Oksakotkad (Buphagidae) — Aafrika savannide parasiidipuhastajad
Oksakotkad — Aafrika savannide erakordsed parasiidipuhastajad: avasta Buphagidae eluviis, käitumine, tähtsus ökosüsteemis ja nende evolutsiooniline päritolu.
Oksakotkad on kaks linnuliiki, mis moodustavad perekonna Buphagidae. Need väikesed kuni keskmise suurusega linnud on eriliselt kohastunud elama koos suurte imetajatega ja neid tuntakse tüüpiliselt kui savannide parasiidipuhastajaid.
Oksakotkad on Sahara-taguse Aafrika savannides endeemilised. Nende nimi tuleneb nende harjumusest istuda suurte imetajate (nii looduslike kui ka kodustatud), näiteks veiste või ninasarvikute peal ning süüa puuke, kärbse vastseid ja muid parasiite. Oksakotkaste esinemine on tihti nähtav lähestikku koos karjatavate loomadega — nad liiguvad loomadega ringi ja vahetavad peremehi päeva jooksul.
Morfoloogia ja liigid
Oksakotkad on umbkaudu 20–25 cm pikkused, tugeva kehaehituse ja jäikade tiibadega, mis sobivad lendamiseks lühikeste vahemaade ja manööverdamiseks loomade vahel. Neile on iseloomulik tugev ja nokk, mis on kohandunud karva vahelt parasiite välja nokkima. Erinevus kahe liigi vahel on peamiselt nokavärvis ja väikestes detailides: üks liigid kannab kollast nokka, teine aga punast — teaduslikult nimetatakse neid liike perekonnas Buphagus, tuntumad nimed on kollanokk- ja punanokk-oksakotkas (vastavalt Buphagus africanus ja Buphagus erythrorhynchus).
Eluviis ja käitumine
Oksakotkad veedavad suure osa ajast imetajate seljas või külje lähedal, liigutades end osavalt naha ja karva peal, et leida ja eemaldada puuke, täisid ja muid väikseid selgrootuid. Nad ei piirdu ainult parasiitidega — aeg-ajalt söövad ka putukate vastseid ja väiksemaid selgrootuid, mõnikord kraapides või nokates ka haavu, et juua verd. Just see verejoomine on põhjus, miks suhe imetajatega on mõnikord vaieldav: suuremas osas võib käituda mutualistina (ehk mõlemale kasulikult), ent mõnikord toimib osa käitumisest pisut parasitaarse käitumisena, kui nad põhjustavad haavade püsimist või tegutsevad liigselt.
Oksakotkaste hääled on kähisevad ja klähvivad, sageli kuulda lühikest, korduvalt korratavat chattering-laadset heliskeemi. Nad on sotsiaalsed linnud — neid võib näha paaride või väikeste gruppidena, harvem ka suurematena, kui toidu ja peremeeste hulk seda võimaldab.
Paljunemine
Oksakotkad pesitsevad tavaliselt puuõõntes või teiste peidukohtade lähedal, kus pesa on varjatud. Paarid kaitsevad oma pesa ja toitmisterritooriumi aktiivselt. Emane muneb tavaliselt 2–4 muna; mõlema vanema osalus pojahoolduses on tavaline — kumbki vanem kütib ja toidab poegi kuni need pesast lennuvõimeliseks saavad. Paljunemisbioloogia on kohati seotud peremeesloomade liikumisega, sest pesitsusajal on tähtis, et rühmaks vajalik toiduhulk ja peremeesloomade leviala oleksid stabiilsed.
Taksonoomia ja päritolu
Hilisemate fülogeneesiauuringute kohaselt on härglased iidne sugulasliin, mis on suguluses Mimidae (mokad, rähnid jt) ja staaridega, kuid ei ole eriti lähedane kummagi sugulasliigiga. Sellised molekulaarsed uuringud näitavad, et oksakotkad moodustavad omaette haruliini, millel on kauge ajalooline seos teiste kõnenaaberlastega.
