Vahatamine: kehakarvade eemaldamine, meetodid, riskid ja hooldus

Vahatamine on kehakarvade eemaldamise meetod, mis tõmbab karvad välja koos juurega. See eemaldab kogu karvastiku ja on populaarne nii meeste kui naiste seas; mõnel pool alustatakse seda praktikat ka noorematel tüdrukutel. Vahatada võib peaaegu kõiki kehapiirkondi, kuid kõige sagedamini tehakse seda jalgadel, kaenlaalustel, suguelundite piirkonnas, torsi ja näol. Kuigi protseduuri nimetatakse tavaliselt „vahatamiseks“, ei kasutata kõikides selle valdkonna meetodites vaha — mõnikord kasutatakse suhkrusegu (sugaring), teisi pastasid või külmi vaharibasid.

Meetodid

Pehme vaha (strip wax) — sooja vaha kantakse nahale, sellele asetatakse kangas- või paberriba ja karvad eemaldatakse riba abil vastupidises suunas. Sobib suurematele pindadele (jalad, torso).
Kõva vaha (hard wax) — vaha kantakse paksu kihina ja jäätudes kõveneb; seda võetakse nahalt ilma ribadeta. Vähem valulik ja sobib tundlikumatele aladele (bikiin, nägu).
Külmad vaharibad — mugavad koduseks kasutamiseks, aga efektiivsus võib olla madalam ja temperatuuri kontroll puudub.
Sugaring (suhkrusegu) — pastataoline segu (suhkur, vesi, sidrunhape) kleebib karvadele ja eemaldatakse; seda peetakse mõnikord nahasõbralikumaks, sest segu kipub kinni haarama rohkem karva kui nahka.
Näovahatamine ja threadimine — näopiirkonnas kasutatakse sageli peenemat tehnoloogiat, näiteks niidiga epilatsiooni (threading), mis ei hõlma vaha.
Mehhaanilised epilaatorid — elektrilised seadmed tõmbavad karvad üles, aga neid ei nimetata vahatamiseks rangelt.

Valu ja tulemused

Vahatamine on tavaliselt valulik: tunne varieerub sõltuvalt piirkonnast, valu taluvusest ja oskustest. Esimene vahatamine on sageli valusam; korduv vahatamine võib teha karvade kasvu peenemaks ja nõrgemaks. Regeneratsiooniperiood on tavaliselt 3–6 nädalat, sõltuvalt inimese karvakasvust.

Riskid ja võimalikud tüsistused

Vahatamisega võivad kaasneda mitmesugused terviseprobleemid, sealhulgas:

valulikud reaktsioonid ja punetus;
põletik ja ärritus;
infektsioon — kui protseduuriks ei kasutata piisavat hügieeni või kui nahk on eelnevalt vigastatud;
naha füüsiline kahjustamine: villid, marrastused, rebendid ja harvadel juhtudel ka arme;
karvade sissekasvamine (ingrown hairs) ja tsüstid;
allergilised reaktsioonid vahale või suhkrusegule;
harvematel juhtudel tõsisemad infektsioonid või komplikatsioonid — on teada juhtumeid, kus bikiinipiirkonna vahatamise järel on inimesed sattunud haiglasse.

Kellel peaks vahatamist vältima või olema ettevaatlik

inimesed, kellel on hiljuti tehtud keemiline koorimine või tugev nahahooldus (retinoidid, keemilised koorijad) — sellisel juhul võib nahk olla palju õrnem;
kellel on aktiivne nahainfektsioon, haavad, psoriaas, ekseem või herpese lööve; vahatamine võib olukorda halvendada;
inimesed, kes võtavad verevedeldajaid või muid ravimeid, mis mõjutavad naha terviklikkust või paranemist — konsulteerige arstiga;
rasedus ja rinnaga toitmine — kuigi enamikul juhtudel ei ole vahatamine keelatud, võib muutunud naha tundlikkus ja hormonaalsed muutused mõjutada reaktsioone;
noored lapsed — vahatamist tüdrukutel alates väga noorest east on saanud kriitikat; vanemad, arstid ja psühholoogid on väljendanud muret emotsionaalsete ja füüsiliste tagajärgede pärast ning nõuavad hoolikat kaalumist ja teavitatud nõusolekut.

