ÜRO abimissioon Ruandas

Ülevaade genotsiidist

Genotsiidi puhul tapetakse paljud või kõik inimesed mingi grupi koosseisus nende etnilise kuuluvuse, religiooni või poliitiliste arvamuste tõttu. Rwanda genotsiidis tapeti tutsi (abatutsi) rahvusrühma liikmed nende etnilise kuuluvuse tõttu. Tapjad olid teise etnilise rühma, hutude (abahutu), äärmuslased. Hutude tapjad tapsid ka teisi hutusid, kelle poliitilised veendumused ei olnud nii äärmuslikud kui nende omad.

1994. aastal olid peaaegu kõik rwandalased (85%) hutud. Siiski oli tutsi vähemusel aastaid rohkem võimu ja nad juhtisid Rwanda valitsust. Aastatel 1990-1993 pidasid kaks rühma kodusõda selle üle, kes valitsust kontrollib. See sõda lõppes 1993. aastal sõlmitud rahulepinguga. Üks põhjus, miks UNAMIR kaasati, oli tagada, et mõlemad pooled järgiksid seda lepingut.

Kuid 6. aprillil 1994. aastal tulistati alla lennuk, milles viibisid Rwanda ja Burundi presidendid. Mõlemad presidendid olid hutud. Keegi ei tea kindlalt, kes tulistas selle lennuki alla. Kuid hutude äärmuslased süüdistasid tutsi mässuliste rühmitust ja hakkasid kohe tutsid tapma. Sel päeval algas Rwanda genotsiid.

Taust

ÜROs ei olnud palju riike, kes oleksid olnud huvitatud rahuvalveüksuste saatmisest Rwandasse, isegi enne genotsiidi algust. Prantsusmaa oli hutude juhitud valitsuse liitlane ja ei tahtnud selle vastu võidelda. Ameerika Ühendriigid olid just aasta varem Somaalias sõdureid piinanud ja tapnud ning ei tahtnud Aafrikas veel ühte võitlusse sattuda." Samuti arvasid paljud riigid, et neile ei ole midagi kasu, kui nad Ruandat aitavad. Ruandal ei olnud olulisi loodusvarasid, nagu nafta või kuld, ja see oli tilluke. Kulus viis kuud, et ÜRO liikmesriigid pakuksid piisavalt sõdureid selle missiooni jaoks.

Puuduvad volitused kodanike kaitsmiseks

Kui genotsiid algas, tekkis UNAMIRil tõsine probleem. UNAMIR peab saama oma "mandaadi" (missiooni volitused, eesmärgid ja korraldused) ÜRO Julgeolekunõukogult. Selle missiooni puhul ei sisaldanud UNAMIRi mandaat genotsiidi peatamist ega tsiviilelanike kaitsmist. Sel ajal oli UNAMIRi sõduritel lubatud oma relvadega tulistada ainult enesekaitseks, kui keegi neid isiklikult ründas. Nad ei tohtinud kasutada oma relvi ega sekkuda rünnatud tsiviilelanike kaitsmiseks.

Töö Ruandas

Kui nad nägid, mis Ruandas toimub, palusid UNAMIRi ülem Roméo Dallaire ja Belgia rahuvalvajad Julgeolekunõukogult, et nad annaksid neile rohkem volitusi ja sõdureid tapmiste lõpetamiseks. ÜRO liikmesriigid keeldusid aga UNAMIRi jaoks neid reegleid muutmast. Nad ja teised maailma liidrid rääkisid genotsiidist kui "järjekordsest etnilisest konfliktist" ja ütlesid, et sellised asjad jätkuvad Aafrikas alati.

Pärast seda, kui kümme Belgia sõdurit piinati ja tapeti peaministri kaitsmisel, tõmbas Belgia ülejäänud sõdurid Ruandast välja.

Julgeolekunõukogu vastus

UNAMIRi rahuvalveüksusi rünnati üha sagedamini. Teised riigid hakkasid Belgiat jäljendama ja tõmbasid oma sõdurid Ruandast välja. Mõned ÜRO Julgeolekunõukogu liikmed, nagu Ameerika Ühendriigid, väitsid jõuliselt, et ÜRO peaks kõik oma rahuvalveüksused Ruandast välja viima. Lõpuks otsustas Julgeolekunõukogu vähendada UNAMIRi vägede arvu. 21. aprillil 1994, kui genotsiid levis kogu Rwandas, vähendas Julgeolekunõukogu UNAMIRi lubatud vägede arvu 2548-lt 270-le - see tähendas peaaegu 90%-list vähendamist.

