Sild läks üle Rhône'i Avignoni ja Villeneuve-lès-Avignoni vahel. Esimene sild ehitati aastatel 1177-1185. See hävis Avignoni piiramise ajal, mille viis läbi Prantsuse kuningas Louis VIII 1226. aastal. Aastaks 1234 hakati silda uuesti üles ehitama. Paljud ajaloolased arvavad, et esimene sild oli puidust või võib-olla kivipostidele toetuv puitkonstruktsioon. Kui sild ehitati teist korda, oli see täielikult kivist. Kivisillal oli 22 kaarekest ja 21 tugiposti. Selle pikkus oli 900 m (980 jalga). See ei kulgenud otse kahe väravahoone vahel. Sellel oli kõver tee. See oli ilmselt tingitud tollaste saarte asukohast jõe ääres. Sajandite jooksul on Rhône'i jõgi liikunud üle oma üleujutusala. Saarte asukoht 13. sajandil ei ole hästi dokumenteeritud. Üks 17. sajandi kaart näitab, et Île de la Barthelasse'i lõunapoolne ots oli sillast ülesvoolu. Sild ületas väikesed saared, mis asusid Île de Piot'i saarest ülesvoolu. Piirdepostide vahe oli vahemikus 37-52 m (121-171 jalga). Silla laius koos külgmiste parapettidega oli vaid 4,9 m. Kaared purunesid mõnikord, kui jõgi üleujutati. Need asendati mõnikord ajutiste puitkonstruktsioonidega ja pärast seda ehitati need uuesti üles kivist.
Sild sattus 17. sajandi jooksul halvasse seisukorda. Aastaks 1644 puudusid sillal neli kaarekest. 1669. aasta üleujutus lõhkus veel rohkem konstruktsiooni. Pärast seda on ülejäänud kaared üksteise järel kokku varisenud või need on lammutatud. 2020. aasta seisuga on alles vaid neli kaartest. Ainus nähtav osa sillast on veel mõned müüritised 11. samba müüritistest. See on kinnitatud Île de la Barthelasse'i saarel asuva eramu külge. Teiste sillapostide jäänused on mattunud saare või Rhône'i põhjas oleva paksu settekihi alla. Muuli 9 ja 10 asuvad mõlemad praegu Île de la Barthelasse'i saarel. Neid kinnitasid ajaloolaste arvates nende asukohtades puuritud südamikud. Nad leidsid 3 m sügavusel maapinnast madalamal mürske. Vahetult müüritise all, umbes 6,7 m sügavusel, leiti puidufragmente (väikesed tükid). Need olid valmistatud hõbekuusest (Abies alba). Selle materjali süsiniku-14 dateerimine andis 9. samba puhul kuupäeva 1238-1301 pKr ja 10. samba puhul 1213-1280 pKr (vahemik 2σ).
Kaared on pigem segmentaalsed kui poolringikujulised, mida tavaliselt kasutati Rooma sildade puhul. Nelja säilinud kaare suurim siruulatus on 35,8 m (117 1⁄2 ft). See on kolmanda ja neljanda samba vahel. Pilarid on lõigatud. Need on suunatud nii üles- kui ka allavoolu. Need tähendavad, et muulide ümber on vähem murenemist. See on kivisildade stabiilsuse üks peamisi probleeme. Pilarid ehitati kivisse tehtud aukudega. See pidi aitama vähendada veevoolust tulenevat survet, kui jõgi oli üleujutatud.
Pärast Saint-Bénézet' silla kokkuvarisemist ületasid inimesed Rhône'i Avignonis praamiga. See toimus kuni 19. sajandi alguseni. Aastatel 1806-1818 ehitati üle jõe puust sild. Uus sild asus vanast sillast mõnisada meetrit lõuna pool Porte de l'Oulle'i juures. Rône'i Avignoni haru ületava osa asendas 1843. aastal rippsild. See lammutati 1960. aastal koos Edouard Daladier' silla avamisega. Rhône'i Villeneuve'i haru ületav puust sillaosa asendati alles 1909. aastal. Asendav kivisild, Nouveau Pont, sai 1944. aastal pommitamisel kahjustada. See parandati pärast sõda, kuid 1972. aastal asendati see Pont du Royaume'i sillaga.
