Ornithomimidae (linnuimitaatorid) — kiired Laurasia dinosaurused ja toitumine
Ornithomimidae ("linnuimitaatorid") on theropoodide rühm dinosauruste, kes pealiskaudselt meenutasid tänapäeva struudidele. Suurima levikuga olid nad Laurasia piirkonnas (nüüdne Aasia ja Põhja-Ameerika) ülemisest kriidiajastust. Tuntumad liikmed on Gallimimus, Archaeornithomimus, Anserimimus, Struthiomimus ja Ornithomimus.
Taksonoomia ja sugulus
Ornithomimiidid kuuluvad laiemasse rühma Ornithomimosauria, mis on osa väiksematest, linnulaadsetest coelurosaurustest. Nad on kaugsuguluses teiste maniraptoranitega ja nende seas võib leida kaugemaid seoseid ka troodontiidide ja tänapäeva lindude suguvõsadega, kuid ornithomimosaurid ise ei ole linnud.
Kuju ja anatoomia
Ornithomimiidide kehaehitus oli kohandunud suure kiiruse ja aktiivse eluviisi jaoks: neil olid suhteliselt väikesed koljud suurte silmadega ja suhteliselt pikk ning sihvakas kael. Näojooned sisaldasid hambutuid nokkasid, mis sobisid taimse toidu ning pehme või väikse saagi haaramiseks. Esijäsemed olid pikad ja sihvakad, kandes võimsaid, sageli konksjaid küüniseid; tagajäsemed olid pikkade sääreosade ja pikenemisega metatarsaalsega, mis andis neile head tingimused kiireks jooksmiseks.
Sulestik ja kattematerjal
Fossiilidest on leitud tõendeid sulestiku olemasolu mitmetel ornithomimosaurustel, sh mõnel Ornithomimus liigile säilinud sulestikuimprintide näol. Sulestik võis täita nii soojust hoidvat kui ka näituse- või lindudele sarnaseid funktsioone (nt arveldus- või väljendusfunktsioonid). Sulestik ei tähenda, et nad oleksid linnud — pigem on tegu maniraptoraalse ihukatte variaandiga.
Toitumine ja seedimine
Mitmed jooned viitavad sellele, et ornithomimiidid olid kas peamiselt taimtoidulised või opportunistlikult kõikjal söövad. Paljude ornithomimosauruste, sealhulgas primitiivsete liikide maost on leitud rohusööjatele iseloomulikult arvukaid gastroliite. Sellised kivid aitasid lihasesel maol õrnalt närida taimset materjali. Henry Fairfield Osborn pakkus juba varases uurimuses välja, et ornithomimiidide pikad, lauged "käed" võisid olla sobivad okste alla tõmbamiseks ja toidu kogumiseks; ideed toetavad mingil määral ka käte anatoomia ja kinnitus, kuid küsimus jäi osaliselt hüpoteetiliseks. Samas leidub tõendeid ka võimalikust segatoitumisest: mõned isendid võisid lisaks taimsele toidule süüa putukaid, pehmeid selgrootuid või väiksemaid selgroogseid.
Sotsiaalne käitumine ja ökoloogia
Ornithomimiidide suhteline arvukus fossiilkogumites — eriti Põhja-Ameerikas — toetab mõtet, et nad olid sageli taimtoidulised, sest lülijalgsetest ja taimtoidulistest ökosüsteemi tüüpide puhul on üldiselt taimtoiduliste individuaalsete arvud suuremad kui lihasööjatel. Samuti viitavad mõned leiud rühmadele kogunemisele (massilised leiud või ühised asukohad), mis võiks tähendada laagerdumist või rühmakäitumist. See kõik toetab pilti kiiretest, kursoriaalsetest loomadest, kes kasutasid pikki jäsemeid ja head nägemist toiduotsinguks ja põgenemiseks kiskjate eest.
Mõõtmed ja levik
Suuruselt olid ornithomimiidid varieeruvad: mõned liigid olid suhteliselt väikesed (umbes mõne meetri pikkused), teised ulatusid mitme meetri pikkuseni ja olid kerge-kreemise sunalaga. Kõikjal Laurasias (praegune Aasia ja Põhja-Ameerika) leitud fossiilid dokumenteerivad nende mitmekesist evolutsiooni ja kohanemist eri elupaikadega ülemise kriidi jooksul.
Kuigi palju on tänapäeval juba teada, jäävad paljud üksikasjad ornithomimiidide eluviisi kohta veel uurimise objektiks: toidu täpne koostis, käitumise nüansid ja mõnede anatoomiliste omaduste suhteline funktsioon vajavad rohkem hästi säilinud materjali ja põhjalikumaid analüüse.
Ornithomimiidid on näide sellest, kuidas theropoodid võivad välja näha ja käituda väga linnulaadselt, säilitades samal ajal oma eripärase koletisejuured — kiire, kohmakalt peenike ja kohandunud mobiilseks eluviisiks ülemise kriidi Laurasia maastikel.
Struthiomimuse esiosa, kus on näha küünised.
Küsimused ja vastused
K: Mis on ornithomimidae?
V: Ornithomimidae on theropoodide dinosauruste rühm, mis sarnanesid pealiskaudselt tänapäevaste struupidega.
K: Kus neid leiti?
V: Neid leiti Laurasia ülemisest kriidiajastust, mis on tänapäeval Aasia ja Põhja-Ameerika.
K: Kuidas nägid nende koljud välja?
V: Nende koljud olid väikesed, suurte silmadega, suhteliselt pikkade ja sihvakate kaelade kohal. Kõikidel olid hambutud nokad.
K: Millised olid nende esijäsemed?
V: Eesmised jäsemed ("käed") olid pikad ja sihvakad ning neil olid võimsad küünised.
K: Kuidas Henry Fairfield Osborn oletas, et ornithomimiidid võisid toituda?
V: Henry Fairfield Osborn pakkus välja, et ornithomimiidide pikad, lauged "käed" võisid olla kasutatavad okste alla tõmbamiseks, millest nad toitusid.
K: Kas ornithomimiidid olid taimtoidulised või lihasööjad?
V: Paljudel ornithomimosaurustel, sealhulgas algsetel liikidel, on leitud rohusööjatele iseloomulikke arvukaid gastrolüütide kõhtu, kuid nad võisid olla ka kõikjal sööjad, kes sõid nii taimi kui ka väiksemaid loomseid saakloomi.