UNAMIRi ülem Roméo Dallaire palus pidevalt ÜROlt rohkem vägesid. Julgeolekunõukogu suurendas 15. mail UNAMIRi lubatud vägede arvu 5500-ni. Siiski kulus peaaegu kuus kuud, et ÜRO liikmesriigid annaksid vabatahtlikult nii palju vägesid. Vahepeal jätkus genotsiid.

Prantsusmaa ja operatsioon "Türkiissinine

Prantsusmaa pakkus välja, et juhib humanitaarmissiooni Edela-Ruandas, samal ajal kui UNAMIR püüdis koguda rohkem vägesid. Julgeolekunõukogu kiitis selle missiooni heaks 22. juunil 1994. Prantsusmaa nimetas missiooni "operatsiooniks Türkiis".

Selle operatsiooni käigus rajasid Prantsusmaa ja teiste riikide sõdurid Edela-Ruandasse nn turvatsooni. See pidi olema piirkond, kuhu inimesed võiksid tulla hutude rünnakute eest kaitsma. Ajaloolased arvavad, et operatsioon Turquoise päästis 13 000-14 000 inimelu. ^p. 308

Paljud inimesed on aga süüdistanud Prantsusmaad selles, et ta ei tee piisavalt, et peatada genotsiid oma ohustatud tsoonis. Siin on mõned asjad, mida Prantsusmaa süüdistajad ütlevad:

• Ohustatud tsooni maapiirkondades toimusid endiselt massimõrvad.
• Prantsusmaa võimaldas genotsiidi juhtidel põgeneda läbi oma ohustatud tsooni Zaire'i, ilma et Prantsuse väed oleksid neid vahistanud.
• Teiste riikide rahuvalveüksused ja mõned ajalehe reporterid väidavad, et nad nägid Prantsuse sõjaväe veoautosid, mis sõidutasid Rwanda armee liikmeid Zaire'i.^p. 308
• Ruanda praegune president on isegi süüdistanud Prantsusmaad genotsiidi toimumisele kaasaaitamises.

Prantsusmaa ütleb, et ta ei ole neid asju kunagi teinud.

Operatsioon Turquoise lõppes 1994. aasta augustis, kui UNAMIR võttis turvalise tsooni üle.

Prantsuse rahuvalvurid seisavad lennujaamas valvel.


UNAMIRi ülem Roméo Dallaire palus ÜROlt mitu korda rohkem vägesid.

Genotsiidi lõpp

Koos Uganda armeega võitles tutsi mässuliste rühmitus nimega Rwanda Isamaaline Rinne (RPF) ekstremistlike huutude vastu. Ajapikku võtsid nad kontrolli suurema osa Rwandast enda kätte. Lõpuks, 4. juulil 1994, võtsid nad kontrolli alla Ruanda pealinna Kigali.

Pärast seda põgenes umbes kaks miljonit hutut Rwandast Zaire'i. Selle rühma hulka kuulusid paljud genotsiidi juhid. Kui RPF sai riigi üle kontrolli, lõppesid tapmised.

UNAMIRi lõpp

UNAMIR jäi Rwandasse umbes kaheks aastaks pärast genotsiidi lõppu. See tegeles pagulastele kodude leidmisega, maamiinide likvideerimisega ja humanitaarabi andmisega. Vahepeal kogus ÜRO 762 miljonit dollarit, et aidata genotsiidi ohvreid ja aidata riiki üles ehitada. Rwanda ei soovinud siiski, et UNAMIR jääks oma riiki. Rwanda juhid ütlesid ÜRO-le, et ÜRO ei aidanud seda, mida Rwanda tegelikult vajas. Nad palusid UNAMIRil Ruandast lahkuda. Märtsis 1996 UNAMIR seda tegi.

