Antiik-Kreeka teater

Origins

Mõned arvavad, et varakreeka religioon ja teater olid mõjutatud Kesk-Aasia šamanistlikest tavadest. Suur hulk Oliviast avastatud orfilisi graffiti näib näitavat, et koloonia oli oluline kokkupuutepunkt. Eli Crozier märgib, et šamaani võib vaadelda kui varajast näitlejatüüpi, mis mõjutas varakreeka teatri rituaale.

Tänapäeva kreeka keel, nagu me seda teame, on loodud Ateenas mõned aastad enne 532. aastat eKr, kui Thespis oli kõige varasem teadaolev näitekirjanik. Ta võitis esimese Ateenas peetud teatrivõistluse, nii et ta oli Attikas ja selle ümbruses esitatud parateatrite juht. Paratüüriidid olid iidsed hümnid, mida lauldi veini ja viljakuse jumala Dionysose ülistuseks. Need olid metsiku ja ekstaatilise iseloomuga.

Thespise ajal oli diatermia oma kultuslikest juurtest kaugele arenenud. Sellest oli saanud jutustav, ballaadilaadne žanr. Seetõttu nimetatakse Thespist sageli "tragöödia isaks". Riigimees Solon olevat loonud luuletusi, milles tegelased räägivad oma häälega. Homerose eeposte suulised ettekanded, mida nimetatakse rapsoodiateks, olid populaarsed festivalidel enne 534. aastat eKr. Thespise panus draamasse on ebaselge, kuid tema nime mäletatakse üldtuntud terminis esineja kohta - "teespias".

Draamalavastused olid ateenlaste jaoks olulised - seda näitab selgelt dionüüsiapüha. Seda korraldati võib-olla selleks, et edendada lojaalsust Attika hõimude seas. Need olid hiljuti loodud Kleisteenese poolt, kes rajas Kreeka demokraatia. Festival loodi umbes 508. aasta paiku eKr.

Phrygia oli esimene tuntud luuletaja, kes kasutas ajaloolist teemat - tema "Milieuse langus", 493, jutustas Miletose linna saatusest pärast selle vallutamist pärslaste poolt. Arvatakse, et ta oli ka esimene, kes kasutas naisfiguure (kuigi mitte naisnäitlejaid).

Kuni hellenistliku ajani olid kõik tragöödiad Dionysose auks kirjutatud ja ainult üks kord mängitud unikaalsed teosed, nii et tänapäeval on meil ainult need teosed, mida mäletati veel piisavalt hästi, et neid oleks korratud, kui vanade tragöödiate kordamine sai moodi.

Klassikaline periood

Pärast Ateena suurt hävitamist Pärsia impeeriumi poolt 480 eKr ehitati linn ja akropol uuesti üles ning teatrist sai veelgi olulisem osa Ateena kultuurist ja kodaniku uhkusest. Kesksel kohal oli kaks korda aastas Dionysose teatris toimuv kolme traagilise näidendi kirjutamise võistlus. Igaüks esitas kolm tragöödiat ja lisaks ühe satiiridraama (koomiline, burleskne versioon mütoloogilisest teemast). Alates 486. aastast eKr esitas iga näitekirjanik ka ühe komöödia. Aristoteles väitis, et Aischylos lisas teise näitleja ja et Sophokles tõi sisse kolmanda. Ilmselt ei kasutanud kreeka näitekirjanikud kunagi rohkem kui kolme näitlejat.

Tragöödiat ja komöödiat käsitleti täiesti eraldi žanritena ning üheski näidendis ei ole kunagi nende kahe žanri aspekte ühendatud. Satiiride näidendid käsitlesid tragöödiate mütoloogilist ainest, kuid puhtalt komöödia vormis. Kuna need kirjutati aga üle sajandi pärast Ateena kuldajastut, ei ole teada, kas sellised dramaturgid nagu Sophokles ja Euripides oleksid oma näidenditest samamoodi mõelnud.

Hellenistlik periood

Ateena võim langes pärast kaotust Peloponnesose sõjas spartalaste vastu. Sellest ajast alates hakati teatris taas esitama vanu tragöödiaid. Kuigi teatritraditsioonid näivad olevat kaotanud oma elujõudu, jätkus Kreeka teater hellenistlikul perioodil (pärast Aleksander Suure vallutusi IV sajandil eKr). Peamine hellenistlik teatrivorm ei olnud mitte tragöödia, vaid "uus komöödia", koomilised episoodid tavakodanike elust. Ainus sellest ajastust säilinud dramaturg on Menander. Üheks kõige olulisemaks panuseks oli uue komöödia mõju Rooma komöödiale, mida võib näha Plautuse ja Terence'i säilinud teostes.

Ehitised ja etendused

Esialgsete näidendite puhul oli algselt kuni 50-liikmeline koor, kes esitas näidendeid värssides ja muusika saatel, mis algas hommikul ja kestis kuni õhtuni.

Esinemisruum oli lihtne poolringikujuline ruum, orkester, kus koor tantsis ja laulis. Orkester asus lamedal terrassil mäe jalamil, mille kalle tekitas loomuliku teatri (vaatamiskoha). Hiljem hakati kasutama terminit "teater" kogu teatroni, orkestri ja skené (stseeni) ala kohta.