Saint Bénézet legend
Saint Bénézet inspireeris silla ehitamist. Ta oli karjapoiss Villard'i külakesest Ardèche'is. Pärimuse kohaselt kuulis ta oma lammaste eest hoolitsedes Jeesuse Kristuse häält. Jeesus palus tal ehitada sild üle jõe. Kuigi teda esialgu naeruvääristati, "tõestas" ta oma jumalikku inspiratsiooni, tõstes imekombel väga suure kiviploki üles. Ta võitis oma projektile toetuse ja moodustas sillavennaskonna, et aidata silla ehitamisel. Pärast tema surma maeti ta silla enda peale. See toimus väikeses kabelis, mis seisis ühel silla säilinud tugipostil Avignoni poolel.
Püha Nikolause kabel
Püha Nikolai kabel asub platvormil teise muuli ülesvoolu pool (teise ja kolmanda kaare vahel). Silla kabelit on paar korda restaureeritud ja uuesti ehitatud. Nüüd on sellel kaks korrust. Mõlemal korrusel on pikihoone ja apsis. Ülemine korrus on samal tasemel kui silla platvorm. See muudab kõnnitee laiuse väiksemaks. Selles kohas on käigutee laius ainult 1,75 m (5 ft 9 in). Alumisele korrusele pääsemiseks sillalt on trepistik.
Kapelli välisküljel on näha ümberehitustööde jälgi. Näiteks on kaguseinal blokeeritud aknad. Laeva on kaetud kivist katusekividega. Need plaadid toetuvad mitmele katusekivile. Paljongikujulisel apsisel on lame katus. See paikneb muuli lõikevee kohal.
Alumise kabeli apsiit on kaunistatud viie kaarega. See pärineb 12. sajandi teisest poolest. Hilisemal ajal, võib-olla juba 13. sajandil, lisati hoonesse põrand, mida toetas ribiline neljakandiline võlv. Lihtne ristkülikukujuline ülemine kabel pühitseti 1411. aastal. Alamkabelisse loodi külguks. Seda seetõttu, et kõrgendatud silla kivimüürid blokeerisid algse sissepääsu. 1513. aastal lisati ülemisele kabelile viiekandiline gooti sammastega apsis.
1670. aastal, pärast silla mahajätmist, viidi Saint Bénézet'i säilmed Hôpital du Pont'ile (mida nimetatakse ka Hôpital St Bénézet'ks). See asub linnamüüride sees väravahoone kõrval.
Sild oli ka Rhône'i paadimeeste pühendumise koht. Seda seetõttu, et nende kaitsepühak oli Püha Nikolaus. Algselt kummardasid nad sillal asuvas Püha Nikolause kabelis (kuhu oli maetud ka Püha Bénézet' surnukeha). Kuid silla halb seisukord tegi sinna mineku raskeks. 1715. aastal ehitas paadimeeste vennaskond Avignoni poolsele sillale kuivale maale kabeli. See asus väljaspool vallidest väravahoone kõrval. See kabel hävis 1856. aastal Rhône'i suures üleujutuses. Restaureerimistööde käigus ehitati varemetele maja hooldajale. Seda alustati umbes 1878. aastal. Elamu lammutati pärast silla ja väravahoone restaureerimistöid 1980. aastatel.
Väravamajad
Sillal oli suur strateegiline tähtsus. Kui see ehitati, oli see ainus kindel jõeületuskoht Lyoni ja Vahemere vahel. Samuti oli see ainus jõeületuskoht Comtat Venaissini (paavsti kontrollitav enklaav) ja Prantsusmaa kuningate kontrolli all oleva Prantsusmaa vahel. Seetõttu oli see mõlemal pool jõge rangelt valvatud. Paremat kallast kontrollis Prantsuse kroon. Tour Philippe-le-Bel'i kindlus oli piisavalt lähedal, et näha silda. See ehitati 14. sajandi alguses. Avignoni poolel ehitati 14. sajandil suur väravalinnak. Seda muudeti palju 15. sajandil. Kõnnitee kulges üle linnamüüri ja mööda kaldteed (nüüdseks hävinud). See viis linna sisse.
Aastatel 1265-1309 ehitati veel üks kivisild üle Rhône'i, 40 km (25 mi). See asus Avignonist ülesvoolu, praeguse Pont-Saint-Esprit'i juures. Tollal kandis see nime Saint-Saturnin-du-Port. Pont-Saint-Esprit'i sillal oli algselt 20 kaarega sild. Selle pikkus oli 900 m (980 jalga). Kuigi seda on nüüdseks muudetud, on keskaegne sild 2020. aasta seisuga endiselt olemas.
