Alaric I, ka Alaricus, (valitses 394–410 pKr) oli läänegootide juht. Ta on kuulus kui gootide juht, kes rüüstas 410. aastal pKr Rooma linna. Tema perekonnast ja varajasest elust teatakse vähe. Noorena sai ta suure osa oma sõjalisest väljaõppest Rooma armees ning järkuselt esineb ta gootide väejuhina, kes võitles koos Rooma vägedega Frigiduse lahingus 394. aastal. Jaanuaris 395 suri keiser Theodosius I, mille järel tema impeerium läks tema kahe poja kätte; poliitiline lõhe ja korruptsioon ida- ja lääneosade vahel lõid soodsa pinnase gootide ülestõusuks. Alarik mässas ning läänegootide juhina ründas ta algul osa Ida-Rooma keisririigist ja rändas seejärel Lääne-Rooma aladele, nõudes maa- ja toiduvarusid oma rahva jaoks. Aastal 408 üritas ta siseneda Itaaliasse ja ohustada Roomat; ajutised läbirääkimised ja altkäemaksu episoodid tõid vahelduvaid tulutuid rahulikke perioode. Lõpuks, pärast pikki rändamisi ja korduvalt ebaõnnestunud läbirääkimisi, naasis ta 410. aastal ja hõivas linna. Alaric suri 410. aastal.

Taust ja varasem sõjategevus

Alaricu täpne päritolu pole dokumenteeritud; ta tõusis juhtpositsioonile gootide seas pärast varasemaid juhte. Algul tegutses ta sageli Rooma liitlase (foederati) rollis ja teenis Rooma vägedes, mis andis talle taktikalise oskuse ja kontakte impeeriumi poliitilises ning sõjaväelises juhtkonnas. Frigiduse lahingus (394) võitlesid gootide üksused Theodosiuse poolel, mistõttu Alaric tundis nii Rooma tugevusi kui ka nende poliitilist haavatavust.

Kõige tähtsamad õhinapuhangud ja Roomasse rändamine

Theodosiuse surma järel olid Ida- ja Lääne-Rooma vahelised suhted keerulised. Alaric kasutas ära sisepoliitilisi nõrkusi, suunates oma väed Balkani poolsaarele ja Kreekasse ning hiljem Itaaliasse. Ta otsis oma rahvale alalist asuala ja tunnustust Rooma valitsuse poolt, kuid tihti lõppesid läbirääkimised altkäemaksu, petise või vägivallaga. 401–402 toimunud sõjakäigud Itaalias ja korduvalt alanud läbirääkimised lõid aluse suurtele pingetele, mis culmineerusid 410. aasta rüüstega.

410. aasta Rooma rüüste ja surm

24. augustil 410 sisenesid Alaricu juhitud läänegootide väed Rooma linna ja rüüstasid osa sellest. See oli esimene kord sadu aastaid, kui Rooma paleed ja varemed sattusid välise jõu poolt rüüstamise ohvriteks; sündmus avaldas tugevat mõju ajaloolaste ja ajaloolisele teadvusele. Rüüste ei olnud täielikult õelmeelselt kade — mitmel pool täheldati ka piiratud ja korraldatud käitumist, sest Alaric ei kandnud pikemat huvi linna täieliku hävitamise vastu, vaid materjali ja sissetuleku ning poliitilise surve saavutamise vastu. Peagi pärast linna vallutamist haigestus ja suri Alaric (suri 410. aastal), mille järel tema väejuhtide ja uue juhatuse all läänegootid suundusid edasi Lõuna-Gaulasse ja Hispaaniasse, kus lõpuks rajati Visigootide kuningriik.

Pärand

  • Alaric jääb ajalukku kui esimene gootide juht, kes õnnestunult rüüstas Roomat — sündmus, mis sümboliseeris Lääne-Rooma võimu vähenemist.
  • Tema tegevus kiirendas läänerooma poliitilist ja demograafilist ümberkorraldust ning aitas sillutada teed gootide hilisemale rände- ja asustustegevusele Lõuna-Gaulal ja Hispaanial.
  • Alaricu järeltulijad, näiteks Ataulf, jätkasid gootide rahvusliku organisatsiooni kujundamist ja suhtlemist Roomaga, mis viis lõpuks Visigootide kuningriigi tekkeni.

Alaric I on seega keskne kuju antiikaja lõpu protsessides: tema sõjad ja poliitika näitasid, kuidas germaanlaste ja Rooma suhted muutusid vägivalla, läbirääkimiste ja püsiva poliitilise ümberpaigutamise teel.