Ornitopoodid: taimtoidulised, linnulaadsed dinosaurused — omadused ja levik

Ornitopoodid — edukad taimtoidulised, linnulaadsed dinosaurused: nende keerukas närimisaparaat, areng, liigid ja levik üle maailma, sh haruldus lõunapoolkeral.

Ornithopoodid on linnukestega dinosauruste alajaotus. Nad alustasid väikeste, kahejalgsete jooksvate karjatajatena ning kasvasid oma suuruse ja arvukuse poolest, kuni neist sai üks edukamaid taimtoidulised rühmad kriidiajastu maailmas.

Nende peamiseks evolutsiooniliseks eeliseks oli nende närimisaparaadi järkjärguline areng, mis kujunes kõige keerukamaks, mida roomajad on kunagi välja töötanud. Neil olid nokad, mitu hambarida, põsepõsked ja tõeline närimiskoht. Tõhus närimine tähendab kiiremat seedimist, kuna materjal purustatakse väiksemateks tükkideks.

Nad saavutasid oma kõrgpunkti pardisarvikutes, enne kui nad koos kõigi teiste mitte-aaviliste dinosaurustega kriidiajastu-tertiaadi väljasuremisjuhtumi käigus hävisid. Liikmeid on teada kõigilt seitsmelt kontinendilt, kuigi Antarktika jäänused on nimetamata ja nad on lõunapoolkeral üldiselt haruldased.

Nad on sarvedinosauruste (Ceratopsia) ja kõvapäiste dinosauruste (Pachycephalosauria) sõsarrühm.

Anatoomia ja kohastumused

Ornithopoodidel oli iseloomulikult arenenud suulae- ja lõuastruktuur: ees asus kõhrnokk (keratiinne nokk), taga aga hambaread, mis moodustasid tihti tiheda "hambapatja" ehk dental battery. Suuremate hadrosauride hambapatjas võis kokku olla sadu hambapindu, mis kulusid ja asendusid pidevalt. Lisaks olid neil tavaliselt välja arenenud põsepõsked või muu pehme kudede lahendus, mis hoidis toidu lõualuude vahel närimise ajal.

• Tüüpilised tunnused: nokk, ridahaavalised hambad, põsepõsed, tugev lõualuu
• Kehaasend: algselt rangelt kahejalgne, suuremad liigendid olid fakultatiivselt neljajalgsed (võisid kõndida nii kahel kui neljal)
• Saba: sageli jäik või jäigastatud ossifitseerunud kõõluste abil, mis aitas tasakaalu hoida
• Koorik ja krestid: mõned hadrosaurid (lambeosauriinid) arendasid õõnsad, kompleksse kujuga kriimukestrid, mida võib seostada hääle ja näitusefunktsiooniga

Toitumine ja närimine

Ornithopoodid olid selgelt herbivoorid. Nokk võimaldas gaasi jahti lõigata, hambad purustasid taimestiku ning põsepiirkond aitas toitu suus hoida. Tõhus närimine võimaldas neile seedida rasket tselluloosit sisaldavat materjali kiiremini ja efektiivsemalt kui paljud teised taimtoidulised rühmad.

Mõned detailid:

• Hambapatjade kombineeritud töö lõi mastaapse lihvilise pinna, mis kulus, aga asendus pidevalt uutega.
• Hammaste kulumismustrid annavad paleontoloogidele infot toitumisharjumuste kohta (nt rohtu näriv vs lehtede närimine).

Käitumine ja elustiil

Fossiilsete leidude (suurte luukuhjade, jäljefosilite ja pesakondade) põhjal arvatakse, et paljud ornithopoodid elasid kari- või perekondlikes gruppides. Mõnede liikide puhul, näiteks Maiasaura, on leitud pesade komplekte ja noorte luid, mille põhjal oletatakse teatud tasemega vanemlikku hoolt.

Ajaskaala ja levik

Ornithopoodid ilmusid fossiilide järgi varases liigestuses (mitte hiljem kui hilisjuura/varane kriit) ja mitmest tipusuidust said eriti edukad kriidiajastul. Nende ajaline levik hõlmab sadu miljoneid aastaid kuni K–Pg väljasuremiseni ~66 miljonit aastat tagasi.

Levik maailmas oli lai: liike on leitud kõigilt seitsmelt kontinendilt. Kuigi Antarktika jäänused on tavaliselt halvasti säilinud ja väiksema hulga tõttu sageli nimetamata, on olemas vihjeid ka lõunapoolsete piirkondade olemasolule.

