamist nii professionaalsete illustraatorite poolt kui ka avalikkuse silmis.
John Ostromi 1964. aasta Deinonychuse leid on üks tähtsamaid fossiilseid leide. Deinonychus oli aktiivne kiskja, kes tappis oma saaki selgelt hüpates ja oma "kohutava küünisega" viilides või torgates. Tõeliselt aktiivse eluviisi tunnistuseks olid piki saba kulgevad pikad kõõlused, mis tegid sellest hüppamiseks ja jooksmiseks jäiga vastukaalu. Üks järeldus oli, et vähemalt mõned dinosaurused olid suure ainevahetusega ja seega mõnel juhul soojaverelised. Seda populariseeris Ostromi õpilane Robert Bakker. Mulje dinosaurustest kui aeglastest, külmaverelistest ja väikse ajuga roomajatest vajas ümbermõtestamist, vähemalt mõne lihasööja puhul.
Miks Deinonychus ja Ostrom olid olulised
Ostromi ja tema kolleegide tööd näitasid, et mõned theropoodid (lihatoidud) olid ehituselt dünaamilised ja kohanenud aktiivseks jahiks. Deinonychus näide tõestas, et ei saa automaatselt eeldada dinosauruste kohta samu omadusi, mis tänapäevastel roomajatel: luustiku ehitus, küünis, jäik saba ja liigeste paigutus osutasid kiirele, sihikindlale liikumisele ning keerukale käitumisele. See muutis ka paleontoloogide küsimusi — hakati otsima mitte ainult uusi liike, vaid ka tõendeid käitumise, ainevahetuse ja elupaikade kohta.
Tõendid sulestiku ja kõrgema ainevahetuse kohta
Renessansiajast alates on leitud järjest rohkem tõendeid, mis kinnitavad, et mõnel dinosaurusel olid sulestiku esimesed vormid või isegi arenenud suled. Eriti tuntud on Hiina Liaoningʼi piirkonnas leitud sulestunud theropoodid, kes seletasid hästi üleüldist seost dinosauruste ja lindude vahel. Sulestik aitas kaasa nii soojapidamisele kui ka tõenäoliselt kommunikatsioonile ja lennu/dirigeeritud langemise eelkäijana.
Lisaks sulestikule toetuvad arusaamad kõrgemast ainevahetusest luu anatoomia ja histoloogia uurimustele. Näiteks kasvuringide muster luudes, vereringesüsteemi ja hingamiselundite tunnused (õhuõõnsused ja nn õhusahtlid sarnasena lindudega) ning isotoop-analüüsid annavad vihjeid aktiivsema ainevahetuse ja kiirema kasvu kohta võrreldes paljude tänasega roomajatega.
Käitumine, hoolitsus ja sotsiaalsus
Paleontoloogilised leidud, nagu pesad koos munade ja noorloomi säilitanud väljapanekud, näitavad, et mitmed dinosaurused näitasid vanemhoolt ja pesitsemiskäitumist. Mõned leiud viitavad ka grupiküttimisele või vähemalt sotsiaalsele kooseksisteerimisele. Sellised tõendid muutsid meid arusaamist dinosauruste eluviisist — nad ei olnud tingimata üksildased ja jäigad "kivistunud" roomajad, vaid paljude liikide puhul suhteliselt keerukad bioloogilised olendid.
Uued meetodid ja tänapäeva pildid
Kaasaegne paleontoloogia kasutab mitmeid uusi meetodeid: CT-skaneerimist luude sisemiste struktuuride uurimiseks, makrotektroonilist analüüsi, filogenetilist (sugulussuunalist) analüüsi suurte andmestikega ning isegi biomolekulaarseid uuringuid, mis otsivad vanu valke või pigmente. Need meetodid annavad üha detailsemaid pilte dinosauruste välimusest, füsioloogiast ja käitumisest.
Avalik kuvand on samuti muutunud: filmid, muuseuminäitused ja populaarteaduslik illustratsioon peegeldavad alates renessansist järjest enam aktiivseid, lihaselisi ja mõnikord sulestatud olendeid. See on nii teaduse kui ka kultuuri suhtlus – uued leiud muudavad kujutlust ja uued kujutlused aitavad populariseerida teadust.
Mõjud ja tulevikusuunad
Dinosauruste renessanss ei tähenda ainult vana narratiivi hülgamist, vaid ka avaramat teaduslikku lähenemist, kus küsimused ulatuvad liigiökoloogiast kuni molekulaarsete jääkideni. Tulevikus võib oodata veelgi detailsemaid rekonstruktsioone tänu paremale säilivuse mõistmisele, täpsematele analüüsimeetoditele ja uutele leiukohtadele. Samuti jätkuvad arutelud mõnede teemade üle — näiteks kui ulatuslikult puudutasid soojustalitus erinevaid dinosauruserühmi ja kuidas täpselt arenesid linnud dinosaurustest.
Kokkuvõtlikult tõstis Dinosauruste renessanss esile, et paleontoloogia on dünaamiline teadus: uued leiud ja meetodid suudavad kiiresti muuta meie arusaamu mineviku elust. See on avardanud nii teaduslikku kui ka avalikku mõtlemist dinosaurustest — mitte ainult kui "suurtest kivist roomajatest", vaid kui mitmekesistest, kohanemisvõimelistest ja sageli ootamatult elujõulistest organismidest.
