Roe v. Wade: USA ülemkohtu otsus ja abordiõiguse ajalugu
Roe v. Wade: USA ülemkohtu murranguline otsus — abordiõiguse ajalugu, seaduslikud otsused, poliitilised tagajärjed ja kaasaegne debat Ameerika Ühendriikides.
Roe vs. Wade oli juhtum, mille kohta USA ülemkohus tegi lõpliku otsuse 22. jaanuaril 1973 (juhtumiga seotud protsessid ja ülevaated toimusid aastatel 1970–1972). Kohus otsustas, et osariigi seadus, mis keelas abordid (välja arvatud ema elu päästmiseks), oli põhiseadusega vastuolus. Otsuse õigustuseks tõi kohus välja naise õiguse eraelu puutumatusele, mis tulenes 14. paranduse due‑process klausest; sellest lähtudes mõisteti, et naisel on õigus otsustada rasedusest teatud ulatuses. Kohtu põhiotsuse kirjutas kohtunik Harry A. Blackmun ning otsus võeti vastu seisuga 7:2 — ülemkohtunik Warren E. Burger ja viis teist kohtunikku liitusid enamikuga; vastu hääletasid kohtunikud William Rehnquist ja Byron White. Juhtumi nimi “Jane Roe” oli hagi anonüümseks esitanud naise varjunimi (tõeline nimi Norma McCorvey) ja vastaspool oli Dallas’i ringkonna prokurör Henry Wade.
Juhtumi sisu ja kohtu põhiotsus
Roe otsus kehtestas raseduse reguleerimiseks nii‑öelda trimester‑raamistiku:
- esimesel trimestril oli otsus abordi tegemise kohta peamiselt naise ja tema arsti otsustada;
- teisel trimestril lubas kohus osariikidel kehtestada regulatsioone, mis on seotud ema tervise kaitsmisega;
- kolmandal trimestril — kui loode oli vastuvõetava eluvõime (viability) lähedal — võis osariik abordid keelata, välja arvatud juhtudel, kus see oli vajalik ema elu või tervise kaitseks.
Taust, vastuseis ja avalik kõlapind
Roe otsus lõhestas ühiskonna: tekkisid tugevad elu kaitsvad (pro‑life) ja valiku (pro‑choice) liikumised. Elu pooldajad väidavad, et sündimata lapsel on õigus elule ning riik peab seda kaitsma; valiku pooldajad rõhutavad naise õigust isiklikule enesemääramisele ja otsustele oma keha üle. Otsus muutis poliitilise debati kestvaks teemaks, mis on mõjutanud osariikide seadusandlust, valimistaktikat ja usulisi liikumisi.
Järelmõjud ja hilisemad kohtulahendid
Roe ei jäänud püsima ilma piiranguteta ega edasiste regulatsioonideta. 1989. aasta otsus Webster v. Reproductive Health Services lubas osariikidel kehtestada mõningaid piiranguid ja senisest rangemaid nõudeid, näiteks seoses avaliku rahastuse ja tervishoiuasutustega. 1992. aastal muutis oluliselt Planned Parenthood v. Casey (1992) kohtupraktikat — sellega tühistati trimester‑raamistiku rangus ja kehtestati “ebamõistliku koormuse” (undue burden) standard: osariik võib sätestada piiranguid enne loote eluvõimelisust, kuid need ei tohi naise oluliselt takistada võimalust aborti teha.
Oluline pöördumine toimus 2022. aastal, kui Dobbs v. Jackson Women’s Health Organization otsusega tühistas USA ülemkohus Roe v. Wade’i aluse ning otsustas, et föderaalselt kaitstud õigus abortile ei eksisteeri — õiguse üle otsustamine anti tagasi osariikidele. See tõi kaasa kiiresti muutuva õigusruumi: mõned osariigid kehtestasid ranged keelud, teised säilitasid või laiendasid abordi kättesaadavust.
Praktiline mõju ja tänapäev
Roe otsus mõjutas aastakümneid naiste tervishoidu, meditsiinipraktikat ja avalikku poliitikat: see võimaldas paljudes osariikides arstidelt ja haiglatest pakkuda raseduse katkestamist laiemalt, vähendas ohtlike varjatud protseduuride levikut ning tõstis küsimusi riikliku rahastuse, meditsiinilise nõusoleku, vanemliku nõusoleku ja ooteaegade kohta. Samas tekitas see ka ebaühtlust: sõltuvalt osariigi poliitikast on juurdepääs abordile erinev, mis mõjutab sotsiaalset ja majanduslikku ebavõrdsust.
