Egiptuse keel oli Vana-Egiptuses kõneldav keel. Selle kirjalik ajalugu on umbes 5000 aastat, mis teeb sellest ühe vanima tänapäeval teadaoleva kirjakeele. Kopti keel on egiptuse keele tänapäevane vorm. Koptid, kristlik vähemus tänapäeva Egiptuses, kasutavad seda usulistel eesmärkidel. Vähesed inimesed valdavad veel vabalt koptikeelt. Kuigi tänapäevane variant on teada, suudeti vanemaid variante tõlkida alles siis, kui 1799. aastal leiti Rosetta kivi. Rosetta kivi sisaldab sama teksti kolmes keeles, millest üks oli tol ajal teada.

Egiptuse keele kuuluvust keelesugukondlikult paigutatakse tavaliselt afroaasia keelte hulka, mis tähendab, et tal on sugulusnähtudega sidemed teiste Põhja-Aafrika ja Lähis-Ida keeltega. Keele arhiivsed tahvlid, hauatekstid ja käsikirjad annavad ülevaate nii administratiivsest, usulisest kui ka ilukirjanduslikust kasutusest läbi mitme aastatuhande.

Ajalooline taust ja perioodid

Vanimad andmed egiptuse keele kohta pärinevad umbes 3400 eKr (kontaktivorme leitud juba varasemast Naqada perioodist). Keele arengut jagatakse tavaliselt eri perioodideks: vanakeelne (Old Egyptian), keskkene (Middle Egyptian, sageli nimetatakse seda ka "klassikaliseks" egiptuse keeleks), hiliskeelne (Late Egyptian), demotic (demootiline) ja lõpuks koptikeel. Need astmed kajastuvad nii sõnavaras kui ka grammatikas ning eri kirjutussüsteemides.

Kirjutussüsteemid

Egiptuse keel on tuntud mitme erineva kirjutusviisi poolest:

  • Hieroglüüfid – pildkirjalised märgid, kasutati peamiselt templites, monumentidel ja riitustekstides.
  • Hieraatiline – lihtsustatud versioon hieroglüüfidest, levinud templite ja paber-materjalide (nt papüürus) käsikirjades.
  • Demootiline (demotic) – veelgi lihtsustatud ja kiirem kirjatüüp, mis jäi kasutusse eelkõige igapäevaste dokumentide ja notariaalsete tekstide jaoks hiljemistel perioodidel.
  • Koptikeel – egiptuse keele viimane staadium, kirjutati suurel määral Kreeka tähestiku baasil, lisaks kasutati mõningaid demootilisi märke heli tähistamiseks.

Rosetta kivi ja dešifreerimine

Rosetta kivi leiti 1799. aastal Prantsuse sõdurite poolt Napoleoni vägede Egiptuse kampaania ajal. See sisaldas sama teksti kolmes kirjutusviisis: hieroglüüfid, demootiline kiri ja antiik-kreeka keel — kreeka keel oli tollal valdav ja sellest sai dešifreerimise võti. Suurte ettevalmistuste ja võrdlevate uuringute järel suutis Jean-François Champollion 1822. aastal hieroglüüfid põhjalikult dešifreerida, kasutades muu hulgas koptikeele teadmisi, mis aitasid tuletada hääldus- ja morfoloogilisi vasteid. Thomas Young andis samuti olulise panuse varases etapis, kuid Champollioni töö oli see, mis avas hieroglüüfide süsteemi põhjalikult.

Kopti keel tänapäeval

Kopti keel säilis peamiselt kirikliku ja liturgilise keelena pärast islami vallutusi 7. sajandil. Kuigi Egiptuse riigikeel tänapäeval on egiptuse araabia keel, mida hakati laialdasemalt kasutama sajandite jooksul pärast moslemite vallutust, jäi koptikeel mitmete kopti kirikute jumalateenistuste ja tekstide keelena. Kõnekeelne kasutus hääbus järk-järgult ning viimaste sajandite jooksul on vaid väike arv inimesi, kes valdavad koptit emakeelena; siiski on olemas akadeemilisi ja kiriklikke ettevõtmisi keele õppe ja säilitamise toetamiseks.

Oluline pärand ja uurimisvaldkond

Egiptuse keele mälestised — alates vanimatest püramiiditekstidest ja hauatekstidest (Pyramid Texts, Coffin Texts) kuni hilisemate papüürustekstide, õigus- ja majandusdokumentide, kirjandusliku ja usulise kirjanduse (nt Surmaraamatusse kuuluvad tekstid) — annavad hindamatu teabe Vana-Egiptuse ühiskonna, religiooni, halduse ja igapäevaelu kohta. Tänapäeval uurib seda pärandit teadusvaldkond nimega egiptoloogia, kus kasutatakse arheoloogiat, keeleteadust ja tekstitõlget, et rekonstrueerida ja mõista aastatuhandete vanuseid tekste ning kultuurinähtusi.

Kokkuvõtlikult on egiptuse keel üks maailma pikaajalisemaid kirjakeeli — selle pikk ajalooline järjepidevus, mitmekülgsed kirjutusviisid ja rikkalik tekstiline pärand teevad sellest keskse objekti nii ajaloo- kui keeleuurijatele.