Enamikus sõjaväes on brevet kõrgemale auastmele ülendamine ilma palga tõusu või täielike privileegideta. Seda antakse sageli austusena või teenete eest, näiteks julgust või erilist teenistust. Termin laenati inglise keelde ja selle kasutuslevik kasvas 18.–19. sajandil; seda oli tuntud kasutatud ka Ameerika revolutsioonisõja ajal, olles sõna otseses mõttes pärit brittidelt, ning seda kasutas tol ajal ka mandriarmees. Sellest ajast alates on Ameerika Ühendriikide kongressil ja sõjaväe juhtkonnal olnud mitmeid põhjusi brevet auastmete andmiseks. Mõnel neist juhtudest sai ohvitser brevetitud auastme eest kõrgemat palka ainult siis, kui ta teenis vastavas ametis; muul ajal jäi palk madalamaks. Mõiste brevet tuleneb ladinakeelsetest sõnadest breve ja brevia, mis tähendab lühikest, kokkuvõtlikku või ajutist dokumenti või volitust — seega auastet, mis on osaliselt formaalne või ajutine.

Määratlus ja olemus

Brevet on sõjaline auaste või tiitel, mis antakse ohvitserile ilma, et sellega kaasneksid kõik ametikohaga tavaliselt kaasnevad õigused, kohustused või püsiv palgatõus. Brevetitud ohvitser võis kanda kõrgemat tiitlit ja vahel nautida eeliseid auastmejärjekorras (seniority) või ajutises juhtimises, kuid tema ametlik ametikoht ja palganumber jäid sageli madalamaks. Brevet‑auaste on seega tihti pigem au- või teenetunnustus kui püsiv karjääriedu.

Ajalooline kasutus

  • 19. sajandil oli brevet levinud praktika nii Suurbritannia kui ka Ameerika sõjaväes. Briti armee andis brevet auastmeid sageli ohvitseridele, kes olid teeninud väljapaistvalt, kuid ametite arv või ametikohad ei võimaldanud regulaarset tõusu.
  • Ameerika Ühendriikides kasutati brevet‑süsteemi eriti aktiivselt 19. sajandi teisel poolel, näiteks Ameerika kodusõja ajal, mil suures mahus brevets anti võitluses osalenud ning teenete eest silma paistnud ohvitseridele.
  • Paljud brevets anti „pärjatud“ auastmena pärast konkreetset teenet või lahingut — tihti mitu auastet korraga. Pärast sõja lõppu ei kandnud need alati kaasa vastavaid püsivaid kasumeid.

Miks antakse brevets?

  • Vapruse ja sõjaliste teenete tunnustamine lahingus või operatsioonidel.
  • Ajutise juhtimise või vastutuse tunnustamine, näiteks kui ohvitser täitis kõrgema auastme ülesandeid ilma ametliku nimetamiseta.
  • Poleemiline või poliitiline otsus — mõnikord kasutati brevets korraldatu au avalikustamiseks või juhtkonna toetuse märgiks.
  • Puudulike ametikohtade või piiratud arvuga regulaarseid ülendamiskohti kompenseerimine.

Mõju palgale, kohustustele ja privileegidele

Brevetsi andmine tähendas tavaliselt, et ohvitser sai õiguse kanda kõrgemat tiitlit ja mõnikord ka kõrgemat aujärjestuslikku staatust, kuid see ei tähendanud automaatselt:

  • püsivat palgatõusu — tihti kehtis kõrgem palk ainult siis, kui ohvitser tegutses ametlikult selles kõrgemas rollis;
  • täielikku õigust kasutada kõrgema astme ametlikke privileege või käskida vastavas ametis ilma eraldi määramiseta;
  • automaatset edasist ametikoha täitmist või pensioniõiguste muutmist (sõltuvalt riigi ja ajaperioodi reeglitest).

Kaasaegne kasutus ja sarnased praktikad

Tänapäeval on paljud sõjaväed loobunud traditsioonilisest brevet praktikast või asendanud selle selgemate ajutiste ja kohalike määramiste süsteemidega, nagu „acting“, „temporary“ või „local rank“ (ajutine või kohalik auaste). Mõned sõjaväed säilitavad siiski erakorralisi auastmeid või auhindu, mis osaliselt meenutavad brevet’i eesmärki — tunnustada erilisi teenete või ajutise vastutuse eest.

Näited ja mõju

Paljud tuntud ajaloost pärit ohvitserid said brevets‑auastmeid lahingulise teenete eest; eriti palju brevets anti Ameerika kodusõja järel. Kuigi brevet ei muutnud alati nende igapäevast palka või ametikohustusi, aitas see sageli tõsta nende mainet, avada uksi edaspidistes ametikohtades või tagada esiplaan sõjalises hierarhias teatud olukordades.

Kokkuvõtlikult on brevet sõjaväeline tööriist, mis võimaldab juhtkonnal paindlikult tunnustada teenet või ajutist vastutust ilma kohest ja püsivat muutust ametliku palga‑ või ametipositsiooniga. Selle praktiline mõju sõltub suuresti konkreetse riigi ja ajajärgu reeglitest ning teenete andmise tingimustest.