Peamised probleemid
Need on peamised punktid:
- Dinosaurused on loomulik monofüleetiline rühm.
- Soojaverelisus ja aktiivsus. Robert Bakker väitis, et dinosaurused olid soojaverelised ja aktiivsed loomad, kes olid võimelised püsivalt suureks aktiivsuseks. Tema metoodika oli teadlaste seas tuliselt vaieldav. Nüüd arvatakse, et paljude dinosauruste ainevahetuse kiirus oli kõrgem kui elavatel roomajatel, kuid ka olukord on keeruline ja mitmekesine. Paljudel dinosaurustel võis olla vahepealne ainevahetuse kiirus. Dinolindude sulgede avastamine pani paika väite väiksemate theropoodide kohta.
- Dinosauruste sotsiaalne käitumine. Fossiilide jäljed viitavad sellele, et sauropoodide dinosaurused liikusid struktureeritud karjadena, kus täiskasvanud isendid ümbritsesid noorloomi kaitsva rõngaga. Dinosauruste pesade uuringud näitasid, et pardisaba dinosaurus Maiasaura hoolitses oma poegade eest.
- Dinosauruste liikumine. Dinosauruste renessanss muutis nende kujutamist kunstnike poolt. Bakkeri Deinonychose illustratsioon on üks tuntumaid ja ikoonilisemaid dinosauruste restaureerimisi. Teine tänapäevaste fossiilide leidude tulemus on kahejalgsete dinosauruste tasakaal. Tänapäeval teame, et dinosaurused liikusid peaaegu horisontaalse kehaga, mida tasakaalustas puusade kohal pikk ja sageli raske saba. Seda saba hoiavad jäigana piki selgroogu kulgevad kõõlused. Paljude täiskasvanud dinosauruste saba kõõlused muutusid luustunud (osaliselt luiseks), hoides saba jäigemana.
- Uued väljasuremise teooriad. Oletus, et dinosaurused surid välja, sest nad olid imetajatega konkureerides halvemad, on vale. Peamiselt meteoriitides leiduv metall iriidium leiti kriidi ja tertsiidi piirikihist. Samuti leiti Chicxulubi kraater. See viitas sellele, et väljasuremise põhjustas meteoriidi kokkupõrge. Hiljem näitas Dekkani lõksude olemasolu samal ajal, et ka tohutu üleujutusvulkanism oli töös.
- Kultuuriline mõju. Dinosauruste renessanss taastas üldise huvi dinosauruste vastu. Järgnes raamatute, filmide, telesaadete ja üldise reklaami tulv. Jurassic Park on selle tuntuim näide.
Charles R. Knighti 1897. aasta maal "Laelapsist" (praegu Dryptosaurus).
Hiina lagerstätten
Uute sulepeadega dinosauruste avastamine Hiinas on hoidnud valdkonda teadusuuringute ja populaarse tähelepanu esirinnas. Eriti tähelepanuväärsed on Kirde-Hiina Liaoningi provintsi alumise kriidiaja geoloogilised formatsioonid. Sealt leitud loomad on tuntud kui Jehol biota.
Küsimused ja vastused
K: Mis on "dinosauruste renessanss"?
V: "Dinosauruste renessanss" on termin, mis viitab 1970. aastatel alanud ja tänapäevani kestnud uuele huvile paleontoloogia vastu.
K: Mis oli dinosauruste renessansi põhjus?
V: Dinosauruste renessanss oli tingitud dinosauruste leidude suurest kasvust ja uutest ideedest nende eluviiside kohta.
K: Kes mõtles välja mõiste "dinosauruste renessanss"?
V: Termini "dinosauruste renessanss" lõi Robert Bakker 1975. aasta ajakirjas Scientific American.
K: Miks oli John Ostromi Deinonychuse avastamine oluline?
V: John Ostromi Deinonychuse avastus oli oluline, sest see näitas, et vähemalt mõned dinosaurused olid aktiivse eluviisiga ja suutsid hüpata ja oma "kohutava küünisega" viilida või torgata.
K: Millise järelduse tegid mõned teadlased Deinonychose avastamisest?
V: Mõned teadlased jõudsid järeldusele, et vähemalt mõnel dinosaurusel oli kiire ainevahetus ja ta oli soojavereline, mis seadis kahtluse alla traditsioonilise arusaama dinosaurustest kui aeglastest, külmaverelistest ja väikse ajuga roomajatest.
K: Kes populariseeris idee soojaverelistest dinosaurustest?
V: Soojavereliste dinosauruste idee populariseeris Robert Bakker, kes oli John Ostromi õpilane.
K: Kuidas muutis dinosauruste renessanss avalikkuse arusaama dinosaurustest?
V: Dinosauruste renessanss muutis seda, kuidas dinosaurusi kujutati nii professionaalsete illustraatorite poolt kui ka avalikkuse silmis, ning seadis kahtluse alla traditsioonilise arusaama, et nad on aeglased, külmaverelised ja väikese ajuga roomajad.