Ohutus ja hügieen

Kasutage alati puhtaid ja ühepoolselt kasutatavaid vahendeid (ühekordsed spaatlid, puhtad ribad), et vähendada nakkusohtu.
Professionaalses salongis kontrollige tehniku kvalifikatsiooni ja töötingimuste puhtust.
Tee alati väike katseala (patch test), kui kasutad uut vahatoodet või kui oled tundlik.
Ärge vahatage põletikulist või pisaral nahka; oodake, kuni nahk on terve.

Enne vahatamist — ettevalmistus

Veenduge, et karvad oleksid piisava pikkusega (enamasti 0,5–1 cm) — liiga lühikesed karvad ei pruugi vahatusega eemalduda, liiga pikad võivad teha protseduuri valusamaks.
Ärge kasutage tooteid, mis muudavad naha tundlikuks (näiteks tugevad hapete sisaldavad tooted) vähemalt paar päeva enne protseduuri.
Kui te võtate ravimeid (nt retinoidid, verevedeldajad), rääkige enne protseduuri spetsialistiga.
Teatage tehnikule kõigist nahaprobleemidest ja varasematest reaktsioonidest.

Pärast vahatamist — hooldus

Pärast protseduuri võib nahk olla punetav ja tundlik; jahutamine (külm kompress) ja ärritust alandavad kreemid aitavad.
Vältige vähemalt 24–48 tundi pärast vahatamist kuumi vanne, saunas käimist, tugevat päikesevalgust ja higistamist, mis võivad suurendada nakatumise riski või ärritust.
Koorige nahka õrnalt 48–72 tunni möödudes, et vähendada sissekasvavate karvade riski; kasuta kergelt kooriva kätepesu või koorijat, kui nahk pole ärritunud.
Kasutage niisutavaid ja rahustavaid tooteid (nt aloe vera või spetsiaalsed pärastvaha kreemid), mis ei sisalda tugevaid lõhna- ega alkohoolseid aineid.
Kui ilmneb intensiivne punetus, tugev valu, mäda või palavik, pöörduge arsti poole — need võivad viidata infektsioonile.

Valu leevendamine

Valu vähendamiseks võid võtta enne protseduuri kerge valuvaigisti (nt ibuprofeen) — eelneva nõusoleku ja juhiste järgi.
Topilised tuimestajad (kreemid, mis sisaldavad lidokaiini jne) võivad enne protseduuri aidata; kasuta neid ainult vastavalt tootja juhendile või spetsialisti soovitusele.
Süvenemine, hingamisharjutused ja lõdvestus aitavad protseduuri ajal ebamugavust vähendada.

Alternatiivid ja pikaajalised lahendused

Raseerimine — kiire ja lihtne, kuid eemaldab ainult karva välise osa ja tulemused kestavad lühemalt.
Karvapüügiseadmed (epilaatorid) — elektrilised seadmed, mis tõmbavad karvad välja; sarnane efekt, kuid mõnele valusam.
Laseer- või elektrodepilatsioon — püsivamaid tulemusi pakkuvad meditsiinilised protseduurid, mida teeb kvalifitseeritud spetsialist.
Kui eelistad vahatamisest erinevat tunnet, võib sugaring (suhkrusegu) mõne jaoks sobida paremini — mõned meetodid töötavad samamoodi nagu vaha.

Eetika ja lapsed

Noorte tüdrukute vahatamist on kritiseeritud mitmetel põhjustel: füüsiline valu, võimalike terviseriskide ja emotsionaalsete tagajärgede tõttu. Vanemad, arstid ja psühholoogid rõhutavad vajadust teavitatud nõusoleku, lapse heaolu ja vanuse sobivuse kaalumise järele. Kui kaalute lapse vahatamist, rääkige esmalt tervishoiuspetsialisti või lastearstiga ning veenduge, et teenusepakkuja järgib rangeid hügieeni- ja ohutusstandardeid.