Olulised rühmad ja näited

Ornithopoodide hulka kuuluvad mitmed tuntud rühmad ja liigid:

• Basalsed vormid (nt väikesed, agiilsed hypsilophodontid-laadsed dinosaurus)
• Iguanodontia (nt Iguanodon, Camptosaurus) – keskmise ja suure kehaehitusega, sageli püsisid osaliselt neljal)
• Hadrosauridae ehk "part-nokad" (nt Edmontosaurus, Parasaurolophus, Corythosaurus) – kriidiajastu dominantideks, omasid keerukaid hambapatju ja sageli dekoratiivseid krestse

Süsteemaatika ja sugulussuhted

Ornithopoodid kuuluvad ornitišite suuremasse kladesse ning on lähisugulased teiste herbivoorsete ornitišite rühmadega, nagu Ceratopsia ja Pachycephalosauria. Nende täpne filogenia on paljuski uurimise objekt ning mõningad alamgrupid (nt hypsilophodontid) on ajal jooksul ümber defineeritud või osutunud parafüütiliseks.

Fossiilne tähtsus

Ornithopoodid annavad olulist infot taimetoiduliste dinosauruste ökoloogilise mitmekesisuse ja evolutsiooni kohta. Nende anatoomilised uuendused — eelkõige närimisaparaadi areng — illustreerivad, kuidas morfoloogilised kohastumused võivad aidata rühmal koloniseerida uusi ökoloogilisi nišše ja saada domineerivaks rühmaks kindlal ajavahemikul.

Eluviis ja kohandused

Ornithopodidest sai üks edukamaid taimtoidulised rühmad kriidiaegses maailmas ja nad domineerisid maastikul. Nad alustasid väikeste, kahejalgsete jooksvate sööjatena ning kasvasid järjest suuremaks ja arvukamaks. Tüüpiline näide on Hypsilophodon Inglismaa Wighti saare alumisest kriidist. Suurenedes oskasid nad liikuda neljal jalal, kuid säilitasid siiski harjumuse tõusta tagajalgadele, kui see oli vajalik toidu kättesaamiseks või ehk kaitsmiseks või jooksmiseks.

Nende edu on ehk üllatav, sest neil oli vähe ilmset kaitset theropoodide lihasööjate vastu. Nad oskasid joosta ja neil olid karjaloomade tavapärased kaitsevõimalused. Neil olid sarvedega nokad ja mõned kõhrega ribiplaadid. Iguanadondid aga oskasid end kaitsta. Nad olid väga robustsed (rasked ja tugevad) ning relvastatud tigeda pöidlaga.

Varased ornitopoodid olid vaid umbes 1 meetri (3 jala) pikkused, kuid tõenäoliselt väga kiired. Neil oli jäik saba, nagu theropoodidelgi, et aidata neil tagajalgadel jooksmisel tasakaalu hoida. Hilisemad ornitopoodid kohanesid paremini neljakäpuliste karjatamisega; nende selgroog kaardus ja hakkas sarnanema tänapäeva maasööjate, näiteks piisonite, selgroogadega. Kui nad kohanesid paremini söömisega kummargil, muutusid nad poolnelikjalgseteks; nad jooksid endiselt kahel jalal ja jõudsid mugavalt puude otsa, kuid suurema osa ajast veetsid nad neljakäpuli kõndides või karjatades.

Hiljem muutusid ornithopoodid suuremaks, kuid ei saavutanud kunagi pikakaelaliste ja pikaharuliste sauropoodide tohutut suurust, mille nad suures osas asendasid. Suurimad, nagu Shantungosaurus, olid sama rasked kui keskmise suurusega sauropoodid, kuid ei kasvanud kunagi palju suuremaks kui 15 meetrit.

Suurimate ornitopoodide suurused

Küsimused ja vastused

K: Mis on Ornithopood?

K: Kuidas arenesid ornitopoodid?

K: Milline oli ornitopoodide peamine evolutsiooniline eelis?

K: Millised omadused olid ornitopoodide närimisaparaadil?

K: Mis kasu oli ornitopoodidel tõhusast närimisest?

K: Milline oli ornitopoodide evolutsiooni tipp?

K: Mis põhjustas ornitopoodide väljasuremise?

Otsing