Vana-Kreeka teater oli oma parimas seisus 550 eKr kuni 220 eKr. See oli kaasaegse lääne teatri algus ning mõningaid antiik-Kreeka näidendeid mängitakse tänapäevalgi. Nad leiutasid tragöödia (6. sajandi lõpus eKr), komöödia (486 eKr) ja satiiride näidendid. Need žanrid kujunesid välja usuliste ja rahvakultuuriliste traditsioonide, eriti dityrambuse (Dionysose auks lauldud koorilaulude) põhjal.

Ajaloost ja festivalidest

Ateena linnriik oli sel perioodil suur kultuuriline, poliitiline ja sõjaline jõud. Selle keskmes oli draama. Teater oli osa festivalist nimega Dionysia, millega austati jumalat Dionysost. Dionüsias esitasid näitekirjanikud oma teoseid publikule. Tegemist oli võistlusega, mille võitja ja auhinnad olid välja kuulutatud. Neid kahte peamist žanri ei segatud kunagi: mõlemal oli oma tüüpiline struktuur. Ateena eksportis festivali oma arvukatesse kolooniatesse ja liitlastesse, et edendada oma eluviisi.

City (Great) Dionysia oli suurim ja kuulsaim festival, toimudes tavaliselt kevadel ning meelitades tuhandeid pealtvaatajaid. Näidendid anti ette päevasel ajal avatud õhu amfiteatrites, sageli mitme järjestikuse päeva jooksul. Iga tragöödiaautor pani lavale tavaliselt tetraloogia — kolm tragöödiat ja ühe satiirinäidendi — ning žürii valis parima.

Žanrid ja teemad

Tragöödia käsitles enamasti müütilisi ja traagilisi sündmusi, mis tõstsid esile inimliku saatuse, moraali ja jumalate mõju. Komöödia oli sageli poliitiliselt terav ja satiiriline, kritiseerides avalikku elu ja konkreetseid isikuid; komöödia võis olla nii lõbus kui ka terav. Satiiride näidendid kombineerisid mütoloogilisi motiive ja roppust, pakkudes kergemat vaheldust rasketele tragöödiatele.

Etendusruum ja tehnika

Vana-Kreeka amfiteater koosnes tavaliselt kolmest põhiosast: theatron ehk publikuala terrassistunud istekohtadega, orchestra ehk koori tantsu- ja liikumise platsist ning skene ehk tagaseinast või lavast, mis toimis taustana ja varju-andva ruumina. Paroodose ehk sissepääsuteed olid kõne- ja koorisisendite jaoks.

Teatrite ehitus oli tarkade akustikalahendustega: kumerad isteastmed ja avatud kontuur aitasid häälel levida kuni kümnetesse tuhandetesse kuulajateni. Lavastustehnikas kasutati masinaid nagu mechane (krah- või tõstekraan jumalate „sõidutamiseks” — tuntud kui deus ex machina) ja ekkyklema (rullitav platvorm, mis näitas stseene lavasisest), mis võimaldasid eriefekte juba antiiklikul laval.

Näitlejad, koor ja kostüümid

Näitlejateks olid lubatud ainult mehed. Nii koor kui ka näitlejad olid mehed. Tehniliselt pidid nad olema Ateena kodanikud, mis kehtis ainult vabasündinud meestele ja mõnedele erijuhtumitele. Tegelaste eristamiseks ja hääle võimendamiseks kandsid näitlejad maske, et rahvas teaks, millist isikut (tegelast) näitleja mängis.

Alguses astus lavale üks näitleja (Thespis), hiljem lisandus teine (Aischylos) ja hiljem kolmas (Sophokles), mis võimaldas keerukamaid dialooge ja pingeid. Koor — algselt suurem laulurühm — oli etenduse oluline osa: koor selgitas sündmusi, peegeldas publiku tundeid ja osales tantsudes. Tragöödiates oli koori suurus tavaliselt väiksem kui algsel dityrambusel (näiteks 12 liiget tragöödias ja kuni 24 koomilistes lavastustes).

Kostüümid olid stiliseeritud: tragöödiates kasutati pikkasid rüüsi ja kõrgeid cothurni saapaid, mis andsid autoriteetse välimuse; komöödiates ja satiirides olid riietus ja liigutused lihtsamad ja koomilisemad. Maskide kaudu muutusid episoodilised rollid kergesti vahetatavaks ning üks näitleja võis mängida mitut tegelast.

Toetajad, produktsioon ja võistlus

Etendusi rajas tihti choregos — era- või riiklike kuludega toetus, mille kohustuse võttis mõni rikas Ateenlane. Ta finantseeris koori, kostüüme ja üldist lavastust. Võistluse formaat panustas loomingulisele pingele: autorid ja choregosed võistlesid auhinna ja prestiiži pärast.

Tuntud näitekirjanikud ja pärand

Kõige tuntumad näitekirjanikud on Aischylos, Sophokles, Euripides tragöödiate puhul ja Aristophanes komöödiate puhul. Meieni on säilinud vähene osa tollest rikkalikust loomingust — mõnikümmend tragöödiat ja komöödiat —, kuid need tekstid on mõjutanud kogu hilisemat lääne kirjandust, filosoofiat ja lavakunsti.

Vana-Kreeka teatri teemad, vorm ja tehnilised lahendused elavad edasi nii akadeemilises uurimuses kui ka kaasaegsetes lavastustes: paljusid antiiktekste tõlgitakse ja kohandatakse tänapäeva publikule, kusjuures originaalse struktuuri ja religioosse tausta mõistmine aitab paremini hinnata nende teoste sügavust.

  • Tähtsad terminid: theatron (publikuala), orchestra (koori plats), skene (taust/lava), parodos (sissepääs), mechane (tõstekraan), ekkyklema (rullitav platvorm).
  • Peamised žanrid: tragöödia, komöödia, satiiride näidendid.
  • Peamised autorid: Aischylos, Sophokles, Euripides, Aristophanes.