Võttes arvesse nende rühmade teadaolevat biogeograafiat (levikut), tundub kõige usutavam seletus, et okspeekeri liin on pärit Ida- või Kagu-Aasiast, nagu teised kaks. See muudaks kaks Buphagus'e liiki justkui elavateks fossiilideks, kuna nad on Aafrikas säilinud eripärase ja vanema päritoluga haruna.
Ökoloogiline roll ja suhted kariloomadega
- Kasulik mõju: oksakotkad eemaldavad suurel hulgal parasiite, mis võib vähendada peremeesloomade haiguskoormust ja ebamugavust.
- Vaidlus mutualismi ja parasitismi üle: kuigi tavaliselt kasulik, võivad oksakotkad mõnikord haavu nokkida ja neid avatuna hoida, mis võib suurendada infektsiooniriski — seetõttu ei ole suhe alati selgelt kasulik.
- Valikukariloomad: nad eelistavad sageli suuri imetajaid (põhjapoolsetel aladel ka koduloomi), kuid võivad söömise huvides vähempopulaarseid peremehi vahetada.
Ohud ja kaitse
Peamised ohud oksakotkatele on seotud inimtegevusest tulenevate muutustega: laialdane akariitsiidide (parasiiditõrjevahendite) kasutamine kariloomadel võib vähendada nende toiduvaru või otseselt mürgitada linde; elupaikade hävimine ja metsade lammutamine vähendavad pesitsemisvõimalusi; samuti mõjutab metsloomade arvukuse langus savannides nende ellujäämist. Paljud kohalikud populatsioonid on tundlikud muutustele kariloomade majandamises.
Kaitsemeetmed, mis aitavad oksakotkasi säilitada, hõlmavad sobivate pesitsuspaikade kaitset, säästlikku ja lindidele vähem kahjulike parasiiditõrjevahendite kasutamist ning looduskaitsemeetmeid, mis toetavad suurte imetajate populatsioone ja nende ruumikasutust.
Kokkuvõttes on oksakotkad silmapaistvad näited keerukatest liikidevahelistest suhetest savanniökosüsteemis: nad pakuvad olulist teenust parasiitide likvideerimisel, ent võivad samal ajal mõnes olukorras oma peremeestele ka kahju tekitada. Nende uurimine aitab mõista nii käitumisökoloogiat kui ka inimtekkeliste mõjude tagajärgi looduse tasakaalule.
Punanokkad ninasarviku peal
Kuldnokk-oksajapüüdjad aasal
Toitumine ja söötmine
Tursklased toituvad üksnes suurte imetajate seljataga. Teatavad liigid tunduvad olevat eelistatud, samas kui teisi liike, nagu Lichtensteini kährikkoerad või topi, üldiselt välditakse. Väikseim regulaarselt kasutatav liik on impala, ilmselt selle liigi suure puugikoormuse ja sotsiaalse iseloomu tõttu. Paljudes nende levila osades toituvad nad nüüd veistega, kuid väldivad kaameleid. Nad toituvad ektoparasiitidest, eelkõige puukidest, samuti haavadega nakatunud putukatest ning mõnede haavade lihast ja verest.
