Puudersõrme
Powderfinger oli rokkbänd Brisbanest, Austraaliast. Bänd alustas 1989. aastal. Powderfingeril oli viis liiget; Bernard Fanning (laulab, mängib kitarri), Darren Middleton (mängib kitarri), Ian Haug (mängib kitarri), John Collins (mängib basskitarri) ja Jon Coghill (mängib trumme).
Pärast mõningaid laiendatud plaate (EP-d), mis müüsid üsna hästi, ja ühe täispika albumi tegemist sai Powderfinger Austraalias populaarseks oma teise albumiga Double Allergic. Nende kolmas album Internationalist oli veelgi populaarsem ja tegi neist kuulsusi. Seda müüdi üle 350 000 eksemplari. Odyssey Number Five oli nende neljas album ja see ilmus 2000. aastal. See on nende kõige kuulsam album; seda müüdi välismaal, Ameerika Ühendriikides ja Kanadas. Powderfingeri kaks järgmist albumit ei olnud nii populaarsed kui varasemad, kuid jõudsid siiski Austraalia plaadifirma ARIA (Australian Recording Industry Association) edetabelis esikohale.
Ajalugu
Powderfinger alustas tegevust 1989. aastal Austraalias Brisbane'is. Ian Haug, John Collins ja Steven Bishop (trummid) olid musitseerinud teistes bändides, kui nad otsustasid moodustada Powderfingeri. Bändi nimi tuli Neil Youngi laulust "Powderfinger". Haug kohtus ülikoolis Bernard Fanningiga ja Fanning otsustas bändiga liituda. Hiljem liitus Jon Coghill, kui Bishop lahkus. Darren Middleton oli viimane, kes liitus, kui Powderfinger nägi ühte tema teist bändi mängimas ja kutsus teda liituma.
Varajane töö
Powderfinger andis 1992. aastal välja oma esimese laiendatud plaadi (EP), mis kandis nime Powderfinger. Sellele järgnes 1993. aastal Transfusion. Transfusion oli Austraalias populaarne ja jõudis ARIA Alternative Chart'i (alternatiivse rokkmuusika edetabel) esikohale. Powderfinger sõlmis pärast Transfusioni väljaandmist lepingu plaadifirmaga Polydor.
Nende esimesed EP-d ei müünud halvasti, nii et nad tegid 1994. aastal albumi "Parables for Wooden Ears". See ei läinud väga hästi ja Fanning ütles 2004. aastal ühes intervjuus, et "muusika ei olnud väga hea". Seejärel andis bänd 1996. aastal välja Double Allergic. See album sai Austraalias väga populaarseks; seda müüdi üle 200 000 eksemplari. Jonathan Lewis Allmusicust ütles, et "Double Allergic pani Powderfingeri rajama üheks 1990ndate lõpu kõige põnevamaks Austraalia rokkmuusikaks". Kui nad Double Allergic'i tegid, ütles Middleton, et see oli parim muusika, mida bänd seni teinud oli. Pärast albumi ilmumist läks Powderfinger koos You Am I'ga tuurile, mängides Lividi kontsertidel.
Edukad väljalaskmised
Pärast "Double Allergic" alustas Powderfinger tööd oma kolmanda albumi kallal. Bänd töötas Melbourne'is uue produtsendi Nick DiDia'ga. 1998. aastal andsid nad välja Internationalist. Album tõusis ARIA albumite edetabelis esimesele kohale ja püsis 101 nädalat top 50-s. Seda müüdi üle 350 000 eksemplari. Internationalist oli esimene Powderfingeri album, mis võitis ARIA auhinna; 1999. aasta ARIA auhindadel võitis see "Aasta albumi", "parima rokkalbumi" ja "parima kaanekujunduse". Esimene singel "The Day You Come" võitis 1999. aastal "Aasta singli".
Plaadil "Internationalist" sisaldasid Powderfinger laule oma poliitilistest seisukohtadest ja sotsiaalsetest ideedest, kuid nad ütlesid, et seda ei tehtud meelega. Internationalist kõlas teisiti kui bändi kaks esimest albumit. See oli tingitud sellest, et bänd katsetas uusi viise oma muusika mängimiseks ja laulude kirjutamiseks.