Arvamused ÜRO "ebaõnnestumise" kohta Rwanda kaitsmisel

"	[Selle] keskmes on lugu inimkonna suutmatusest kuulda ohustatud rahva abipalveid. Rahvusvaheline kogukond, mille sümboliks on vaid ÜRO, ei suutnud Rwanda huvides oma huvidest kaugemale minna. Kuigi enamik riike nõustus, et midagi tuleks teha, oli neil kõigil vabandus, miks nad ei peaks seda tegema. Selle tulemusena jäi ÜRO-l puudu poliitiline tahe ja materiaalsed vahendid tragöödia ärahoidmiseks. -Roméo Dallaire, UNAMIRi endine komandör.	"

Pärast Rwanda genotsiidi lõppu on paljud inimesed süüdistanud ÜROd selles, et ta ei suutnud genotsiidi ära hoida või peatada.

2000. aastal tunnistas ÜRO Julgeolekunõukogu, et tal ei õnnestunud genotsiidi ära hoida. Nad ütlesid, et nad oleksid võinud aidata tapmisi peatada, kuid ei teinud seda.

Sõltumatu aruanne

1999. aastal palus ÜRO peasekretär Kofi Annan sõltumatu aruande koostamist Rwanda genotsiidi kohta. Ta tahtis teada, miks ÜRO ja maailm olid "ebaõnnestunud" Rwanda genotsiidi peatamisel. Aruandes öeldi, et peamised ebaõnnestumised olid järgmised:

• Puuduvad piisavad ressursid (näiteks rahuvalvejõudude saatmine).
• riikidel ei olnud "poliitilist tahet" Rwanda aitamiseks (riigid ei pidanud Rwanda abistamist oluliseks ja ei arvanud, et nad saaksid abi osutamisest midagi).
• Riigid ei mõista, kui halvasti olid asjad Rwandas

Meediakajastus

Samuti toimusid sel ajal Lõuna-Aafrikas ajaloolised sündmused. Apartheid oli lõppemas. Rahvusvaheline massimeedia otsustas keskenduda sellele, mitte sellele, mis toimus Rwandas. Nad, nagu ka ÜRO, nägid Rwanda genotsiidi kui järjekordset võitlust Aafrika hõimude vahel. Kuna Rwandast ei olnud peaaegu üldse uudiseid, ei teadnud enamik inimesi maailmas, mis seal toimus. Nad ei saanud suruda oma valitsusi sekkuma.

Arusaamatused

Martin Dominque väidab, et maailma liidrid ei pruukinud saata Aafrikasse vägesid, sest neil oli vale ettekujutus Aafrika inimestest. Kui nad arvasid, et Aafrika inimesed võitlevad alati üksteise vastu, siis arvasid nad, et Rwanda genotsiid ei ole midagi muud.

Uus teave

Salastatud dokumendid

Pärast sõltumatu aruande ilmumist 1999. aastal on ÜRO ja Ameerika Ühendriigid avaldanud dokumente, mis olid varem salastatud. Need dokumendid tõestavad, et ÜRO ja Ameerika Ühendriigid:

• teadis mitu aastat ette, et hutudel oli plaan tappa kõik tutsid Rwandas.
• teadis, et hutude valitsus koolitas enne genotsiidi algust miilitsat välja.
• teadis, et hutud panevad toime genotsiidi tutsi rahva vastu, kui see algas

Dallaire'i faks

Roméo Dallaire ütleb ka, et ta püüdis mitu korda hoiatada ÜROd, et Ruandas on tulemas katastroof. Lõpuks saatis ta faksi ÜRO peasekretäri sõjalisele nõunikule. Ta ütles, et oli salaja rääkinud hutu miilitsa juhiga. See mees ütles talle, et tema sõdurid on välja õpetatud ja valmis tutsid tapma. Näiteks ütles ta, et tema sõdurid suudavad 20 minutiga tappa 1000 tutsi. Mees ütles, et ta arvas, et peagi algab tutsi kogukonna tohutu massimõrv. Lõpuks ütles ta Dallaire'ile, kus hutu miilitsad hoiavad paljusid oma relvi.

Dallaire ütles oma faksis, et ta tahab tegutseda ja need relvad ära võtta. Kui relvi ära ei võetaks, kasutataks neid tutslaste tapmiseks.

Järgmisel päeval sai ta tagasi faksi Kofi Annanilt, kes vastutas ÜRO rahuvalve eest. Ta käskis Dallaire'il mitte midagi ette võtta. Ta ütles Dallaire'ile, et kodanike kaitsmine ei kuulu UNAMIRi volituste hulka. Umbes kolm kuud hiljem algas Rwanda genotsiid.

Seotud leheküljed

• Rwanda genotsiid
• Genotsiid
• Ühinenud Rahvaste Organisatsioon