William Boyce: 18. sajandi inglise helilooja — elu ja teosed (1711–1779)
William Boyce (sündinud Londonis 11. septembril 1711; surnud Kensingtonis 7. veebruaril 1779) on üks 18. sajandi tähtsamaid inglise heliloojaid. Ta komponeeris barokiaja viimastel aastatel ja klassikalise perioodi algusaastatel. Ta on kuulus nii kirikumuusika kui ka teatrimuusika ja orkestrimuusika poolest.
Elu ja karjäär
William Boyce sündis ja tegutses peamiselt Londonis. Ta sai muusikalise hariduse juba noorena ja töötas terve elu peamiselt Inglismaal. Boyce’il oli tähtis roll Londoni muusikaelus: ta teenis nii kiriklikes ametites kui ka kuninglikes ja teatriringkondades. Tema karjäär kätkeb koostööd ooperi- ja lavamuusikaga, kirikumuusika kirjutamist ja tähtsate avaldamiste toimetamist.
Muusikaline stiil ja looming
Boyce’i stiil ühendab barokiaja kontrapunktilisi ja hüüumeloodilisi elemente ning klassitsismi lihtsamaks muutuvat vormi‑tunnetust. Ta kirjutas laias valikus muusikat:
- kirikumuusika: oodid, anthemid, missa- ja teenistusmuusika (services) ning hääle- ja kooriteosed;
- teatrimuusika: setid ja laulud Londoni teatrite lavastustele;
- orkestriteosed: sümfoonilised avamängud, sümfoniettid ja instrumentaalsed‑kamarateosed;
- laulud ja kantaat‑laadsed teosed: nii kontsertesinemiste kui ka pidulike sündmuste jaoks.
Tähtsamad saavutused ja väljaanded
Üks Boyce’i kõige olulisemaid panuseid on olnud varasema anglikaani kooritraditsiooni säilitamine. Ta koondas ja avaldas mitmeid kogumikke, mis päästsid unustuse jõude sattunud töid ning muusikalist pärandit tulevastele põlvedele. Tema toimetatud kogumikud aitasid sätestada Inglismaa kirikumuusika repertuaari standardeid.
Tervis ja hilisem elu
Boyce’i hilisem elu oli mõnevõrra raskendatud terviseprobleemidega: ta kaotas osaliselt nägemise, mis mõjutas tema tööd ja produktiivsust. Hoolimata sellest jätkas ta muusika avaldamist ja toimetamist kuni elu lõpuni ning tema teosed jäid oluliseks osaks inglise muusikatraditsioonist.
Pärand ja tähtsus
William Boyce’i mõju ilmneb eelkõige selles, et ta ühendas barokkse ilmekuse ja varase klassitsismi selguse ning aitas säilitada ja populariseerida anglikaani kirikumuusikat. Tema teoseid esitavad tänapäeval nii koorid kui instrumentaalkollektiivid; mitmed salvestused ja uudislavastused on tõstnud esile tema meloodilist andeid ja pidulikku loomingut. Muusikaloos jääb Boyce meelde kui töötavat ja kohalikku traditsiooni hoidvat heliloojat, kelle teosed pakuvad nii ajaloolist väärtust kui ka tänapäevast kuulamisrõõmu.
Soovitatavad teosed ja kuulamiseks
Kuigi Boyce’i kogu loomingu nimekiri on mahukas, tasub otsida tema kooriteoseid ja teenistusi ning teatrimuusika fragmente, et saada tunnetust tema stiilist. Samuti on huvitav tutvuda tema toimetatud kogumikuga, mis annab hea ülevaate Inglismaa kirikumuusika mitmekesisusest 17.–18. sajandil.
William Boyce
Life
Varasemad aastad
Boyce sündis Londonis. Tema isa oli puusepp. Tema maja oli tuntud Naked Boysi sildi järgi, mis rippus väljas.