Powderfingeri järgmine album "Odyssey Number Five" (ilmus 2000) on nende kõige kuulsam. See võitis mitmeid auhindu, sealhulgas ajakirja Rolling Stone "Aasta album" ja 2001. aasta "Aasta album" ARIA auhinna. Samuti jõudis see ARIA albumite edetabelis esimesele kohale. Odyssey Number Five'ilt avaldas Powderfinger oma populaarseima singli "My Happiness". See võitis 2001. aastal ARIA "Aasta singli" auhinna ja jõudis ARIA singlite edetabelis neljandale kohale. Kaks laulu Odyssey Number Five'st ilmusid filmides; "These Days" oli filmist "Two Hands" ja "My Kind of Scene" oli osa filmist Mission: Impossible II.
Odyssey Number Five oli Powderfingeri seni lühim album. Sarnaselt Internationalistiga rääkis see poliitilistest ja sotsiaalsetest teemadest. Samuti oli sellel palju lugusid armastusest. Fanningile meeldis kuulata gospelmuusikat ja souli, mis räägib sageli armastusest, ning ta kirjutas oma laule pärast selle kuulamist. Arvustajad olid albumi suhtes eriarvamusel; Entertainment Weeklyle meeldis see ja andis sellele B+, öeldes, et album eksperimenteerib hästi, samas kui Allmusic andis sellele poolteist tärni viiest, öeldes, et Powderfinger on liiga ettevaatlik ja mitte piisavalt agressiivne. Powderfinger tuuritas koos Coldplay'ga mööda Põhja-Ameerikat, et aidata kaasa Odyssey Number Five'i reklaamimisele.
2003. aastal andis Powderfinger välja oma viienda albumi "Vulture Street". See sai nime Brisbane'i tänava järgi, kus bänd proovis. Vulture Street jõudis ARIA albumite edetabelis esimesele kohale, kuid ei püsinud seal nii kaua kui kaks eelmist albumit. Vulture Street võitis neli ARIA auhinda, sealhulgas "Aasta album" 2003. aastal.
Vulture Street sisaldas kõvemaid kitarre ja trumme kui eelmised albumid, eriti Odyssey Number Five. Bernard Zuel The Sydney Morning Heraldist ütles, et see on "toorem, valjem, kuid mitte mingil juhul rafineerimata album". Osa albumist oli salvestatud jämesessioonide ajal ja sarnanes sellega, kuidas Powderfinger kõlas live'i mängides. Kenneth Nguyen ajakirjast The Age ütles, et bänd "mängib publikut meeldivat set'i".
Paus salvestamisest
2004. aastal andis Powderfinger välja CD/DVD, millel nad mängivad kontserti Sydneys. Väljaanne kandis nime These Days: Live in Concert. Pärast seda andsid nad välja "best of" albumi nimega Fingerprints: The Best of Powderfinger, 1994-2000. See sisaldas nende seniste albumite singleid, mõned laulud, mis ei ilmunud singlina, kuid ilmusid albumitel, ja kaks uut lugu. Mõlemad kogumikud esinesid ARIA albumite edetabelis hästi, jõudes teisele kohale.
Pärast sõrmejälgede vabastamist: The Best of Powderfinger, 1994-2000, ütles Powderfinger, et nad puhkavad koos töötamisest. Selle pausi ajal tegi Bernard Fanning oma muusikat, andes välja albumi nimega Tea & Sympathy. Darren Middleton andis välja albumi nimega The Way Out koos teise bändiga Drag, milles ta mängib. Ian Haug ja John Collins tegid sel ajal bändi nimega The Predators koos Steven Bishopiga, kes oli lahkunud Powderfingerist 1992. aasta paiku. The Predators tegi EP nimega Pick Up the Pace.
Pausi ajal abiellus Fanning oma tüdruksõbra Andreaga. Middletoni ja Haugi abikaasad said mõlemad pausi ajal lapsed.
Pausilt naasmine
Powderfinger naasis pausilt ja alustas 2006. aastal tööd oma kuuenda albumi kallal. Bänd salvestas Los Angeleses koos Rob Schnapfiga ning avaldas 2007. aastal "Dream Days at the Hotel Existence". Albumi nimi tuli raamatust "The Brooklyn Follies", mida Fanning luges bändi salvestamise ajal. Dream Days at the Hotel Existence sisaldas laule poliitikast ja Austraalia põliselanike elust, aga ka armastusest. Ühe laulu, "Black Tears" poliitiliste laulusõnade tõttu oli album peaaegu keelatud.
Album müüs hästi ja oli Austraalias number üks, nagu paljud Powderfingeri varasemad albumid. Siiski ei meeldinud see kriitikutele nii palju kui bändi vanemad tööd; Barnaby Smith musicOMHist ütles, et "helitugevus on maha keeratud", kuid tema sõnul ei ole see "alati hea".
