Mis on analüütiline keel? Määratlus, omadused ja näited (hiina ja inglise)

Analüütiline keel: selge määratlus, peamised omadused ja praktilised näited hiina ja inglise keeles — kuidas sõnajärjestus ja grammatikareeglid toimivad igapäevakeeles.

Analüütiline keel on keel, mis korraldab sõnad ja grammatika ranges sõnajärjekorras, mitte käändelõpude ehk grammatikat näitavate sõnalõpude järgi. Analüütiliste keelte puhul on grammatilised suhted (näiteks subjekt, objekt, aeg, aspekt) sageli väljendatud eraldi sõnade, abiverbide või partiklite abil, mitte sõna sisemiste morfoloogiliste muutustega. Analüütiliste keelte hulka kuuluvad näiteks hiina, inglise, vietnami, tai, khmeeri ja lao keel. Paljud neist on ka tugevalt isolatsioonilised ehk sõnad koosnevad tavaliselt ühest morfeemist ja neil puuduvad liitsõnalõpud.

Omadused

• Piiratud morfoloogia: sõnadel on vähe või üldse mitte käände- ja pöördelõppeid; grammatiline info väljendatakse sageli eraldi sõnadega.
• Fiksne sõnajärg: tähendus sõltub peamiselt sõnade järjekorrast (nt SVO — subjekt-verb-objekt), seega on järjekorra rikkumine sageli tähenduse kaotuse või ambiguitaadi põhjuseks.
• Abisõnad ja partiklid: aeg, aspekt, negatsioon, küsimine jms ekspresseeritakse tihti abiverbide, partiklite või külgnevate sõnade abil (nt hiina aspektipartikel 了, inglise abiverbid like will/has/is).
• Prepositsioonide ja sõnaühendite tähtsus: suhted, mida müravõivad väljendada käänete abil teistes keeltes, väljendatakse siin eelkõige prepositsioonidega (inglise) või järjestuste abil (hiina).
• Klasseerijad/loendurid (klassifikaatorid): keelte nagu hiina puhul kasutatakse nimisõnade loendamiseks ja kvantifitseerimiseks sageli klasifikaatoreid (näiteks 一碗 miếng yì wǎn 'üks kauss').

Näited: hiina

Hiina keeles on laused enamasti SVO (subjekt-verb-objekt) sõnajärjekorras. Seega peab lause olema "ma söön nuudleid", mitte "ma nuudleid söön" või "söön ma nuudleid". Hiina keeles kirjutatakse see 我吃面条. Verb 吃 (hääldatakse chī, tähendus: "sööma") ei muutu subjekti "ma" või objekti "nuudlid" alusel ning samuti ei ole subjektil 我 (hääldatakse wǒ, tähendus: "mina") ja objektil 面条 (hääldatakse miàntiáo, tähendus: "nuudel/nuudlid") selle rolli või arvu alusel mingeid erilisi sõnalõpmeid. Oluline on, et kõik sõnad oleksid õiges järjekorras.

Lisaks sõnajärgule kasutatakse hiina keeles sagedasti aspektipartikleid (nt 了 le, 过 guo), mis annavad verbile informatsiooni teo lõpetatusest või kogemusest, kuid ei muuda verbi kujulõppu. Näited:

• 我吃了面条。 Wǒ chī le miàntiáo. — "Ma sõin nuudleid." (teo lõppemine/tegus tehtud)
• 我吃过面条。 Wǒ chī guo miàntiáo. — "Ma olen kunagi nuudleid söönud." (kogemus)
• 一碗面。 Yì wǎn miàn. — "üks kauss nuudleid" (näitab klassifikaatori/loendaja kasutust).

Näited: inglise

Kaasaegses inglise keeles on küll mõned subjekti (verb "eat" muutub "eats", kui subjektiks on kolmas isik "he/she/it") ja numbri (noodle on ainsuses, noodles aga mitmuses) alusel tehtavad käänded, kuid peale selle ei ole neid peaaegu üldse olemas. Seega on tänapäeva inglise keel enamasti analüütiline keel. Kaasaegses inglise keeles on palju vähem käändeid kui peaaegu kõigis teistes indoeuroopa keeltes, näiteks hispaania, saksa ja vene keeles.

Inglise puhul väljendatakse grammatilist infot peamiselt sõnade järjekorra ja abiverbide kaudu:

• Simple present: I eat noodles. / He eats noodles. (kolmanda inimese -s)
• Progressive: I am eating noodles. (abiverb "to be" + -ing)
• Future: I will eat noodles. (abiverb "will")
• Negatsioon ja küsimused: Do you eat noodles? I do not eat noodles. (kasutus "do" abiverbina)

Ajalooline taust ja keelekontakt

Vanainglise keel oli fleksiooniline keel ja sisusõnadel võis olla mitu erinevat sõnalõppu, sarnaselt tänapäeva saksa keelele. Kuid Inglismaa võeti üle teiste keelte, eriti prantsuse, taani ja ladina keele kõnelejate poolt, ja kuna uutest valitsejatest said inglise keele teise keele kõnelejad, lihtsustus grammatika selliseks, nagu see on praegu. Keelekontaktid, rahvusvahelised mõjud ja sisemised arengud võivad viia morfoloogia kaotamisele ja analüütilisema struktuuri tekkimisele.

Erandid ja nüansid

• Analüütilisus ei tähenda grammatilist lihtsust kokkuvõttes — keelel võib olla keerukaid reegleid sõnajärje, intonatsiooni, partiklite ja fraaside kasutuse kohta.
• Mõned keeled asuvad spektri keskel: näiteks inglise on valdavalt analüütiline, kuid säilitab mõned morfoloogilised järelejäänused (pöördelõpud, mitmuse vormid jne).
• Termid analüütiline ja isolatsiooniline lähevad sageli käsikäes, kuid ei ole absoluutne sünonüüm — isolatsiooniline rõhutab morfeemide eraldatust, analüütiline rõhutab grammatilise informatsiooni väljendamist eraldi sõnadega.

Kokkuvõte

Analüütiline keel rõhutab sõnade järjekorda ja abielementide kasutust grammatilise info edastamiseks, mitte sõnade sisemisi muutusi. Näited nagu hiina (tõeliselt isolatsiooniline) ja inglise (peamiselt analüütiline, kuid vähese morfoloogiaga) illustreerivad, kuidas erinevad keeled jagavad informatsiooni: kas morfoloogiliselt või järjestuse ja abivahendite kaudu. Selline jaotus aitab mõista, miks mõnedes keeltes on vaba sõnajärg tähenduslik ja teistes on see pigem formaalne ning miks keeleõppes ja masintõlkes tuleb pöörata erilist tähelepanu sõnajärjele ja partiklitele.

Küsimused ja vastused

K: Mis on analüütiline keel?

K: Millised on mõned näited analüütilistest keeltest?

K: Kuidas toimib hiina keele lauseehitus?

Küsimus: Kas tänapäeva inglise keeles on olemas käändeid?

K: Kuidas erines vanainglise keel tänapäeva inglise keelest?

Otsing