Esmased riikidevahelised kiirteed on Ameerika Ühendriikide peamised riikidevahelised kiirteed, mille marsruudinumber on ühe- või kahekohaline. Numbriskeem on loogiliselt üles ehitatud: paarisarvud (0, 2, 4, 6 või 8) on määratud ida–lääne suunalistele maanteedele ja paaritud (1, 3, 5, 7 või 9) numbrid põhja–lõuna suunalistele maanteedele. Paarisarvuliste ida–lääne maanteede numbrid suurenevad lõunast põhja poole (näiteks madalamad numbrid lõunas, I-10) ja kõrgemad põhjas, I-90)). Paaritud põhja–lõuna maanteede numbrid suurenevad läänest itta (näiteks madalamad numbrid läänes, I-5) ja kõrgemad idas, I-95)).

Peamised reeglid ja märgistus

  • Suund ja numbrite kasv: ida–lääne viitavad teed on paarisarvulised ja numbrid suurenevad lõunast põhja; põhja–lõuna teed on paaritud ja numbrid suurenevad läänest itta.
  • Sildid ja kilbid: Interstate'i märgistusel kasutatakse iseloomulikku sinist-valget-punast kilpi ning väljumisnumbrid ja miilimärgid (mileposts) suurenevad vastavalt lääne–ida ja lõuna–põhi suuna reeglitele.
  • Numbrite kordumine: kogu süsteemis on mitu numbrikomplekti, mida kasutatakse rohkem kui üks kord eri piirkondades. Selliste korduste puhul eraldatakse sama numbriga maanteed üksteisest suure vahemaa jaotuse abil, et segadust vähendada.

Kolmenumbrilised (abi)kiirteed

Kolmenumbrilised Interstate'id on tavaliselt linnaümbruse sildu või hargnemisi, mis teenindavad suurlinnu, eeslinna piirkondi ja muid tiheda liiklusega alasid. Kolmekohalise Interstate'i kaks viimast numbrit vastavad alati selle peamise (vanema) marsruudi numbrile, mille juurde see on seotud. Esimese numbri järgi saab üldjoontes aru liigitusest:

  • Esimene number on paariline (2, 4, 6, 8 või 0): tavaliselt silmusmaantee (loop), mis ühendab peamarsruuti mitmest kohast ja tihti ringikujuline või ümber linna kulgev tee.
  • Esimene number on paaritu (1, 3, 5, 7 või 9): tavaliselt kõrvalmaantee või spuri (spur), mis harvendab peamarsruudilt ühte kohta linna keskusse või sihtkohta ning ei pruugi vana marsruudiga kaks korda ühendada.

Tuleb märkida, et esineb erandeid: ajas toimunud ümbernimetamised, kohalikud eripärad ja planeerimisotsused võivad tähendada, et mõni kolmenumbriline tee ei käitu rangelt selle reegli järgi (näiteks mõni „paariline” tee võib tegelikult funktsioneerida rohkem kui spuri‑laadne ühendusena).

Praktilised lisateadmised ja erandid

  • Numbrite korduvkasutus: mõningaid kahekohalisi numbreid korratakse eri piirkondades; see on tavaliselt tehtud nii, et samanimelised teed asuksid üksteisest väga kaugel ja ei segaks liiklejaid.
  • Väljumisnumbrid ja miilimärgid: väljumisnumbrid lähtuvad tihti tee miilimärgistusest (mileposts), mis aitab navigeerimisel ja hädaolukordades asukoha määramisel.
  • Ajaloolised ja administratiivsed erandid: mõned Interstate'id on ümber nummerdatud või lühendatud ajalooliste muutuste, riiklike projektide või kohalike kokkulepete tõttu; sel põhjusel võib kohati leida täiendavaid erandeid üldisest numeratsioonireeglist.

Kokkuvõtlikult: Interstate-süsteemi numeratsioon on mõeldud loogiliseks ja ennustatavaks — paarisarvud ida–lääne, paaritud põhja–lõuna, kolmekohalised numbrid viitavad peatee külg- või ringühendustele ning samade kahenumbriliste numbrite kordumised on paigutatud piisavalt kaugele, et segadust vältida. Samas tasub arvestada kohalike erandite ja ajaloost tulenevate muutustega.