Kokkuvõte
Roe v. Wade oli murranguline ja vastuoluline ülemkohtu otsus, mis 1973. aastal tunnistas teatud juhtudel abordi keelustamise põhiseadusvastaseks, tuginedes naise õigusele eraelu puutumatusele. Otsus muutis Ameerika poliitikat ja ühiskonda aastakümneteks, aga seda on järk‑järguliselt piiranud ja ümber tõlgendanud järgnevad kohtulahendid ning lõpuks 2022. aastal täielikult tühistatud. Tänapäeval sõltub abordi õiguslik staatus peamiselt sellest, milliseid otsuseid teevad individuaalsed osariigid.
Taust
See sai alguse Texases, kus vaidlustati seadus, mis keelas igasuguse abordi, kui ema elu ei olnud ohus. 1970. aastal esitas üks rase Texase naine Norma McCorvey (alias Jane Roe) Texase föderaalkohtusse hagi Dallase maakonna ringkonnaprokuröri Henry Wade'i vastu. Väites, et ta oli vallaline naine ja rase, soovis McCorvey oma rasedust katkestada. Ta soovis, et seda teeks ohutult arst, kuid ütles, et ta ei saa endale lubada reisimist väljapoole Texast. Ta ei saanud Texases seaduslikku aborti teha, sest tema elu ei olnud ohus. Tema hagi väitis, et Texase seadus rikkus tema õigust eraelu puutumatusele, mida kaitsevad esimene, neljas, viies, üheksas ja neljateistkümnes seadusemuudatus. Roe lisas, et ta esitas hagi "enda ja kõigi teiste samas olukorras olevate naiste nimel". Juhtum jõudis aeglaselt USA ülemkohtusse. Vahepeal sai McCorvey oma lapse ja andis selle lapsendamiseks.
Enamuse otsus
Kohus otsustas 7:2 häälteenamusega, et naise õigus abordile on kaitstud neljateistkümnenda seadusemuudatuse alusel tema õigusega eraelu puutumatusele. Otsus lubas naisel otsustada, kas hoida või abordida loodet/sündimata last esimese trimestri jooksul. See mõjutas 46 osariigi seadusi. Kohtunik Harry Blackmun kirjutas enamuse arvamuse. "Me ... tunnistame, et oleme teadlikud abordivaidluse tundlikust ja emotsionaalsest iseloomust, jõulistest vastanduvatest seisukohtadest, isegi arstide seas, ning sügavatest ja näiliselt absoluutsetest veendumustest, mida see teema inspireerib." - Kohtunik Blackmun (1973).
Eriarvamus
Eriarvamuse kirjutas kohtunik William Rehnquist. Ta oli enamuse otsuse vastu, tuues välja mitu põhjust.
- Ta märkis kõigepealt, et kohtuasjas ei ole õigustatud hagejat ja see oli kohtuasja arutamise eelduseks. Õiguspärane hageja oleks naine, kes on raseduse esimeses trimestris mingil hetkel, kui kohtuasja arutatakse. McCorvey (Jane Roe) ei vastanud sellele kvalifikatsioonile ja seega ei olnud otsus kohtuasja suhtes kohaldatav.
- Kohus tunnistas naise õigust abordile üldise "õiguse eraelu puutumatusele" alusel varasematest kohtuasjadest. Kuid ta väitis: "Selline tehing on vaevalt, et see on "eraelu puutumatus" selle sõna tavapärases kasutuses."
- Enamuse arvamus oli ebamäärane selles osas, kus täpselt asub õigus eraelu puutumatusele põhiseaduses. Mainiti mitut muudatust, kuid üheski neist ei olnud konkreetselt määratletud, et see sisaldaks õigust eraelu puutumatusele. Sõna "eraelu puutumatus" ei leidu põhiseaduses.