Pärast albumi ilmumist läks Powderfinger koos teise Austraalia bändiga Silverchair kontserdireisile. Tuuril, mida kutsuti Across the Great Divide'i tuuriks, mängis bänd kontserte paljudes Austraalia ja Uus-Meremaa linnades. Nad tegid selle tuuri, et aidata Reconciliation Australia't, Austraalia heategevusorganisatsiooni, mis püüab parandada Austraalia põliselanike elu.
Middleton, Fanning ja Haug mängivad Across the Great Divide'i tuuri raames lugu "Sunsets" Vulture Street'ilt.
Filantroopia
Powderfinger on teinud palju tööd heategevuse ja heategevuse heaks. 2004. aastal mängis bänd WaveAid'i kontserdil, mis toimus 2004. aasta India ookeani maavärina tõttu. Kontsert tõi üle 2 miljoni dollari kasumit, mis annetati maavärinast ellujäänute abistamiseks.
2007. aasta Across the Great Divide'i tuuril andsid Powderfinger ja Silverchair kontserte üle Austraalia, et aidata kaasa Reconciliation Australia'le, heategevusorganisatsioonile, mis püüab parandada Austraalia põliselanike elu. Bändide esinemist nägi üle 200 000 inimese. Pärast tuuri andsid bändid välja DVD, millel olid bändide esinemised ja intervjuud nende liikmetega.
2007. aasta oktoobris andis Powderfinger Sydney ooperimajas kontserdi "Rinnavähi teadlikkuse kuu" raames. Kontserdile olid kutsutud ainult rinnavähki haigestunud inimesed ja nende perekonnad. Esinesid ka Silverchair ja Missy Higgins. Pärast kontserti ütles Fanning, et "muusikutel on üldiselt halb südametunnistus, et nende elu on üsna hea ja nad kipuvad olema teadlikud sotsiaalsetest probleemidest".
Diskograafia
Kriips (-) tähendab, et seda ei ole kaardil märgitud.
Albumid
| Väljaandeaasta | Album | ||
| 1994 | Puidust kõrvadele mõeldud tähendamissõnad | 51 | - – |
| 1996 | Topeltallergia | 4 | - – |
| 1998 | Internatsionalistlik | 1 | - – |
| 2000 | Odüsseia number viis | 1 | 15 |
| 2003 | Vulture Street | 1 | 17 |
| 2007 | Unistuste päevad hotellis Existence | 1 | 26 |
| 2009 | Kuldne reegel | 1 | - – |
Muud vabastused
| Väljaandeaasta | Album | Auschart | NZchart |
| 1992 | Powderfinger (EP) | - – | - – |
| 1993 | Transfusioon (EP) | - – | - – |
| 1995 | Mr Kneebone (EP) | - – | - – |
| 1999 | The Triple M Acoustic Sessions (EP) | - – | - – |
| 2004 | Need päevad: Live in Concert (Live album) | 2 | - – |
| 2004 | Sõrmejäljed: Powderfingeri parimad, 1994-2000 (Best of) | 2 | - – |
| 2007 | Across the Great Divide Tour (Live DVD album koos Silverchairiga) | 2 | - – |
| 2008 | iTunes Live from Sydney (Live album) | 58 | - – |
| 2009 | Seitse surmavat pööret (komplekt) | - – | - – |
| 2010 | Sunsets Farewell Tour (Live album) | 1 | - – |
| Jalajäljed: Powderfingeri parimad lood, 2001-2011 (Best of) | 22 | - – | |
| Sõrme- ja jalajäljed: Ultimate Collection (Best of) | 15 | - – |
Küsimused ja vastused
K: Mis tüüpi bänd oli Powderfinger?
V: Powderfinger oli rokkbänd Austraalias Brisbane'ist.
K: Millal bänd alustas?
V: Bänd alustas 1989. aastal.
K: Kes olid bändi liikmed?
V: Bändi liikmed olid Bernard Fanning (laulja, kitarrist), Darren Middleton (kitarrist), Ian Haug (kitarrist), John Collins (bass) ja Jon Coghill (trummid).
K: Milline album tegi nad Austraalias populaarseks?
V: Nende teine album "Double Allergic" tegi nad Austraalias populaarseks.
K: Mitu eksemplari müüs nende kolmas album?
V: Nende kolmas album Internationalist müüs üle 350 000 eksemplari.
K: Milline on nende kõige kuulsam album?
V: Odyssey Number Five on nende kõige kuulsam album.
K: Kus ilmus Odyssey Number Five välismaal?
V: Odyssey Number Five ilmus välismaal Ameerika Ühendriikides ja Kanadas.