Teatrid tehti väga suureks. Publikut võis olla kuni neliteist tuhat inimest. Näitlejate hääled pidid olema kuuldavad kogu teatris, sealhulgas ka kõige ülemises istmerivis. Kreeklaste arusaam akustikast on võrreldav tänapäeva tehnika tasemega.

465. aastal eKr hakkasid näitekirjanikud kasutama taustapilti või lavastusseina, mis rippus või seisis orkestri taga, mis oli ühtlasi ala, kus näitlejad said oma kostüüme vahetada. Seda nimetati skênê (stseen). Aastal 425 eKr muutus skênê'ile lisaks teatrites tavaliseks kivist stseenisein, mida nimetati paraskenia'ks. Proskenion ("stseeni ees") oli sammastega ja sarnanes tänapäeva proskeniumiga.

Kreeka teatrites olid ka sissepääsud näitlejatele ja kooriliikmetele, mida nimetati parodoi. Need olid kõrged võlvid, mis avanesid orkestrile, mille kaudu näitlejad sisenesid. 5. sajandi lõpus eKr, umbes Peloponnesose sõja ajal, oli skênê ehk tagasein kahekorruseline. Mõnes teatris oli ka kõrgendik, mida nimetati logeioniks.

Maastikulised elemendid

Kreeka teatris kasutati tavaliselt mitmeid lavastuselemente:

• makhina, kraana, mis jättis mulje lendavast näitlejast (seega deus ex machina, mis tähendab "jumal masinast").
• ekkyklema, ratastega vanker, mida kasutati surnud tegelaste toomiseks publiku ette.
• trap doors või muud sarnased avad maa sees, et tõsta inimesi lavale
• Pinakes, pildid, mis on riputatud maastiku loomiseks
• Thyromata, keerulisemad pildid, mis on sisse ehitatud teise tasandi stseeni (3. tasand maast)
• Satiirinäidendite puhul kasutati fallosid, mis sümboliseerisid viljakust Dionysose auks.

Kreeka koor

Kuigi algusaegadel oli koor palju suurem, siis tragöödiate puhul on kooride arv langenud 12-15-le ja komöödiate puhul 24-le. Tavaliselt mängisid nad grupitegelasi, näiteks "Argose vanamehed". Koor pakub taustateavet, kokkuvõtteid ja kommentaare. Paljudes näidendites väljendab koor publikule seda, mida peategelased ei saa öelda, näiteks nende varjatud hirmud või saladused.

Koor võib laulda või rääkida üheskoos (öelda ühte ja sama asja). Koor kompenseeris seda, et näitlejaid oli ainult üks, kaks või kolm, kes mängisid igaüks mitu rolli (vahetades maske).

Enne mitme näitleja kasutuselevõttu Aischylose poolt oli kreeka koor peamine esineja üksiku näitleja vastas. Pärast 5. sajandit eKr, kui koor hakkas eralduma draamategevusest, koori tähtsus vähenes. Hilisemad dramaturgid sõltusid koorist vähem.

Maskid

Maski on teadaolevalt kasutatud alates Aischyloose ajast 6. sajandil pKr. See on üks tüüpiline asi, mida klassikalises kreeka teatris tehti. Maske kasutati ka Dionysiose kummardamisel ja tõenäoliselt sai see traditsioon sellest alguse.

Enamik tõendeid pärineb mõnelt 5. sajandist eKr pärit vaasimaalilt, millel on kujutatud näitlejaid, kes valmistuvad satiiride näidendiks. Füüsilisi tõendeid ei ole säilinud: maskid olid valmistatud orgaanilistest materjalidest. Neid ei peetud püsivateks esemeteks ja pärast etendusi pühitseti need Dionysose altarile. Siiski on olemas näiteid näitlejate kujuist, mis kannavad maski käes.

Näitlejatele ja koorile tehti maskid, mis aitavad publikul teada saada, mida mõni tegelane mõtleb. Koor kannab kõik sama maski, sest nad esindavad ühte ja sama tegelast.

Maski funktsioonid

Suures vabaõhuteatris, nagu Dionysose teater Ateenas, tõid maskid tegelaste näod publikule lähemale, kuna neil olid liialdatud näojooned ja näoilmed. Näitleja võis ilmuda ja uuesti ilmuda erinevates rollides, kuna publik ei samastanud näitlejat ühe tegelaskujuga. Nende variatsioonid aitasid publikul eristada sugu, vanust ja sotsiaalset staatust. Samuti võisid nad näidata tegelase välimuse muutumist, näiteks Oidipus pärast enese pimestamist. ^p70Unikaalseid maske loodi ka konkreetsete tegelaste ja sündmuste jaoks näidendis, näiteks fuuriad Aischyloose "Eumenides" ning Pentheus ja Kadmos Euripidese "Bakhidees". Koori poolt kantud maskid tekitasid ühtsuse ja ühetaolisuse tunde, omamoodi mitmehäälse isiksuse või ühtse organismi.