- Täiendavate probleemide hulka kuulub ka see, et kohus tegutseb seadusandjana, jagades raseduse kolmeks trimestriks ja määrates kindlaks lubatud piirangud, mida riigid võivad teha. Rehnquist märkis, et 1868. aastal, kui neljateistkümnes seadusemuudatus vastu võeti, oli 36 osariigis 37-st abordivastane seadus, sealhulgas Texases. Ta kirjutas "...Ainus võimalik järeldus sellest ajaloost on see, et eelnõu koostajad ei kavatsenud, et neljateistkümnes muudatusettepanek võtaks osariikidelt õiguse selle küsimuse osas seadusi vastu võtta."
Roe v. Wade'i mõistmine
Õigus eraelu puutumatusele tõlgendamine
"Õiguse eraelu puutumatusele" aluseks on kohtulik tõlgendus, mida saab jälgida varasemast kohtuasjast Griswold vs. Connecticut (1965). Selles pöördelises kohtuasjas otsustas ülemkohus, et Connecticuti seadus, millega keelati rasestumisvastaste vahendite kasutamine, rikkus põhiseaduses sätestatud õigust eraelu puutumatusele. Põhiseaduses ei ole aga õigust eraelu puutumatusele otseselt mainitud. Ülemkohus on öelnud, et õigus eraelu puutumatusele on kaudselt sätestatud mitmete muudatustega. Alates 1923. aastast tõlgendas kohus neljateistkümnendas muudatusettepanekus sisalduvat "vabaduse" garantiid kui laiaulatuslikku õigust eraelu puutumatusele. Kohtunik William O. Douglas märkis, et eraelu puutumatuse õiguse garantiidel on penumbrad (kaudsed õigused), "mis on moodustatud nende garantiide emanatsioonidest (voolamisest), mis aitavad neile elu ja sisu anda".
Trimestri kontseptsioon
Kohus kasutas oma otsuses raseduse kolme trimestri raamistikku. Esimesel trimestril oli abort emale ohutum kui sünnitamine. Põhjendus oli, et otsus, kas teha abort selles etapis, peaks jääma ema otsustada. Iga seadus, mis sekkub abortide tegemisse esimesel trimestril, oleks eeldatavalt põhiseadusega vastuolus. Teise trimestri ajal võivad seadused reguleerida aborti ainult ema tervise kaitsmiseks. Kolmandal trimestril on sündimata laps elujõuline (võimeline iseseisvalt elama väljaspool ema emakest). Seega võivad seadused piirata või keelata aborti, välja arvatud juhul, kui see on vajalik ema tervise säilitamiseks. See doktriin kehtis kuni 1992. aastani. Kohtuotsuses Planned Parenthood vs. Casey (1992) muutis kohus abordi seaduslikkuse aluseks olemise trimestri asemel loote elujõulisuse.
Küsimused ja vastused
K: Milline oli Roe v. Wade'i otsus?
V: Roe v. Wade'i otsus oli 1973. aastal USA ülemkohtu murranguline otsus, mis kuulutas abordi keelustava riikliku seaduse põhiseadusega vastuolus olevaks.
K: Kuidas suhtus kohus abortidesse esimese trimestri ajal?
V: Kohus oli seisukohal, et esimese trimestri ajal ei ole abort ohtlikum kui loote kandmine lõpuni.
K: Kes toetasid ja kes olid selle otsuse vastu?
V: 7:2 otsust toetasid ülemkohtunik Warren E. Burger ja veel kuus kohtunikku ning selle vastu olid kohtunikud William Rehnquist ja Byron White.
K: Millised on elu pooldajate seisukohad abordi suhtes?
V: Elukindlustuse pooldajad väidavad, et sündimata lapsel on sama õigus elule kui teistel inimestel ja et valitsus peaks sekkuma tema kaitsmiseks.
K: Millised on aborti pooldajate seisukohad abordi suhtes?
V: Abielu pooldajad usuvad, et sündimata laps ei ole sama, mis inimene, et naisel on õigus valida, mida ta oma kehaga teha tahab, ja et valitsus ei tohiks sekkuda.
K: Kuidas Roe v. Wade'i otsust hiljem piirati?
V: Roe v. Wade'i piirati hilisema otsusega Webster v. Reproductive Health Services (1989), mis lubas abortide reguleerimist teatud juhtudel.
K: Millal avaldati lekkinud eelnõu ülemkohtu Roe v Wade'i tühistavast otsusest?
V: 2022. aasta mais avaldati Riigikohtu Roe vs. Wade'i tühistava otsuse lekkinud eelnõu .
Otsige