Piimakarjakasvatus: piimatootmise mõiste, ajalugu ja peamised liigid

Piimakarjakasvatus: põhjalik ülevaade piimatootmise mõistest, ajaloost ja peamistest liikidest — lehmad, kitsed, lambad, alternatiivid ning tänased tootmistrendid.

Piimakarjakasvatus on põllumajanduse liik, mis on keskendunud piima tootmisele. See erineb loomade kasvatamisest liha tootmiseks. Piima saab kasutada piimatoodete, sealhulgas juustu tootmiseks. Tavaliselt kasutatakse lehmi (nn lüpsilehmi), kuid kasutatakse ka kitsi, lambaid ja kaameleid. Mõnikord kasutatakse ka eesleid, et toota lehmapiimale alternatiivset piima imikutele. Mõned lapsed suudavad eeslipiima paremini seedida kui lehmapiima.

Ajalugu

Piima tootmine on olnud põllumajanduse osa juba pikka aega. Viimase sajandi jooksul on põllumajandustootjad muutunud spetsialiseerunumaks. Mõned põllumajandustootjad alustasid 20. sajandil talumajapidamistega, mis toodavad ainult piima.

Piimakarjakasvatusi ja piimatoodete kasutamist on arheoloogilised leide näidanud juba neoliitikumi ajast (umbes 10 000–8 000 eKr), mil inimgrupid hakkasid kodustama loomi. Ajalooliselt oli piim pigem kohaliku toidulaua osa: lehmapiimast valmistati juustu ja või, mis kestsid säilivuse tõttu kauem. 19. sajandil tõid tehnoloogilised arengud – näiteks pasteuriseerimine, külmutamine ja mehhaniseerimine – piimatööstuse oluliselt edasi. 20. sajandil eristusid tootmismudelid: tekkinud on suuri spetsialiseerunud lüpsifarme, aga ka jätkuvalt väiksemaid peretalusid ja kooperatiive. Rahvusvaheline kaubandus ning toiduohutusnõuded on muutnud piimatootmise kvaliteedistandardeid ja logistikat üle kogu maailma.

Peamised liigid ja tõud

Piimatootmises kasutatakse mitmeid liike ja tõuge, sõltuvalt kliimast, majanduslikest tingimustest ja tootevajadusest:

• Lehmad – maailma kõige levinumad piimloomad; populaarsed tõud on näiteks Holstein (suur piimatoodang), Jersey (rikkalik rasvasisaldus) ja Brown Swiss.
• Kitsed – sobivad erinevatesse kliimatingimustesse, nende piimast tehakse juustu (näiteks chevre) ja jogurtit.
• Lambad – peamiselt juustutootmiseks (nt feta, pecorino) kasutatavad liigid.
• Kaamelid – olulised kõrbe- ja poolkõrbealade elanike toidulaual; kaamelipiim on rikkalik mõnede vitamiinide ja mineraalide poolest.
• Vesipead/buffalod – Aasias ja Lõuna-Euroopas kasutatakse näiteks buffalopiima mozzarella valmistamiseks.
• Eeslid – kasutatakse harvem, kuid mõnes regioonis on eeslipiima kasutatud imikutoiduna või seotud spetsiaalsete terapeutiliste kasutustega.

Tootmisviisid

Piimakarjakasvatus võib toimuda mitmel viisil:

• Põhjaloomine (pastoraalne) – loomad karjatatud rohumaadel, hõlbustab loomade liikumist ja loomulikumat toitumist.
• Intensiivne pidamine – loomad peamiselt laudas või sissesöötmisel; eesmärk on kõrge tootlikkus ja kontroll feedi ning tervise üle.
• Ökoloogiline/mahe – piirangud sünteetiliste väetiste ja teatud ravimite kasutamisel, loomadele tagatakse rohkem lüpsiväliseid aegu ning rohumaade kasutus on sageli suurem.
• Kooperatiivne mudel – väiketootjad liituvad töötlus- või turustuskooperatiivideks, et paremini turustada ja töödelda piima.