Püha Nikolai kabel ja neli allesjäänud võlvi kanti 1840. aastal ajaloolise mälestusmärgi alla.
Rooma silla hüpotees
On vaieldud selle üle, kas sild oli olemas enne Saint Bénézet' silla ehitamist 12. sajandil. Henri Revoil ütles esimesena, et seal võis olla vanem sild. Ta ütles seda 1882. aastal Avignonis toimunud Prantsuse arheoloogiakonverentsil. Tema peamine argument oli see, et nelja säilinud samba aluse kivimüürid muutusid nähtavaks. Väga madala vee juures olid kiviplokid nähtavad. Need olid suuremad kui ülalpool olevad. Neil olid tunnused, mis nägid olemasolevale sillale võõrad välja. Müüritise stiil viitas Revoilile, et seal oli olnud varasem sild, mis pärines kas hilis-Rooma või Karolingia ajastust. 1892. aastal avaldas Louis Rochetin artikli. Selles öeldi, et esimese samba jalamil olevad kiviplokid ja kabelit toetava teise samba mõlemal küljel olevad kiviplokid olid jäänused vedrudest, mis oleksid toetanud varasemaid Rooma ajastu võlvid.
Denis-Marcel Marié andis 1953. aastal ise välja raamatu sillast. Selles vaadeldi kõiki varasemaid väljaandeid. Viimases peatükis toetas ta hüpoteesi, et Rooma okupatsiooni lõpu paiku oli olemas varasem sild, mille ehitasid galloromlased. Ta väitis, et allesjäänud tugipostide alused kuulusid sellele varasemale sillale. Ta ütles ka, et Rooma ajal kasutatud poolringikujulised võlvid tähendasid, et teekatte tase oleks olnud kõrgemal kui säilinud kabelite ülemine osa. Marié oletas, et see varajane sild oli järgneva seitsme sajandi jooksul kokku varisenud. Ta ütles, et 12. sajandi Bénézet'i sillal oli puupostidele toetuv kate, mis ühendas hävinud Rooma sillapostid. Paalud olid vajalikud, sest Rooma kivipostide vahelised tühimikud oleksid olnud liiga suured, et neid oleks olnud võimalik ületada puupalkidega ilma vahepealsete tugipostideta. Bénézet' silla kõrgus oleks olnud alumise kabeli tasemel.
Perrot jt. avaldasid 1971. aastal artikli ka Rooma sillast. Artiklis räägiti 1969. aastal tehtud uuringust Villeneuve'i jõeharu piilarite jäänuste kohta, mille Compagnie Nationale du Rhône (CNR) hävitas. Artiklis olid ka pikad tsitaadid CNRi heaks töötanud inseneri Mathiani avaldamata aruandest. See käsitles 1965. aastal läbiviidud uuringut, mis käsitles nelja puutumatut muuli Avignoni jõe poolel. Selle uuringu käigus leiti vähemalt 20 cm paksune puukihi. See oli kõigi nelja puutumatu samba vundamendi all.
Puidu proovi dateeris Centre national de la recherche scientifique (CNRS). Nad kasutasid radiosüsiniku meetodit. See oli pärit ajavahemikust 290-530 pKr, mis vastab Rooma impeeriumi lõpule. Villeneuve'i kanalis asuvate varemete piilarite uurimisel leiti, et ühel piilaril (märgitud numbriga 14) olid müüritise sees puidust talad. Sellest puidust võetud proovi dateeriti radiaatoriga 890. aastasse pKr. Villeneuve'i kanali süvendustööde käigus leiti kolme suure puuposti jäänused. Kaks neist olid endiselt kaetud rauast tippudega.
Arheoloog Dominique Carru aktsepteeris puidu proovi radiosüsiniku kuupäeva. Siiski väitis ta 1999. aastal, et varasema silla olemasolu on väga ebatõenäoline. Seda ei mainita kõrgkeskiajast säilinud tekstides . Samuti oleks sild põhjustanud linna tekkimise Rhône'i paremal kaldal Avignoni vastas, sarnaselt teiste Rhône'i orus asuvate linnadega, nagu Trinquetaille Arles'i vastas ja Saint-Romain-en-Gal Vienne'i lähedal. Puuduvad tõendid olulise varase asustuse kohta silla lõpp-punkti lähedal. Rooma ajal kulges peamine ida-lääne suunaline marsruut läbi Tarascon-Beaucaire'i, mis asus 20 km lõuna pool. See vältis Avignoni jõge, mis oli lai ja muutliku asukohaga.
