Saarimaa (Saargebiet): Rahvasteliidu hallatav territoorium 1920–1935

Saarimaa (Saargebiet): ülevaade 1920–1935 Rahvasteliidu hallatavast territooriumist, elanikkonnast, Saarbrückenist ja poliitilisest ajaloost.

Autor: Leandro Alegsa

Saare vesikonna territoorium (saksa keeles: Saarbeckengebiet, Saarterritorium; prantsuse keeles: Le Territoire du Bassin de la Sarre) nimetati tavaliselt Saar või saksa keeles Saargebiet. See oli alates 1920. aastast 15 aasta jooksul Versailles' lepingu alusel Rahvasteliidu hallatav territoorium.

Saarimaa asutamine toimus pärast Esimest maailmasõda osana võõrandustest ja rahvusvahelistest kokkulepetest: piirkonna rikkad söetäljed ja tööstuslik infrastruktuur olid sõjajärgse eramäära küsimuses strateegilise tähtsusega, mistõttu võeti kasutusele ajutine rahvusvaheline valitsemissüsteem.

Pealinn ja rahvaarv. Selle rahvaarv oli 1933. aastal 812 000 ja selle pealinn oli Saarbrücken.

Piirid ja haldus. See koosnes peamiselt Preisi Reini provintsi ja Baieri Reini-Pfalzi provintsi osadest. Piirkonna administratiivse juhtimise korraldas Rahvasteliidu määratud Governing Commission (juhtkomisjon), millel oli ülemvõim kohalike omavalitsuste kõrval. Piirkond oli geograafiliselt ja majanduslikult tihedalt seotud Reini tööstuspiirkonnaga.

Majandus. Saar oli tuntud oma söekaevanduste ja rasketööstuse poolest: söe ja raua töötlemise tähtsus tegi piirkonnast strateegilise ressursikeskuse. Rahvusvaheline staatus mõjutas tööstuse omandisuhted ja ekspordisuundi – eriti Prantsusmaa huvi Saaris oleva söe vastu oli üks peamisi põhjusi rahvusvahelise valitsemise määramiseks.

Rahvuskultuur ja demograafia. Piirkonnas elas valdavalt saksa keelt rääkiv rahvastik ning sealsed linnad ja külad olid ajalooliselt seotud Reini-äärse kultuuriga. Samas oli olemas ka väike prantsuse-keelne mõjutus, eriti poliitilises ja majanduslikus suhtluses prantslastega.

Küsimus 1935. aastal ja edasine saatus

15-aastase Rahvasteliidu halduse tähtaja lõppedes viidi 1935. aastal Saaris läbi referentum, kus elanikele anti valida kolme valiku vahel: jääda Rahvasteliidu haldusse, liituda Prantsusmaaga või taastada ühinemine Saksamaaga. Referendumi tulemuseks oli suur enamuspooldus Saksamaaga ühinemise poolt ning pärast seda perioodi liideti territoorium 1935. aastal tagasi Saksamaa koosseisu (tol ajal Saksamaa Vabariigi poliitilises jaotuslikus kontekstis, mis varsti pärast seda sattus Natsi-Saksamaa kontrolli alla).

Pärastkaja. Saarimaa eriline rahvusvaheline staatus mõjutas oluliselt Prantsusmaa ja Saksamaa suhteid 20. sajandi kolme olulise ajajärgu – Esimese maailmasõja järgse rahustamise, 1930. aastate rahvuslik-poliitiliste liikumiste ning Teise maailmasõja järgse weeru – jooksul. Pärast Teist maailmasõda oli Saaril taas eriline staatus ja see oli mõnda aega Prantsuse majandusliku mõju all, kuni 1957. aastal sai Saarlandist Lääne-Saksamaa liidumaa.

Võrdlus tänapäevaga. Ajalooline Saare vesikonna territoorium kattus suurel määral tänapäevasega, kuid see ei olnud täpselt samasugune: see oli veidi väiksem kui tänapäeva Saksa liidumaa Saarimaa, kuna piirid ja administratiivsed üksused on pärast 20. sajandi sündmusi mitmel korral muutunud.

See lühitutvustus annab ülevaate Saarist kui Rahvasteliidu haldatud territooriumist 1920–1935, selle majanduslikust tähtsusest, halduskorraldusest ja poliitilisest järelmõjust. Täiendavate üksikasjade (nt täpsem haldusstruktuur, referendumitulemuste statistika või kohaliku elu kirjelduse) lisamiseks saab artiklit vajalikul määral laiendada.

Valitsuse komisjon

Vastavalt Versailles' lepingule pidi kõrgelt tööstuslikult arenenud Saarimaa kuuluma 15 aastaks Rahvasteliidu valitsemisalasse ja selle söeväljad anti Prantsusmaale. Valitsuskomisjon, mis esindas Rahvasteliitu, oli viieliikmeline. Vähemalt üks liige pidi olema prantslane ja üks Saarimaa elanik.

15-aastase perioodi lõpus, 1935. aastal, hääletas Saare-Lääne rahvas selle üle, kuidas nad soovivad oma riiki. Nad hääletasid selle poolt, et saada natsi-Saksamaa osaks.

Sel perioodil oli tal oma valuuta, Saare frank, ja oma postmark.

Komisjoni esimehed

Rahvasteliidu kontrolli piirkonda esindasid järgmised valitsuskomisjoni esimehed:

  • Victor Rault, Prantsusmaa (26. veebruar 1920 - 18. märts 1926)
  • George Washington Stephens, Kanada (18. märts 1926 - 8. juuni 1927)
  • Sir Ernest Colville Collins Wilton, Ühendkuningriik (8. juuni 1927 - 1. aprill 1932)
  • Sir Geoffrey George Knox, Ühendkuningriik (1. aprill 1932 - 1. märts 1935)

Rahvahääletus

1933. aastal põgenesid paljud natsivastased sakslased Saaremaale, kuna see oli ainus osa Saksamaast, mis jäi väljapoole Kolmanda Reichi kontrolli. Selle tulemusena soovisid natsivastased rühmitused, et Saarimaa jääks Rahvasteliidu kontrolli alla nii kaua, kui Adolf Hitler valitses Saksamaad. Prantsusmaal oli aga Saarimaal palju võimu, sealhulgas kontroll söekaevanduste üle. Prantsusmaad ei meeldinud paljudele saarlastele ja 13. jaanuaril 1935 toimunud rahvahääletusel soovis 90% valijatest ühineda Saksamaaga ja 8,86% soovis jääda Rahvasteliitu. Ainult 0,40% (st neli valijat tuhandest) soovis ühineda Prantsusmaaga.

Natsireegel

17. jaanuaril 1935 kiitis Liiga nõukogu heaks territooriumi taasühinemise Saksamaaga. 1. märtsil võttis natsi-Saksamaa piirkonna üle ja nimetas Josef Bürckeli "Reichskommissar für die Rückgliederung des Saarlandes", "Saarimaa taasühendamise Reichskomissariks".

Paljud endised Saaremaa poliitikud ja ametiisikud vahetati välja või arreteeriti natside poolt.

Kui taasiseseisvumine oli lõpule viidud, sai kubernerist 17. juunil 1936 "Reichskommissar für das Saarland".

Saksamaa 1941. aastal. Saar ja osa okupeeritud Prantsusmaad nimetati Westmarkiks. See on kujutatud tumekollases toonis.Zoom
Saksamaa 1941. aastal. Saar ja osa okupeeritud Prantsusmaad nimetati Westmarkiks. See on kujutatud tumekollases toonis.

Seotud leheküljed



Otsige
AlegsaOnline.com - 2020 / 2025 - License CC3