Lüpsamine ja töötlemine

Lüpsamine toimub kas käsitsi või peamiselt masinate abil. Tänapäeval kasutatakse üle maailma standardiseeritud masinlüpsiseadmeid, mis parandavad hügieeni ja lüpsitõhusust. Tähtsad sammud piima töötlemisel on:

• Kustutamine ja jahutamine – värske piim jahutatakse kiiresti, et aeglustada bakterite kasvu.
• Pasteuriseerimine – kuumutamine teatud temperatuurini, et hävitada haigustekitajaid (selle avastaja: Louis Pasteur), tagades toiduohutuse.
• Töötlemine – koore eraldamine, standardiseerimine, piima homogeniseerimine ning erinevate toodete (juust, või, jogurt, kefiir, UHT-piim) valmistamine.
• Pakendamine ja jaotus – kvaliteedikontroll ja külma ahela säilitamine enne turustamist.

Piima koostis ja toiteväärtus

Piim on kompleksne toode, mis sisaldab:

• rohkem kui 80% vett,
• laktoosi (piimasuhkur),
• rasvu (erinev sõltuvalt liigist ja tõust),
• valke (peamiselt kaseiin ja vaba valk),
• vitamiine (A, D, B-grupp jpt) ja mineraale (kaltsium, fosfor).

Piim ja piimatooted on oluline kaltsiumi ja valkude allikas paljudes toitlustusjuhistes, kuid inimestel esinevad ka laktoositalumatus ja allergiad, mida tuleb arvestada.

Mõjud ja väljakutsed

Piimakarjakasvatusel on nii positiivseid sotsiaal-majanduslikke mõjusid kui ka keskkonnaalaseid väljakutseid:

• Majanduslik – töökohtade loomine maapiirkondades, toiduga kindlustatus ja ekspordivõimalused.
• Keskkond – karjakasvatus tekitab kasvuhoonegaase (peamiselt metaan), nõuab vett ja maad ning võib põhjustada lämmastiku- ja fosforireostust, kui sõnnikut ei käsitleta korrektselt.
• Tervis ja loomahooldus – haiguste (nt mastiit) ennetamine nõuab head loomahooldust ja veterinaarseid praktikaid; väärkasutus antibiootikumidest võib tekitada resistentsust.

Jätkusuutlikud praktikad (rotatsioonkarjatamine, parema söödakorraldusega metaani vähendamine, sõnniku käitlemine ja energiaefektiivsus) aitavad vähendada negatiivset mõju.

Toiduohutus ja regulatsioon

Piima ja piimatoodete tootmist reguleeritakse enamikes riikides rangete ohutus- ja kvaliteedinõuetega. Olulised elemendid on veterinaarinspektsioonid, mikrobioloogilised testid, farmi hügieen ning ravimite ja vaktsineerimiste dokumenteerimine. Piimale kehtivad ka säilivus- ja märgistusnõuded ning vajadusel tootjatel on kohustus järgida piimavõtete tagajärgede ja tagasikutsumise protseduure.

Kokkuvõte

Piimakarjakasvatus on mitmekesine sektor, mis ühendab traditsioonilisi praktikaid ja kaasaegset tehnoloogiat. See on oluline nii toidutootmise kui ka maapiirkondade elujõulisuse seisukohalt. Samas nõuab jätkusuutlikkus nii keskkonna- kui ka loomakaitsenõuete arvestamist: parimad tulemused saavutatakse, kombineerides head loomahooldust, tõhusat tootmisjuhtimist ja keskkonnasõbralikke lahendusi.

Küsimused ja vastused

K: Mis on piimakarjakasvatus?

K: Mille poolest erineb piimakarjakasvatus lihatootmisest?

K: Milliseid loomaliike kasutatakse piimakarjakasvatuses?

K: Kas piimakarjakasvatuses kasutatakse eesleid ja kui jah, siis miks?

K: Kui kaua on piimatootmine olnud osa põllumajandusest?

K: Kas põllumajandustootjad on aja jooksul muutunud piimatootmisele spetsialiseerunud?

K: Mida saab piimast toota peale selle, et seda lihtsalt otse tarbida?

Otsing