Aneuploidsus – kromosoomide arvuhäired, põhjused, mõju ja Downi sündroom

Aneuploidsus: põhjalik ülevaade kromosoomide arvuhäiretest, nende põhjustest, mõjust tervisele ning seosest Downi sündroomi ja vähiga. Leia selgitused ja juhtumid.

Aneuploidsus on seisund, mille puhul raku tuumas on üks või paar kromosoomi rohkem või vähem kui liigi tavalisest arvust. See on geneetiliste häirete tavaline põhjus. Aneuploidsus tekib rakkude jagunemise käigus, kui kromosoomid ei eraldu korralikult kahe raku vahel.

Aneuploidsus võib tekkida kas meioosi (sugurakkude moodustumisel) või mitoosi (kehakesksete rakkude jagunemisel) vea tagajärjel. Kui viga toimub meioosis, kandub aneuploidne kromosoom edasi juba viljastumise hetkel ja mõjutab kõiki organismi rakke. Kui viga tekib vara pärast viljastumist mitoosi käigus, võib tekkida mosaiiksus ehk osa rakkudest on normaalsed ja osa aneuploidseid, mis sageli toob kaasa kergema kliinilise pildi.

Peamised tüübid ja põhjused

• Trisoomia — ühe kromosoomi kolme koopia olemasolu (näiteks trisoomia 21 ehk Downi sündroom).
• Monosoomia — ühe kromosoomi ühes koopia puudumine (paljud monosoomiad on embrüoelundina surmavad).
• Nullisoomia ja kõrgemad polüsoomiad — harvemad ja sageli mitteelujõulised variandid.
• Struktuursed kõrvalekalded — näiteks Robertsoni translokatsioonid, mis võivad põhjustada päriliku aneuploidsuse (näiteks osa Downi sündroomi juhtudest on põhjustatud 21. kromosoomi translokatsioonist).

Põhjused võivad olla mitmesugused: vanemlik vanus (eriti ema kõrge vanus), vead kiasmas ja kromatiidide eraldumises, tsentromeeride või kinnitusvalkude häired, keskenemise- või spindle-rikkeid põhjustavad mutatsioonid. Mõned keskkonna- või keemilised tegurid võivad samuti suurendada jagunemisvigade riski, kuid enamikul juhtudel täpset põhjust ei tunta.

Mõjud ja kliinilised tagajärjed

Aneuploidsus põhjustab sageli sünnidefekte ja raseduse katkemist. Sünnidefektid moodustavad umbes 3% sünnitustest Ameerika Ühendriikides. Paljud aneuplooidsetest gametidest või embrüodest ei ole elujõulised ja põhjustavad raseduse varajast katkemist.

Sünni üle elavate laste hulgas on Downi sündroom kõige levinum aneuploidsuse vorm. Downi sündroomi kliiniline pilt võib hõlmata iseloomulikke näojooni, arengupeetust, intellektuaalse arengu raskusi ja sagedasi kaasnevaid terviseprobleeme nagu südamedefektid, immuunsüsteemi nõrkus ja kroonilised terviseprobleemid. Eluiga on viimastel aastakümnetel oluliselt paranenud tänu paremale meditsiinilisele hooldusele; paljud Downi sündroomiga inimesed jäävad ellu kuni täiskasvanueani ja elavad täisväärtuslikku elu.

Mosaiikne aneuploidsus — kui ainult osa rakkudest kannab kromosoomilise arvu kõrvalekallet — võib anda kergemaid või piiratud omadusi sõltuvalt sellest, millised koed on haaratud. Translokatsiooniline pärilikkus (nt Robertsoni translokatsioon 14;21) tähendab, et peres võib korduvalt esineda aneuploidseid järglasi.

Aneuploidsus ja vähk

Ka mõnedel vähirakkudel on ebanormaalne kromosoomide arv. Vähi aneuploidsuse teooria kohaselt on aneuploidsus pigem vähi põhjus kui selle tagajärg — vale kromosoomide arv võib tekitada genoomset ebastabiilsust, mis soodustab edasisi mutatsioone ja kasvuhäireid. Samuti võib kromosoomide arv mõjutada ravitundlikkust ja prognoosi, mistõttu aneuploidsus on olulisel kohal onkoloogilises diagnostikas ja uuringutes.

Diagnoos ja ennetus

Aneuploidsust saab avastada eri tasemetel:

• Eel- ja vararaseduse sõeltestid — esimese trimestri kombinatsioonitest (nukk-hämarus, veremarkerid) ja hilisemad serotestid annavad riskiarvutuse.
• Rakkudevaba DNA test (NIPT) — kõrge tundlikkusega sõeltest, mis analüüsib ema veres ringi ringlevat lootevaba DNA-d.
• Invasiivsed diagnostilised protseduurid — koorioni villuse biopsia (CVS) ja amniotsentees annavad kroomosoomse karyotüübi või täpsema molekulaardiagnostika (FISH, mikroarray) tulemuse.
• Järeltestid ja kasvaja puhul kromaosomide analüüs (karyotüüp, sekveneerimine) täpsustavad vähispektrit.

Täielikku ennetust paljude aneuploidsete sündroomide puhul ei ole. Riskimääramine ja varajane diagnostika võimaldavad siiski perele teadlikke otsuseid ja planeerimist. Geeninõustamine on olulisel kohal, eriti kui peres on juba esinenud kromosomaalseid kõrvalekaldeid või kui leitakse struktuurne translokatsioon.

Ravi ja hooldus

Enamik aneuploidseid seisundeid ei ole ravimiga parandatavad, kuid sümptomaatiline ja toetav ravi ning varajane arengutugi võivad oluliselt parandada elukvaliteeti. Näiteks Downi sündroomi puhul on oluline regulaarne kardioloogiline kontroll, eriharidus, füsioteraapia ja vajadusel kirurgilised sekkumised kaasnevate väärarenduste korral. Peredele pakutakse tihti multidistsiplinaarset tuge — meditsiin, erialane rehabilitatsioon ja sotsiaalteenused.

Kokkuvõttes on aneuploidsus oluline geneetika- ja meditsiini teema, millel on ulatuslikud tagajärjed nii varajase raseduse kulgu kui ka sündinud laste tervise ja arengu osas. Varajane sõeluuring, täppisdialoog ja geneetiline nõustamine aitavad perel saada vajalikku informatsiooni ja tuge otsuste tegemisel.

Küsimused ja vastused

K: Mis on aneuploidsus?

K: Kuidas aneuploidsus tekib?

K: Miks on aneuploidsus geneetiliste häirete tavaline põhjus?

K: Kui suur osa Ameerika Ühendriikides toimuvatest sünnitustest on mõjutatud sünnidefektidest?

K: Milline on aneuploidsuse kõige levinum vorm?

K: Kas paljud Downi sündroomiga inimesed jäävad ellu kuni täiskasvanueani?

K: Mis on aneuploidsuse teooria?

Otsing