Mud March

Taust

15. detsembril 1862 tõmbus Burnside'i liidu armee Fredericksburgi lahingust tagasi Falmouthi, Virginia osariiki. See oli Burnside'i jaoks lüüasaamine ja Lee jaoks võit. Lee kandis Fredericksburgi kaitsmisel 5300 kaotust. Liidu kaotused olid üle kahe korra suuremad. Kokku kaotas Burnside umbes 12 600 liidu sõdurit; tapetud, haavatud või kadunud. Liidu armee moraal oli sel talvel väga madal. Washingtoni poolt oli poliitiline surve jätkata "Edasi Richmondile" pealetungi, mis oli seni ebaõnnestunud. Põhjala ajalehed teatasid, et Põhja-Carolina ranniku tugevdamiseks oli saadetud 75 000 konföderatsiooni sõdurit Lee armeest. Burnside tahtis liikuda Lee vastu, kui Põhja-Virginia armee oli nõrgenenud. Ta uuris isiklikult Falmouthi kohal olevat piirkonda, et leida oma armeele parim koht Rappahannocki ületamiseks. Veel 15. jaanuaril otsis ta ikka veel kohti, kust üle minna. Konföderatsiooni täpsuslaskurid teatasid, et nägid Burnside'i Banks'i fordi lähedal ja imestasid, mida kindral kavatseb teha. Lõpuks otsustas Burnside Banks fordi ja USA fordi kasuks. Ta saatis väed Muddy fordi juurde, et juhtida tähelepanu eemale tema kavandatud ületuskohtadest. 20. jaanuari hommikul hakkas armee liikuma.

Marss

Burnside andis korralduse, mis kõlas osaliselt järgmiselt: "Suur ja soodne hetk on saabunud, et anda suur ja surmav löök mässule ja saavutada see otsustav võit, mis on riigile vääriline." 21. jaanuari hommikul pidi kava kohaselt koondama jõe äärde viis pontoonsilda, mis võimaldaks kahel "suurel diviisil" (kaks korpust kumbki) ületada jõgi nelja tunni jooksul. Eelmisel ööl hakkas vihma sadama. 21. päeva hommikuks muutusid teed kiiresti liiga mudaseks, et neid kasutada. Viis pontooni ja 150 toetavat suurtükki, mis pidid olema paigas, ei olnud kohale jõudnud. Pontoonidest, mis siiski kohale jõudsid, ei piisanud isegi ühe silla rajamiseks. Iga pontoonvaguni külge oli kinnitatud kaks- ja kolmekordseid hobusemeeskondi. Mõnel juhul püüdis 150 sõdurit aidata hobustel ühte paati liigutada. Nad suutsid liigutada vaid mõne meetri, enne kui hobused ja mehed ammendusid.

Vihmaks osutus kirdevihm, mis põhjustas väga tugevat vihma kahe päeva jooksul. Mehed ja vankrid jäid põlvini mudasse kinni. Burnside sundis oma vägesid pidevalt edasi liikuma, kuid isegi sõdurid, kes kandsid ainult oma seljakotti ja püsse, olid peagi kurnatud. Selleks ajaks oli Burnside kaotanud üllatuse eelise. See andis Lee'le aega oma rindeid tugevdada. Ta paigutas ka täpsuslaskurid, et ahistada liidu sõdureid, kellel õnnestus üle jõe jõuda. Lisaks sellele irvitasid konföderatsiooni sõdurid ja tegid Burnside'i ebaõnnestumise üle nalja. Nad panid üles sildid "Siit Richmondisse" ja "Burnside's Army Stuck in the Mud" (Burnside'i armee on mudas kinni)!

Tee jõe ääres oli täielik kaos. Vagunid, suurtükivägi ja mehed ummistasid tee, kuna nad ei suutnud liikuda. Mõned muulad ja hobused jäid surnuna teele, olles täiesti kurnatud pärast seda, kui neid oli sunnitud vedama koormat, mida nad ei suutnud liigutada. Pärast kolme päeva kestnud olukorda otsustas Burnside aidata tõsta moraali, jagades oma vägedele viskit. See osutus järjekordseks halvaks ideeks. Sõdurid joovastusid ja hakkasid omavahel kaklema. Kohati hakkasid terved rügemendid rusikavõitlustesse. Neljandaks päevaks, 23. jaanuariks, mõistis Burnside, et ta ei saa üle Rappahannocki. Lõpuks tühistas ta käsu.

Aftermath

Vahetult enne oma armee liikumist lõunasse jaanuaris pakkus Burnside Lincolnile oma tagasiastumist. President Lincoln keeldus sellest ning Burnside, kes oli ilmselt rahul, et ta sai Lincolni heakskiidu, läks tagasi oma komandosse. Pärast Mud Marchi ebaõnnestumist kritiseerisid mõned Burnside'i kõrgeimad ohvitserid teda kõvasti. Burnside lasi seejärel koostada käsu number 8 koos oma tagasiastumisega. Seejärel läks ta Washingtoni. 24. jaanuaril toimunud kohtumisel ütles Burnside Lincolnile, et ta peab kas käsu heaks kiitma või nõustuma oma tagasiastumisega. President ei nõustunud korraldusega ja selle asemel, et Burnside'i tagasi astuda, lasi ta tal võtta puhkust.

Burnside'i käskkirjaga nr 8 anti korraldus kindralite Joseph Hookeri, John Newtoni, William T. H. Brooksi ja John Cochrane'i vallandamiseks. Samuti vabastati sellega kindralid William B. Franklin, William Farrar Smith, Samuel D. Sturgis ja teised ametist.

25. jaanuaril 1863 andis president Lincoln välja üldkäsu nr 20. Sellega vabastati kindral Burnside Potomaci armee ülemusest. See vabastas kindral Edwin Vose Sumneri tema enda taotlusel tema ülemusest. Seejärel vabastas ta kindral Franklini oma ülemusest. Lõpuks määras ta kindral Joseph Hookeri Potomaci armee ülemaks. Valges Majas toimunud koosviibimisel sel õhtul äratas üks Burnside'i sõber, New Yorgi poliitik Henry J. Raymond Lincolni tähelepanu ja ütles presidendile, et Joseph Hooker ei ole armee juhtimiseks sobiv. Ta ütles Lincolnile, et Potomaci armees toimub palju asju, millest president ei olnud teadlik. Seejärel rääkis ta kindral Hookeri peaaegu mõistlikest märkustest. Lincoln kummardus ja asetades käe Raymondi õlale ütles vaikselt: "See kõik on tõsi, Hooker räägib tõepoolest halvasti; aga häda on täna riigi juures tugevam kui ühelgi teisel mehel." Raymond küsis siis, mida riik sellest arvaks, kui nad teaksid. Lincoln ütles: "Riik ei usuks seda; nad ütleksid, et see kõik on vale." Potomac'i armee, nüüd Hookeri alluvuses, kohtub kevadel Chancellorsville'i lahingus taas Põhja-Virginia armeega.