Oswald Theodore Avery Jr. FRS (21. oktoober 1877 - 20. veebruar 1955) oli Kanada päritolu Ameerika Ühendriikide arst ja meditsiiniteadlane. Suurema osa oma karjäärist veetis ta New Yorgis asuvas Rockefelleri ülikooli haiglas.
Avery oli üks esimesi molekulaarbiolooge ja üks esimesi inimesi, kes uuris immunokeemiat.
Ta on kõige paremini tuntud eksperimendi poolest (mis avaldati 1944. aastal koos oma kolleegide Colin MacLeodi ja Maclyn McCartyga), mis tõestas, et DNA on materjal, millest geenid tekivad.
Nobeli preemia laureaat Arne Tiselius ütles, et Avery oli kõige väärikam teadlane, kes ei saanud oma töö eest Nobeli preemiat, kuigi ta oli 1930., 1940. ja 1950. aastatel mitu korda selle auhinna kandidaadiks.
Varane elu ja haridus
Avery sündis Kanadas ja õppis Ameerika Ühendriikides. Ta omandas meditsiinilise väljaõppe ja suundus teadustöösse, kus tema huvi keskendus bakterite, immuunsüsteemi reaktsioonide ja keemiliste meetodite arendamisele meditsiiniliste probleemide lahendamisel. Tema praktiline oskus laboratoorsetes tehnikaetes ning põhjalik keemia- ja bioloogia-alane taust aitasid tal hiljem läbi viia keerukaid puhastus- ja ensümaatilisi katseid.
Töö Rockefelleri instituudis
Suure osa oma elust töötas Avery Rockefelleri instituudis (hilisem Rockefelleri ülikool), kus ta arendas ja täiustas meetodeid bioloogiliste molekulide eraldamiseks ja iseloomustamiseks. Tema uurimistöö hõlmas pneumokokibakterite uurimist — eriti kapslitoodangu ja eri tüvede vahelisi erinevusi —, mis oli otseselt seotud transformatsiooni nähtuse uurimisega.
Transformeerimise eksperimendid (1944)
Avery, koos Colin MacLeodiga ja Maclyn McCartyga, konstrueerisid järjestikused katsetused, et leida bioloogiline aine, mis kandis päritavusinfot Streptococcus pneumoniae'i ehk pneumokoki bakteris. Nad kasutasid Griffithi 1928. aasta tähelepanekut, et surmatud virulentse (haigustekitava) tüve ekstrakt suutis muuta mittevirulentse tüve virulentseks. Avery ja kaasautorid puhastasid transformeerivaid ekstrakte ning rakendasid erinevaid ensüümseid töötlemisi:
- proteaasidega (mis lagundavad valke),
- RNaasidega (mis lagundavad RNA),
- DNaasidega (mis lagundavad DNA).
Nende tulemused näitasid, et ainult DNaaasi mõju hävitas transformeeriva toime, mis oli tugev tõend selle kohta, et DNA — mitte valgud ega RNA — kandis pärilikku informatsiooni selles süsteemis. See leid oli fundamentaalne samm geneetika ja molekulaarbioloogia arengus.
Mõju teadusele ja vastuvõtt
Kuigi Avery ja tema kolleegide tulemused olid metoodiliselt tugevad, võeti järeldust DNA rollist geenide kandjana esialgu vastu ettevaatlikult, sest paljud teadlased pidasid valke tõenäolisemaks pärilikkuse kandjateks. Täielik ja laialdane aktsepteerimine sai aga hoogu juurde pärast 1952. aasta Hershey–Chase'i katseid, mis kinnitasid DNA rolli ka teistes süsteemides.
Avery avastus lõi aluse molekulaarse geneetika ja DNA struktuuri edasisele uurimisele ning mõjutas otseselt järgnevate aastate tähtsaid saavutusi, sealhulgas Watsoni ja Cricki DNA topeltheeliksi mudeli väljatöötamist.
Tunnustused ja pärand
Avery sai elus mitmeid akadeemilisi tunnustusi (tema nime ees on märgitud ka FRS). Kuigi talle ei omistatud Nobeli preemiat, pälvis ta laialdast austust teadlaskonnas ja tema töö on püsivalt tunnistatud üheks otsustavaks sammuks kaasaegse molekulaarbioloogia sünnis.
Arutelu selle üle, miks Avery ei saanud Nobeli preemiat, jätkub veel tänapäeval; sageli tuuakse põhjuseks aja takistused (tulemuste aeglane vastuvõtt) ja Nobeli komitee otsuseid mõjutavad mitmed tegurid. Sellegipoolest on Avery teaduslik pärand selge: tema meetodid ja järeldused muutsid arusaama pärilikkusest põhjalikult.
Isik ja hilisem elu
Avery oli tuntud kui tagasihoidlik ja pühendunud teadlane, kelle tööstiil rõhutas täpsust, korduvust ja hoolikat dokumenteerimist. Pärast pikka karjääri teadustöös taganes ta aktiivsest uurimisest, kuid tema tulemuste tähtsus jäi elavaks järgmistele põlvkondadele teadlasi.
Avery töö on tänapäeval osa geneetika ja molekul-bioloogia ajaloo kannapunktidest: tema 1944. aasta artikkel on klassikaline näide sellest, kuidas hoolikalt kontrollitud katsetega saab lahendada fundamentaalseid bioloogilisi küsimusi.