William Boyce

Life

Varasemad aastad

Boyce sündis Londonis. Tema isa oli puusepp. Tema maja oli tuntud Naked Boysi sildi järgi, mis rippus väljas.

Boyce oli St Pauli katedraali kooripoiss ja õppis pärast hääle purunemist Maurice Greene'i juures muusikat. Kui ta oli oma õpingud lõpetanud, sai ta töökoha Oxfordi krahvi kabelis Cavendish Square'il asuvas orelimängijana. Kaks aastat hiljem läks ta St Michael's Cornhill'i kirikusse. Ta õppis endiselt muusikat, nüüd oli tema õpetajaks Pepusch.

Boyce kirjutas laule Vauxhall Gardens'ile. Paljud inimesed oleksid neid laule kuulnud. Ta sai 1736. aastal Chapel Royal'i heliloojaks. See oli suur au. Ta kirjutas mitmeid suuri teoseid, kuigi me ei tea neist ega nende esitamisest suurt midagi. Mingil ajal 1740. aastatel kirjutas ta teatriteose "The Secular Masque". Sõnade autoriks oli John Dryden. 1749. aastal anti talle muusikadoktori tiitel pärast tema hümni "O be joyful" esitamist.

Kuulsuse aastad

Boyce oli nüüdseks väga kuulus. Ta kolis elama suurde majja Chancery Lane'il. Ta näib olevat abiellunud ja asutanud perekonna. Teda paluti Drury Lane'i teatrile komponeerida. On üllatav, et tal ei olnud varem palutud teatrimuusikat kirjutada. See võib olla tingitud sellest, et ta oli kurdistumas. See oleks muutnud tema jaoks raskeks oma muusikat koos orkestriga harjutada.

Boyce kirjutas palju muusikat teatrile. Tundub, et tal oli teatav rivaalitsemine helilooja Thomas Arne'iga. Tõenäoliselt ei soovinud heliloojad ise seda rivaalitsemist, seda soodustasid nende toetajad.

1755. aastal, kui Maurice Green suri, määrati tema asemel William Boyce kuningliku muusika meistriks. Ta pidi koostama oode igaks uueks aastaks ja kuninga sünnipäevaks. Ta tegi seda kogu oma ülejäänud elu.

Hilisemad aastad ja maine

Boyce'i teoseid ei avaldatud tema eluajal kuigi palju. Ta kirjutas kaheksa sümfooniat. Varasemad neist on barokkstiilis. Hiljem hakkas tema stiil muutuma klassikalisemaks, kuid kuna ta oli väga kurt, ei suutnud ta kuulda uut muusikat, mida teised inimesed komponeerisid, nii et tema stiil ei arenenud enam edasi. Palju aega veetis ta kirikumuusika kogumiku "Cathedral Music" koostamisega. See sisaldas muusikat kahe sajandi pikkusest inglise kirikumuusikast, eriti John Blow', Henry Purcelli, Pelham Humfrey ja Orlando Gibbonsi muusikat. Ta julgustas lauljaid laulma partituuriga ees (nootidega, millel on näha kõik lauluosad), mitte ainult oma osa, et nad näeksid, kuidas nende osa sobib teistega kokku. See on tänapäeval tavaline, kuid tol ajal oli see uus idee. Ta pidi kulutama palju aega sellele, et kirjutada kuninga jaoks tähtsusetut muusikat, mida tõenäoliselt kunagi rohkem kui üks kord ei esitata.

Tema muusika

Boyce on kõige paremini tuntud oma kaheksa sümfoonia, hümnide ja oode poolest. Ta kirjutas ka masketi "Peleus ja Thetis" ja laule John Drydeni "Secular Masque" jaoks, juhumuusikat William Shakespeare'i "Tormi", "Cymbeline", "Romeo ja Julia" ning "Talvemuinasjutu" jaoks ning palju kammermuusikat, sealhulgas kaheteistkümnest triosonaadist koosneva komplekti. Ta komponeeris ka Briti ja Kanada mereväe marsi "Heart of Oak". Selle sõnad kirjutas hiljem David Garrick. Tema muusika on alati oskuslikult kirjutatud, eriti tema fuugad ja tantsud.

Boyce unustati pärast tema surma suures osas. 19. sajandil oli ta tuntud peamiselt katedraalmuusika toimetajana. Tänapäeval mängitakse sageli mõningaid tema orkestri- ja instrumentaalteoseid.