ÜRO Julgeolekunõukogu lõi 1993. aasta oktoobris ÜRO abimissiooni Ruandas (UNAMIR). See oli vahetult pärast Rwanda kodusõja lõppu. UNAMIRi eesmärk oli aidata kaasa rahulepingu sõlmimisele, jälgida selle toimimist ja toetada uut valitsust.
Kuid 7. aprillil 1994, kui UNAMIR viibis Rwandas, algas Rwanda genotsiid. Genotsiid kestis 100 päeva. Selle aja jooksul tapeti 800 000 inimest, 2 miljonit inimest põgenes teistesse riikidesse, veel kaks miljonit pidi põgenema Ruanda eri osadesse ja kuni 250 000 naist vägistati.
UNAMIR lõppes 1996. aasta märtsis. Pärast genotsiidi toimumist on ÜRO tunnistanud, et neil ei õnnestunud Rwanda genotsiidi ära hoida.
UNAMIRi mandaat ja koosseis
UNAMIR loodi rahuvalvemissioonina ja sai piiratud mandaat: peamine ülesanne oli toetada Arusha rahulepingut, jälgida relvarahu ja abistada humanitaarabiga. Missiooni juhtis Kanada kindralmajor Roméo Dallaire. Algne autoriseeritud koosseis oli umbes 2 500–2 600 sõjaväelast ja tsiviilisikut erinevatest riikidest. Missiooni ülesehitus ja õigused olid aga peamiselt režiimi „pehmete” rahuvalvetegevuste piirides (tavapärane Chapter VI), mis tähendas, et UNAMIRil ei olnud laialdasi volitusi vägivalla aktiivseks tõkestamiseks.
Aprilli sündmused ja UNAMIRi piirangud
7. aprillil 1994 lasti alla Rwandal endise presidendi lennuk, mille tagajärjel puhkes ulatuslik organiseeritud vägivalla kampaania Tutsi vähemuse ja mõõdukate Hutu vastaste vastu. UNAMIRi väed olid paljudes piirkondades kohal, kuid neil puudusid piisavad ressursid, tugev mandaad ja laialdane poliitiline toetus agressiooni peatamiseks. Missiooni tööd raskendasid ka logistilised piirangud, ebapiisav julgeolekutoetus, liitlaste taganemine (nt mitmed riigid, sh Belgia, vähendasid või tõmbasid tagasi oma vägesid pärast UNAMIRi väiksema patrulligrupi liikmete tapmist) ning ÜRO Julgeolekunõukogu aeglane reageerimine lisajõudude ja laiemate volituste andmisel.
Rahvusvahelise kogukonna reageerimine
Julgeolekunõukogu reageeris olukorrale hajutatud sammudega: aprillis 1994 tehti otsuseid UNAMIRi vägede vähendamiseks, kuid hiljem, pärast genotsiidi eskaleerumist, võeti vastu ka otsuseid suurendada rahvusvahelist kohalolekut. Kuigi mõnedes otsustes anti loa missiooni laiendamiseks ja täiendavate vägede saatmiseks, ei jõudnud vajalik toetus ja kiire reageerimine kohale nii kiiresti, et veretöö praktiliselt peatada. Selle tagajärjel jäi hinnanguliselt suur osa genotsiidist peatamata, kuigi UNAMIRi üksused ja mõned üksiktöötajad päästsid ka tuhandeid tsiviilelanikke, pakkudes neile turvalisi tsoone ja humanitaarabi.
Õiguslikud ja institutsioonilised tagajärjed
Genotsiidi järel asutas ÜRO eraldi kriminaaltribunali – Rahvusvaheline Rwandale Määratud Kriminaalkohus (ICTR) – kõrgete vastutajate kohtupidamiseks ja süüdlaste vastutusele võtmiseks. Lisaks toimusid Rwandas suured kodused kohtumenetlused, sh traditsioonilised gacaca-kohutused, mille eesmärk oli kiiremini ja laiapõhjalisemalt selgitada kuritegusid ja toimetada õiglus kohalikul tasandil.
Vastutus ja õppetunnid
ÜRO on tunnistanud, et genotsiidi ennetamine ja peatamine Riandas ebaõnnestus. Juhtum on olnud katalüsaatoriks rahuvalvete reformidele: on rõhutatud vajadust selgema ja tugevama mandaadi, kiirema reageerimisvõime, piisava lahinguvõime ja parema informatsiooni- ning varustustoe järele. Rwanda genotsiid mõjutas ka rahvusvahelise poliitika arutelu selliste kontseptsioonide üle nagu „vastutus kaitsta” (Responsibility to Protect, R2P), mis hakkas rahvusvahelises õiguses ja diplomaatias rohkem kaalu koguma 2000ndatel.
Pärand ja mälestus
Rwanda genotsiid on tänini üks verisemaid ja meeldejäävamaid näiteid sellest, kuidas rahvusvaheline kogukond võib oma kohustusi mitte täita. Samas on juhtum ka tuletanud meelde, et üksikud rahuvalvajad ja tsiviilisikud võivad tegutseda sügava inimsuse ja julgusega, päästes elusid häiringute keskel. Mäletamine, uurimine ja kohustus õppetunde rakendada on jätkuvalt oluline, et sarnast tragöödiat tulevikus ära hoida.