Millal pöörduda arsti poole

kui peale vahatamist tekib tugev ja püsiv punetus või valu;
kui tekib mädaeritis või palavik (infektsiooni tunnused);
kui tunnete, et nahakahjustus on ulatuslik (sügavad pisarad, tugevad põletused);
kui teil on korduvad probleeme sissekasvavate karvade või püsiva nahärritusega.

Kokkuvõtlikult on vahatamine tõhus meetod karvade eemaldamiseks, kuid sellega kaasnevad valulikkus ja teatud terviseriskid. Hea ettevalmistus, korralik hügieen, kvalifitseeritud teenusepakkuja ning nõuetekohane järelhooldus vähendavad tüsistuste tõenäosust. Enne protseduuri, eriti eritingimuste (ravimid, nahahaigused, vanus) puhul, konsulteerige spetsialistiga.

Vahatamise tüübid

Kõiki kehapiirkondi, kus karvad kasvavad, võib vahatada. Kõige sagedamini vahatatakse järgmisi piirkondi;

Kaenlaaluste vahatamine
Jalgade vahatamine
Jalgade vahatamine
Rinna vahatamine
Kulmude vahatamine
Käte vahatamine
Tagasi vahatamine
Kogu keha vahatamine
Näo vahatamine

Mehe rindkere enne ja pärast vahatamist

Ajalugu

Vana-Egiptuse naised eemaldasid soovimatuid karvu mee ja õli kleepuva seguga. Lähis-Ida naised on kasutanud suhkrusegu, mis koosneb sooja suhkru, sidrunimahla ja vee pastast. 1922. aastal hakkas Sears naistele müüma habemeajamismasinaid ja algas võimalus soovimatuid karvu eemaldada. Häbemekarvade eemaldamine algas II maailmasõja ajal, kui USA valitsus nõudis, et naiste ujumisriiete valmistamiseks kasutataks vähem materjali, ning leiutati bikiinid, mis põhjustas mõnel naisel, et bikiinipõhja külgedelt paistavad karvad välja. 1960. aastatel muutusid vahatooted kättesaadavaks.

puudutab

Terviseprobleemid

Vahatamine rebib karvad nahast välja ja põhjustab sageli valu. Valu suureneb sellistes piirkondades nagu suguelundid, eriti inimestel, kes ei ole varem vahatanud või kes ei tee seda sageli. Sageli esineb vahatamise kohas ka punetust ja turset. Vahatamine on iseenesest ohutu asi, kuid on hetki, mil vahatamine ei ole ohutu. Kui nahk on päikesepõletuse käes, ei ole hea vahatamist teha. Vahatamise puhul võib esineda ka allergilisi reaktsioone. Inimestel, kellel on meditsiinilisi probleeme, nagu diabeet, krooniline neeru- või maksahaigus, nahahaigused, nagu ekseem või psoriaas, või nõrgestatud immuunsüsteem, ei soovitata üldse vahahoolitsusi teha. Vähemalt üks diabeedihaige naine oleks peaaegu surnud, kuna ta sai bikiinivaha ja nakatus, ning teine naine sattus haiglasse pärast seda, kui talle oli tehtud vahatamine genitaalpiirkonnas. 2007. aastal oli New Jersey osariigi kosmeetika- ja juuksurinõukogu lähedal sellele, et keelata suguelundite vahatamine terviseprobleemide tõttu. Samuti tekitab muret suundumus eemaldada inimese suguelunditest kõik või suurem osa häbemekarvadest. Dr. Linda K. Franks, New Yorgi ülikooli meditsiinikooli dermatoloogia kliinilise professori assistent, ütleb: "Häbemekarvad on seal mingil põhjusel - nad kaitsevad suguelundite piirkonna tundlikku nahka ja limaskesta, vahatamine võtab selle kaitsekihi sõna otseses mõttes ära." Vahatõmbamine võib kehast väikesed nahatükid maha tõmmata. See on tavaliselt väike ja ei ole tavaline. Võib tekkida ka nahainfektsioone, näiteks stafülit, follikuliit (karvanääpsude infektsioon). Ka sissekasvanud karvad on üsna tavalised ja võivad nakatuda.

