Hullulehmatõbi (veiste spongioosne entsefalopaatia) – põhjus, sümptomid ja mõju

Hullulehmatõbi (veiste spongioosne entsefalopaatia) — põhjused, sümptomid, prioonide mõju ja veisekasvatuse tagajärjed; kuidas ära tunda, levik ja ennetusmeetmed.

Hullu lehma haigus on veiste spongioosse entsefalopaatia üldnimetus. See on krooniline, progresseeruv närvisüsteemi degeneratiivne haigus, mille põhjuseks on ebatavaline ja väga vastupidav nakkuslik valk — prioonvalk. Prioonid põhjustavad aju koe struktuurseid muutusi: neuronaalne kadu ja mikroskoopilised “augud” ajukoes annavad ajule käsnjalise (spongioosse) välimuse. Haigus ilmneb käitumise muutuste, koordinatsiooniprobleemide ja lihasfunktsiooni häiretena; lõpuks loom lamab ja sureb. Haiguse inkubatsiooniperiood on pikk — tavaliselt mitu aastat (vahemikus umbes 2–8 aastat, sageli 4–5 aastat), mistõttu võib haigus sigida ja levida enne ilmselgeid juhtumeid.

Põhjused ja levik

Haiguse otsene põhjus on prioonvalkude muutunud (patoloogiline) vorm, mis indutseerib normaalsete ajuproovide valkude struktuurimuutust. Peamine farmi- ja ühiskondlik levikuhüppel on toidus leviv ülekandumine — veised nakatuvad peamiselt söödetavate loomsete toidulisandite kaudu, kus on kasutatud haigeid või nakatunud loomade närvi- ja lümfikudesid (näiteks lihas- ja luid sisaldav pulber). Prioonid on väga vastupidavad keskmistele kuumutamis- ja desinfitseerimismeetoditele, mistõttu võivad nad säilida töödeldud loomsetes söötades.

Sümptomid

Haiguse tunnused arenevad aeglaselt ja võivad alguses olla kerged ning ebatüüpilised. Levinumad sümptomid:

• käitumise muutused: erutuvus, närvilisus, agressiivsus või vastupidi äärmine ärrituvus;
• koordineerimisraskused ja tasakaaluhäired — kõndimisel lonkamine, kargamine või virvendamine;
• toitumishäired: kehakaalu langus hoolimata normaalsest isu või söömisraskused;
• füüsilised sümptomid: nõrkus, värinad (tremor), lihasjäikus;
• hüdratsiooniprobleemid ja lõpufaasis võimetus püsti seista.

Haiguse käik on lõpuks surmav; hetkel puudub ravi või tõhus vaktsiin.

Inimesed ja terviserisk

Kuigi hullu lehma haigus ise ei levi inimesele otseselt läbi tavalise kokkupuute haigete loomadega, on tõendatud, et teatud inimhaigus — variant Creutzfeldt–Jakobi tõbi (vCJD) — seostub nakatunud loomsetest toodetest saadud prioonidega. 1996. aastal teatas Inglismaa tervishoiu- ja heaoluminister avalikkusele, et inimestel on risk uue haigusvariandi tekkeks, mis suurendas teadlikkust ja põhjustas ulatuslikke kontrollimeetmeid. Kuigi inimeste haigestumine on olnud väga harvaesinev võrreldes loomadega, on see tõsine ja pöördumatu haigus.

Diagnostika

Haigust on raske diagnoosida enne looma surma. Kindel diagnoos tehakse tavaliselt post mortem, uurides ajukoe mikroskoopiliselt ja tehes priooniteste. On olemas ka immunoloogilised ja molekulaarsed testid, mida kasutatakse seire- ja riskikontrolli programmis (näiteks lümfoidkoe testimine või spetsiifilised prioonidetektorid). Reaalajas lõplikku ja usaldusväärset ante-mortem testi loomadel ei ole laialdaselt kasutusel.

Ennetus ja kontrollimeetmed

Peamised ennetusmeetmed, mis on haiguse leviku oluliselt vähendanud, on:

• sööda regulatsioonid ja loomse päritoluga toormaterjalide keelustamine loomade söödas (eriti lihas- ja luupulbri kasutamine);
• “spetsifiliste riskimaterjalide” (SRM) eemaldamine toiduainete ja loomsete toodete töötlemisel (näiteks aju, seljaaju ja mõned muud kuded inimestele ja loomadele mõeldud toodetest eemaldatakse);
• aktiivne seire ja testimine surnud loomadel ning riskirühmade kaupade kontroll;
• haigete loomade karantiin ja ulatuslik hukatus (massiline loomade tapmine) puhangu kontrollimiseks;
• impordi- ja ekspordikeelud ning füüsilise ja toiduhügieeni standardid;
• teadlikkuse tõstmine ja nõuetekohane teavitussüsteem loomapidajatele.

Mõju põllumajandusele ja ühiskonnale

Hullu lehma haigus on mõjutanud märkimisväärselt veisekasvatust, toidutööstust ja usaldust loomse päritoluga toodete vastu. Näiteks Inglismaal, mis oli 1990ndatel kõige raskemalt mõjutatud, registreeriti üle 179 000 nakatunud looma ning umbes 4,4 miljonit looma tapeti haiguse leviku tõkestamiseks ja puhtuse tagamiseks. Sellised meetmed põhjustasid suuri majanduslikke kaotusi, ekspordikeelde ning muutusi toiduohutusstandardites üle maailma.

Praegune olukord ja soovitused farmeritele

Tänu rangele regulatsioonile ja kontrollimeetmetele on uute haigusjuhtumite arv paljudes riikides langenud. Siiski tuleb jätkuvalt järgida ennetusmeetmeid, sest prioonid säilivad pikka aega keskkonnas ja tooraineahelas. Farmeritele ja vastutavatele isikutele soovitatakse:

• mitte kasutada loomseid kõrvalsaadusi loomade söödas;
• järgida SRM-i eemaldamise ja käitlemise ettekirjutusi;
• raporteerida veterinärile ebanormaalseid käitumismärke või haigusjuhtumeid;
• pidada ajakohast arvestust loomade päritolu ja söötade kohta;
• osaleda riiklikes seireprogrammides ja testimises.

Kuigi hullu lehma haigus on haruldane ja tänaste regulatsioonidega enamasti kontrollitav, on tegu tõsise zoonootilise ohuga (võimalik ülekandumine inimesele läbi saastunud loomsete toodete), mistõttu ennetus- ja kontrollimeetmed jäävad olulisteks nii loomatalunike kui tarbijate jaoks.

Küsimused ja vastused

K: Mis on hullu lehma tõbi?

K: Mis põhjustab hullu lehma tõbe?

K: Mis juhtub hullu lehma tõvega lehma ajuga?

K: Millised on hullu lehma tõve sümptomid veistel?

K: Milline on hullu lehma haiguse inkubatsiooniperiood?

K: Kui kergesti võivad 4~5 aasta vanused veised hullu lehma tõvesse haigestuda?

K: Kuidas on hullu lehma haigus mõjutanud veisekasvatust?

Otsing