Pliniiline purse (tuntud ka kui vulkaanipurse tüübi alaliik) on väga võimas ja pikalt kestnud purskamine, mille iseloomulikuks tunnuseks on kõrge ja pidev vulkaaniline veerg. Terminit seostatakse ajaloolise Vesuuviuse purskamisega aastal 79 pKr ning selle nime allikaks on rooma kirjamees Plinius Noorema, kes kirjeldas seda sündmust pealtnägijana. Sama episoodi käigus hukkus tema onu Plinius Vanema.

Omadused

Pliniilistel purskedel kerkib suur hulk gaase ja vulkaanilise tuha veerud väga kõrgele, sageli stratosfääri ulatuva veeruna. Selliseid purskeid iseloomustab võimas püstine veerg, mille kaudu paiskub Atmosfääri suures koguses paekivi ja peent tuhapartiklit. Erinevalt väiksematest pursevormidest võib pliniilisel purskel olla pikaajaline süütegevus ja suur mahuline väljaheit.

Pliniilisele purskele võib kaasneda ka püroklastiliste voogudega seotud tegevus: kuumad gaasi- ja kivimsegud liiguvad mäenõlvadel suure kiirusega, olles äärmiselt ohtlikud. Kui välja paiskunud magma kogus on väga suur, võib vulkaani tipukamber tühjeneda ja koonus kokku variseda, jättes maha kaldera.

Kestus ja tagajärjed

Purske kestus varieerub: lühikesed pliniilised episoodid võivad lõppeda vähem kui päevaga, aga intensiivsed pliniilised faasid võivad kesta mitu päeva või isegi nädalaid ja harva ka kuid. Peenike tuhk võib seetõttu ladestuda väga laiale alale, kahjustades põllumajandust, varustussüsteeme ja hingamisteede tervist.

Võimsad pliniilised pursked tekitavad tihti väga tugevat mürinat ja õhurõhuimpulsse — näitena meenub Krakatoa purske tohutu heli, mis maailma eri paikades kuuldavaks sai ja mille tekitatud mõjud olid ülemaailmsed. Lisaks lokaalsetele hävingutele võivad suured pliniilised pursked mõjutada ka maailma kliimat: atmosfääri paiskuvad osakesed ja vääveldioksiidi aereosoolid peegeldavad päikesevalgust tagasi, põhjustades ajutist jahenemist.

Ohud ja ettevaatusabinõud

  • Otsene oht: püroklastilised voogud, kivimblokkide lendamine ja kõrguv tuhapilv.
  • Keskkonnamõjud: pinnase ja vee saastumine tuha ja happeliste sadestustega; kahjustused põllumajandusele.
  • Terviseriskid: hingamisteede ärritus ja kroonilised probleemid pikaajalise kokkupuutel tuha ja peenosakestega.
  • Transport ja side: tuhapilv võib pakseneda ja peatada lennuliiklust ning kahjustada masinaid ja elektrisüsteeme.

Ennetamiseks ja elukaitseks on olulised varajane hoiatussüsteem, evakueerimisplaanid ning hooldus- ja puhastustööd pärast tuha sadestumist. Riiklikud ja kohalikud vulkaanihäirete teenistused jälgivad sagedasti seismilist aktiivsust, deformatsiooni ja gaasi eraldumist, et hinnata võimaliku pliniilise purske ohtu.

Näited

Kõige tuntum ajalooline juhtum on Vesuuviuse purskamine 79. aastal pKr, kirjas Plinius Noorema tunnistustena. Teine kuulus näide on 1883. aasta Krakatoa purske järgne globaalne mõju ja tugevad helirünnakud.

Ka kaasaegsed juhtumid, nagu Mt. St. Helens 1980. aastal või Mount Pinatubo 1991. aastal, on näidanud, kuidas suured plahvatuslikud pursked võivad põhjustada nii lokaalset kui ka regionaalset ja globaalset mõju — kuigi iga sündmus on oma olemuselt erinev ning klassifitseeritakse vastavalt detailsetele geoloogilistele tunnustele.