Boyce oli St Pauli katedraali kooripoiss ja õppis pärast hääle purunemist Maurice Greene'i juures muusikat. Kui ta oli oma õpingud lõpetanud, sai ta töökoha Oxfordi krahvi kabelis Cavendish Square'il asuvas orelimängijana. Kaks aastat hiljem läks ta St Michael's Cornhill'i kirikusse. Ta õppis endiselt muusikat, nüüd oli tema õpetajaks Pepusch.
Boyce kirjutas laule Vauxhall Gardens'ile. Paljud inimesed oleksid neid laule kuulnud. Ta sai 1736. aastal Chapel Royal'i heliloojaks. See oli suur au. Ta kirjutas mitmeid suuri teoseid, kuigi me ei tea neist ega nende esitamisest suurt midagi. Mingil ajal 1740. aastatel kirjutas ta teatriteose "The Secular Masque". Sõnade autoriks oli John Dryden. 1749. aastal anti talle muusikadoktori tiitel pärast tema hümni "O be joyful" esitamist.
Kuulsuse aastad
Boyce oli nüüdseks väga kuulus. Ta kolis elama suurde majja Chancery Lane'il. Ta näib olevat abiellunud ja asutanud perekonna. Teda paluti Drury Lane'i teatrile komponeerida. On üllatav, et tal ei olnud varem palutud teatrimuusikat kirjutada. See võib olla tingitud sellest, et ta oli kurdistumas. See oleks muutnud tema jaoks raskeks oma muusikat koos orkestriga harjutada.
Boyce kirjutas palju muusikat teatrile. Tundub, et tal oli teatav rivaalitsemine helilooja Thomas Arne'iga. Tõenäoliselt ei soovinud heliloojad ise seda rivaalitsemist, seda soodustasid nende toetajad.
1755. aastal, kui Maurice Green suri, määrati tema asemel William Boyce kuningliku muusika meistriks. Ta pidi koostama oode igaks uueks aastaks ja kuninga sünnipäevaks. Ta tegi seda kogu oma ülejäänud elu.
Hilisemad aastad ja maine
Boyce'i teoseid ei avaldatud tema eluajal kuigi palju. Ta kirjutas kaheksa sümfooniat. Varasemad neist on barokkstiilis. Hiljem hakkas tema stiil muutuma klassikalisemaks, kuid kuna ta oli väga kurt, ei suutnud ta kuulda uut muusikat, mida teised inimesed komponeerisid, nii et tema stiil ei arenenud enam edasi. Palju aega veetis ta kirikumuusika kogumiku "Cathedral Music" koostamisega. See sisaldas muusikat kahe sajandi pikkusest inglise kirikumuusikast, eriti John Blow', Henry Purcelli, Pelham Humfrey ja Orlando Gibbonsi muusikat. Ta julgustas lauljaid laulma partituuriga ees (nootidega, millel on näha kõik lauluosad), mitte ainult oma osa, et nad näeksid, kuidas nende osa sobib teistega kokku. See on tänapäeval tavaline, kuid tol ajal oli see uus idee. Ta pidi kulutama palju aega sellele, et kirjutada kuninga jaoks tähtsusetut muusikat, mida tõenäoliselt kunagi rohkem kui üks kord ei esitata.
Tema muusika
Boyce on kõige paremini tuntud oma kaheksa sümfoonia, hümnide ja oode poolest. Ta kirjutas ka masketi "Peleus ja Thetis" ja laule John Drydeni "Secular Masque" jaoks, juhumuusikat William Shakespeare'i "Tormi", "Cymbeline", "Romeo ja Julia" ning "Talvemuinasjutu" jaoks ning palju kammermuusikat, sealhulgas kaheteistkümnest triosonaadist koosneva komplekti. Ta komponeeris ka Briti ja Kanada mereväe marsi "Heart of Oak". Selle sõnad kirjutas hiljem David Garrick. Tema muusika on alati oskuslikult kirjutatud, eriti tema fuugad ja tantsud.
Boyce unustati pärast tema surma suures osas. 19. sajandil oli ta tuntud peamiselt katedraalmuusika toimetajana. Tänapäeval mängitakse sageli mõningaid tema orkestri- ja instrumentaalteoseid.
