Oksakotkad on kaks linnuliiki, mis moodustavad perekonna Buphagidae. Need väikesed kuni keskmise suurusega linnud on eriliselt kohastunud elama koos suurte imetajatega ja neid tuntakse tüüpiliselt kui savannide parasiidipuhastajaid.

Oksakotkad on Sahara-taguse Aafrika savannides endeemilised. Nende nimi tuleneb nende harjumusest istuda suurte imetajate (nii looduslike kui ka kodustatud), näiteks veiste või ninasarvikute peal ning süüa puuke, kärbse vastseid ja muid parasiite. Oksakotkaste esinemine on tihti nähtav lähestikku koos karjatavate loomadega — nad liiguvad loomadega ringi ja vahetavad peremehi päeva jooksul.

Morfoloogia ja liigid

Oksakotkad on umbkaudu 20–25 cm pikkused, tugeva kehaehituse ja jäikade tiibadega, mis sobivad lendamiseks lühikeste vahemaade ja manööverdamiseks loomade vahel. Neile on iseloomulik tugev ja nokk, mis on kohandunud karva vahelt parasiite välja nokkima. Erinevus kahe liigi vahel on peamiselt nokavärvis ja väikestes detailides: üks liigid kannab kollast nokka, teine aga punast — teaduslikult nimetatakse neid liike perekonnas Buphagus, tuntumad nimed on kollanokk- ja punanokk-oksakotkas (vastavalt Buphagus africanus ja Buphagus erythrorhynchus).

Eluviis ja käitumine

Oksakotkad veedavad suure osa ajast imetajate seljas või külje lähedal, liigutades end osavalt naha ja karva peal, et leida ja eemaldada puuke, täisid ja muid väikseid selgrootuid. Nad ei piirdu ainult parasiitidega — aeg-ajalt söövad ka putukate vastseid ja väiksemaid selgrootuid, mõnikord kraapides või nokates ka haavu, et juua verd. Just see verejoomine on põhjus, miks suhe imetajatega on mõnikord vaieldav: suuremas osas võib käituda mutualistina (ehk mõlemale kasulikult), ent mõnikord toimib osa käitumisest pisut parasitaarse käitumisena, kui nad põhjustavad haavade püsimist või tegutsevad liigselt.

Oksakotkaste hääled on kähisevad ja klähvivad, sageli kuulda lühikest, korduvalt korratavat chattering-laadset heliskeemi. Nad on sotsiaalsed linnud — neid võib näha paaride või väikeste gruppidena, harvem ka suurematena, kui toidu ja peremeeste hulk seda võimaldab.

Paljunemine

Oksakotkad pesitsevad tavaliselt puuõõntes või teiste peidukohtade lähedal, kus pesa on varjatud. Paarid kaitsevad oma pesa ja toitmisterritooriumi aktiivselt. Emane muneb tavaliselt 2–4 muna; mõlema vanema osalus pojahoolduses on tavaline — kumbki vanem kütib ja toidab poegi kuni need pesast lennuvõimeliseks saavad. Paljunemisbioloogia on kohati seotud peremeesloomade liikumisega, sest pesitsusajal on tähtis, et rühmaks vajalik toiduhulk ja peremeesloomade leviala oleksid stabiilsed.

Taksonoomia ja päritolu

Hilisemate fülogeneesiauuringute kohaselt on härglased iidne sugulasliin, mis on suguluses Mimidae (mokad, rähnid jt) ja staaridega, kuid ei ole eriti lähedane kummagi sugulasliigiga. Sellised molekulaarsed uuringud näitavad, et oksakotkad moodustavad omaette haruliini, millel on kauge ajalooline seos teiste kõnenaaberlastega.

Võttes arvesse nende rühmade teadaolevat biogeograafiat (levikut), tundub kõige usutavam seletus, et okspeekeri liin on pärit Ida- või Kagu-Aasiast, nagu teised kaks. See muudaks kaks Buphagus'e liiki justkui elavateks fossiilideks, kuna nad on Aafrikas säilinud eripärase ja vanema päritoluga haruna.

Ökoloogiline roll ja suhted kariloomadega

  • Kasulik mõju: oksakotkad eemaldavad suurel hulgal parasiite, mis võib vähendada peremeesloomade haiguskoormust ja ebamugavust.
  • Vaidlus mutualismi ja parasitismi üle: kuigi tavaliselt kasulik, võivad oksakotkad mõnikord haavu nokkida ja neid avatuna hoida, mis võib suurendada infektsiooniriski — seetõttu ei ole suhe alati selgelt kasulik.
  • Valikukariloomad: nad eelistavad sageli suuri imetajaid (põhjapoolsetel aladel ka koduloomi), kuid võivad söömise huvides vähempopulaarseid peremehi vahetada.

Ohud ja kaitse

Peamised ohud oksakotkatele on seotud inimtegevusest tulenevate muutustega: laialdane akariitsiidide (parasiiditõrjevahendite) kasutamine kariloomadel võib vähendada nende toiduvaru või otseselt mürgitada linde; elupaikade hävimine ja metsade lammutamine vähendavad pesitsemisvõimalusi; samuti mõjutab metsloomade arvukuse langus savannides nende ellujäämist. Paljud kohalikud populatsioonid on tundlikud muutustele kariloomade majandamises.

Kaitsemeetmed, mis aitavad oksakotkasi säilitada, hõlmavad sobivate pesitsuspaikade kaitset, säästlikku ja lindidele vähem kahjulike parasiiditõrjevahendite kasutamist ning looduskaitsemeetmeid, mis toetavad suurte imetajate populatsioone ja nende ruumikasutust.

Kokkuvõttes on oksakotkad silmapaistvad näited keerukatest liikidevahelistest suhetest savanniökosüsteemis: nad pakuvad olulist teenust parasiitide likvideerimisel, ent võivad samal ajal mõnes olukorras oma peremeestele ka kahju tekitada. Nende uurimine aitab mõista nii käitumisökoloogiat kui ka inimtekkeliste mõjude tagajärgi looduse tasakaalule.