Oksapõdra ja imetajate vahelised suhted on mõningate arutelude ja käimasolevate uuringute objektiks. Algselt arvati, et tegemist on mutualismi näitega, kuid hiljutised tõendid viitavad sellele, et okspeekrid võivad olla hoopis parasiidid. Mardikad söövad küll puuke, kuid sageli puuke, mis on juba sälkhiirte peremeesloomadest toitunud, ning ei ole tõestatud statistiliselt olulist seost mardikate olemasolu ja ektoparasiitide arvu vähenemise vahel. Siiski leiti ühes impaalide uuringus, et impaalid, keda okspeekerid kasutasid, kulutasid vähem aega enesehooldusele, mis viitab sellele, et neil oli vähem parasiite. On täheldatud, et härjapõdrad avavad uusi haavu ja halvendavad olemasolevaid, et juua verd oma ahvenatest . Öökullid toituvad ka imetajate kõrvavahast ja kõõmadest, kuigi selle kasulikkusest imetajale on vähem teada, kuid arvatakse, et see on samuti parasiitlik käitumine. Mõned okspeekrite peremehed ei talu nende kohalolekut. Elevandid ja mõned antiloobid tõrjuvad okspeekreid aktiivselt, kui nad maanduvad. Teised liigid taluvad okspeekreid, kui nad otsivad näost puuke, mida üks autor kirjeldas kui "näib[i] ... olevat ebamugav ja invasiivne protsess".
Oxpeckerid kui valvurid
Suahiili keeles on sõna "Askari wa kifaru", mis tähendab inglise keeles "sarviku valvur". California osariigi ülikooli ja Austraalia Victoria ülikooli teadlaste meeskond mõtles, kas okspeekrid tõesti aitavad ninasarvikuid valvata. Nad leidsid, et must ninasarvik kuulab, milliseid hääli okspeeker teeb. Sarvikloomad ei näe hästi, kuid härjasäbaldajad näevad. Oksapüüdjad teevad erilist häält, kui nad näevad inimest lähedal. Ninasarvikud kuulevad seda müra ja siis kas otsivad inimest või jooksevad minema. Teadlased tegid katse, kus inimene kõndis aeglaselt ninasarviku poole. Ninasarvikud, kelle seljas ei olnud okspeekreid, märkasid inimest vaid ühel korral viiest, kuid okspeekritega ninasarvikud märkasid inimest iga kord ja palju kaugemalt. Teadlased mõtlesid, kas okspeekrite toomine ilma nendeta ninasarvikute rühmade juurde aitab ninasarvikutel vältida inimküttide tegevust.
Küsimused ja vastused
K: Mis on oksüdeerijad?
V: Oksakotkad on kaks Buphagidae perekonda kuuluvat linnuliiki, mis on endeemilised Sahara-taguse Aafrika savannides.
K: Mida söövad härjasääsked?
V: Ööbikud toituvad puukidest, kärbse vastsetest ja muudest parasiitidest, istudes suurte imetajate, näiteks veiste või ninasarvikute peal.
K: Milline on okspeekrite sugukonna päritolu?
V: Oksapeksjate sugukonna päritolu ei ole päris selge, kuid hiljutised uuringud näitavad, et tegemist on iidse sugukonnaga, mis on suguluses mokardlindude, rähnide ja staaridega ja mis on tõenäoliselt pärit Ida- või Kagu-Aasiast.
K: Milline on okspiklaste sugukonna biogeograafia?
V: Oksapõdra ja sellega seotud rühmade biogeograafia näitab, et nad on tõenäoliselt pärit Ida- või Kagu-Aasiast, enne kui rändasid Sahara-tagusesse Aafrikasse.
K: Kas okspeekerid on tihedalt suguluses mokardlindude või staaridega?
V: Ehkki okspeekerid on suguluses pilkuri, rähnide ja staaridega, ei ole nad kummalegi rühmale eriti lähedased.
K: Kuidas suhtlevad härjatäpid suurte imetajatega?
V: Öökullid istuvad suurte imetajate, näiteks veiste või ninasarvikute peal ja söövad puuke, kärbse vastseid ja muid parasiite.
K: Mis on okspeekrite sugukonna unikaalne aspekt?
V: Kahte okspeckeri liiki, mis moodustavad perekonna Buphagidae, peetakse elavateks fossiilideks, sest nad on tõenäoliselt pärit Ida- või Kagu-Aasiast ja on sellest ajast alates jäänud Sahara-taguse Aafrika savannides endeemiliseks.
Otsige