Dido ehk Elissa: Karthago asutaja ja kuninganna — ajalugu ja müüt

Avasta Dido (Elissa) lugu — Karthago asutaja ja kuninganna: ajalugu, müüdid, Vergiliuse pärand ning antiikse Tuneesia saladused.

Vana-Kreeka ja Rooma kirjanikud väitsid, et Dido oli Karthago asutaja ja esimene kuninganna. Karthago oli linn riigis, mida praegu tuntakse Tuneesia nime all. Dido elas 9. sajandil eKr (umbes 3000 aastat tagasi). Mõned osad tema elust võivad olla tõesed. Teised osad on müüdid. Ta on kõige paremini tuntud Rooma poeedi Vergiliuse Aeneises esitatud loo põhjal. Mõnes teda käsitlevas kirjutises nimetatakse teda Alyssa või Elissa. Teda kummardati ka antiik-Karthagos jumalannana.

Päritolu ja varajane elu

Enamik allikaid jutustab, et Dido oli foiniiklaste linnast Türos (tänapäeva Liibanon) pärit printsess. Mõned legendid nimetavad tema isa või onu nimeks Pygmalion ja abikaasa nimeks Sychaeus (mõnes tekstis Sicharbas). Vastavalt müütidele tappis Pygmalion Sychaeuse, mille järel Dido põgenes koos järgijatega vaenulikust õukonnast ning suundus Lõuna‑Euroopa ja Põhja‑Aafrika rannikule, kus ta asutas uue linna.

Karthago asutamine — müüt ja võimalik ajaloopõhi

Vergiliuse ja teiste antiiksete autorite jutustused sisaldavad kuulsat imet: Dido pidi hankima maad, kus uus asula rajada, ning tegi seda petliku nipiga — lõikas veisekõvast naha pikkadeks ribadeks, et näivalt tohutu maaosa endale määrata. See motiiv on ilukirjanduslik ja sümboolne, kuid sellest kujunes populaarne seletus Karthago asukohavaliku kohta.

Tõsisem ajalooline tõendus toob esile, et Karthago kujunes kiiresti tugevaks foiniikialuseks sadamalinnaks ja kaubandusvõrgustiku keskuseks. Arheoloogilised leide näitavad asustuse alguse võimalikke tõendeid juba 9. sajandil eKr, kuid üksikasjad üksikute isikute — nagu Dido — tegevusest puuduvad või on hilisemate legendide poolt värvitud.

Dido ja Aeneas — tragedia Vergiliuses

Rooma luuletaja Vergilius kujutas Dido armastuse ja reetmise looga, kus Trooja kangelane Aeneas saabub Karthagosse, jääb Dido armastusse ning hiljem lahkub, jättes ta meeleheitele. Vergiliuse käsitluses teeb Dido enesetapu ja kutsub roomlasi igavesti Karthagoga vaenu pidama — see side andis hiljem Rooma ja Karthago konfliktidele (nagu Punic sõjad) muinasjutulise seletuse. Kuid see romaaniline lugu on osa roomakeelsest kirjanduslikust pärandist, mitte otsene ajalooline dokument.

Kultus, jumalannaks tõusmine ja pärand

Karthagolased austasid mitmeid jumalusi ja isikuid ning mõned allikad viitavad sellele, et Elissa/Dido oli kohaliku traditsiooni osana rahvusliku eepose või isegi jumaluse kuju saanud. Antikeelsetes tekstides ja hilisemates tõlgendustes omistati talle erakordset tarkust ja juhtimisvõimet. Kaasaegses kultuuris on Dido inspireerinud kirjandust, ooperit, maalikunsti ja muusikat (näiteks Henry Purcelli ooper "Dido and Aeneas").

Arheoloogia ja ajalooline kriitika

• Arheoloogilised kaevamised Karthagos ja selle ümbruses annavad ülevaate linnast kui suurest merenduskeskusest, kuid konkreetsed isiklikud dokumendid Dido kohta puuduvad.
• Paljud vanad kirjalikud allikad (Vana‑Kreeka ja Rooma autorid) esindavad pigem legendi või rahva‑eepost, mida on aegade jooksul muudetud ja kunstiliselt võimendatud.
• Seetõttu eristavad ajaloolased hoolikalt, milles võib olla tõepõhi (foniikialaste ränne ja Karthago varajane kujunemine) ja mis on kirjanduslik või poliitiline kujund (armastuslugu Aeneasega, sümboolilised seletused linna asutamiseks).

Miks Dido lugu on tähtis

Dido/Elissa lugu ühendab ajalugu, rahvapärimuse ja kirjandusliku kujutluse. See näitab, kuidas antiiksed rahvad kasutasid muinaslugusid enda päritolu ja poliitiliste suhete seletamiseks. Kuigi me ei saa tänapäeval kinnitada kõiki temaga seotud detaile, jääb Dido oluliseks kultuuriliseks ja sümboolseks tegelaseks — nii Karthago pärandis kui ka lääne kirjandustraditsioonis.

Varajased lood tema elust

Vanim lugu Dido kohta on kirjutatud Timaeuse poolt. Ta oli vanakreeka ajaloolane, kes elas 3. sajandil eKr. Sada aastat hiljem kirjutas temast Rooma ajaloolane Pompeius Trogus. Tema lugu temast on nüüdseks kadunud, kuid üks hilisem Rooma ajaloolane, Justinus, kirjutas kokkuvõtte Troguse jutustusest. Timaeuse ja Troguse jutustustes oli Dido Tüürose (linn, mis asub tänapäeval Liibanoni nime all tuntud riigis) kuninga tütar. Ta oli abielus Acerbasiga, kes oli Heraklese preester. Kui Dido vend Pygmalion tappis Acerbase, põgenes Dido. Ta võttis osa oma rahvast kaasa. Nad läksid kõigepealt Küprosele ja seejärel Aafrika põhjarannikule, sinna, mida praegu tuntakse Tuneesia nime all.

Kui nad jõudsid Aafrikasse, küsis Dido berberi valitsejalt, mehelt nimega Iarbus, kas ta võiks osta oma rahvale maad, et rajada linn. Ta ütles, et ta võib osta nii palju maad, kui ta suudab katta surnud härja nahaga. Ta käskis oma inimestel naha väga õhukesteks ribadeks lõigata. Nad panid kõik ribad välja, et tähistada piirid. Nii said nad väga suure maatüki. Dido ja tema rahvas ehitasid sellele maale linna. Linna nimi oli Karthago ja Dido oli selle esimene kuninganna. Karthago kasvas ja sai väga rikkaks linnaks. Ka paljud berberid läksid sinna elama.

Kui ta nägi, kui rikas linn Karthago oli, tahtis Iarbus abielluda Didoga. Ta ütles talle, et kui ta temaga ei abiellu, peab ta Karthago vastu sõda. Dido ei tahtnud Iarbusega abielluda. Ta armastas endiselt oma meest Acerbast (Sychaeus). Enne pulmi Iarbusega tegi ta suure tulekahju. Ta ütles talle, et see tuli oli tseremoonia Acerbase'i auks. Ta ütles, et kui tseremoonia on lõppenud, saab Iarbus tema uueks abikaasaks. Selle asemel ronis ta tuleriidale, kus tuli põles. Seejärel tappis ta end mõõgaga. Pärast tema surma kummardasid kartagolased teda kui jumalannat. Karthago jäi 600 aastaks väga rikkaks ja võimsaks linnaks. Rooma hävitas selle 146. aastal eKr.

Dido ostab Karthago jaoks maad


Aeneas ja Dido Pierre-Narcisse Guérini maalil

Otsing