Laste vahatamine

Väikelapsed saavad samuti vahatamist, kusjuures juba kaheksa-aastased lapsed saavad vahatamist, näiteks kulmude, jalgade ja suguelundite vahatamist. Sellist noorte tüdrukute suguelundite vahatamist on nimetatud "neitsi bikiinide" vahatamiseks ja selle eesmärk on kas vähendada tüdruku vajadust eemaldada häbemekarvad tulevikus või peatada karvakasv jäädavalt juba viie või kuue protseduuriga, kui laps ei ole varem kunagi raseerinud. Kasvav nõudlus teismeliseealiste vahatamise järele on rahuldatud spaades, kus ainuüksi Ameerika Ühendriikides pakub umbes 10 000 spaa teenust ainult noortele tüdrukutele ja varajastele teismelistele. Rahvusvaheline spaa-assotsiatsioon on teatanud, et 16% teismelistest, kes on käinud spaahoolitsusel, on teinud vahatamist. Ühing ei ole suutnud anda andmeid nooremate laste kohta, sest nende küsitlemine on ebaseaduslik.

Nii vanemad kui ka lapsed ütlevad, et noored tüdrukud tunnevad telesaate ja teiste laste poolt tugevat survet, et nad näeksid välja ilusad ja seksikad, ning ütlevad, et eakaaslaste surve, ajakirjad, popstaarid nagu Britney Spears ja telesaated nagu Miley Cyrus' Hannah Montana suurendavad laste nõudmist teha spa-hoolitsusi, nagu vahatamine, mikrodermabrasioon ja keemiline koorimine. On teatatud, et selline surve põhjustab noortel tüdrukutel tugevat stressi ja emotsionaalseid probleeme. Ka poiste arvamused tüdrukute ilu kohta avaldavad survet, et nad näeksid välja kõige paremad, sest teatatud on, et poisid hindavad koolis tüdrukuid skaalal 1-10.

Dr. Diane Levin, Bostoni Wheelocki kolledži haridusprofessor ja raamatu "Nii seksikas nii varsti" kaasautor: The New Sexualized Childhood and What Parents Can Do to Protect Their Kids (raamat, milles kritiseeritakse laste seksualiseerimist), usub, et laste vahatamine on halb, sest see ütleb tüdrukutele, et "hoidke oma keha nagu väikeste tüdrukute oma, sest see meeldib meestele". Seda kinnitavad uuringud, mis näitavad, et 93% meestest soovib, et naised eemaldaksid vähemalt mõned karvad oma häbemepiirkonnast. Lastearst dr Doris Pastor leiab, et probleem ei ole mitte selles, kas väikelastele tehakse vahakarvade eemaldamist, vaid selles, et sellised üritused võivad julgustada väikelapsi ja eelkooliealisi lapsi riskikäitumisele. Laste häbemekarvade vahatamine on tekitanud arstides muret. Dr. Janice Hillman Penn Health Systemist, noorukite meditsiini spetsialist, on öelnud, et kui ta kontrollib noorte tüdrukute häbemekarvu kui arengumärki, peab ta sageli küsima tüdrukutelt, kas nad vahatuvad, sest see on muutunud nii tavaliseks.

Muret on tekitanud ka selliste protseduuride maksumus, mis muudab regulaarse vahatamise sageli kättesaadavaks ainult hästi tasustatud vanemate lastele, mistõttu vaesematest peredest pärit tüdrukud ei saa ilu poolest konkureerida ja seega teevad nalja need, kes saavad seda endale lubada.

Küsimused ja vastused

K: Mis on jahilaskmine?

V: Vahatamine on meetod, mille abil eemaldatakse karvad kehalt, tõmmates välja kogu karv, sealhulgas juurest.

K: Kes tavaliselt vahatamisega tegelevad?

V: Vahatamisega tegelevad nii mehed kui ka naised, samuti juba kaheksa-aastased tütarlapsed.

K: Milliseid kehapiirkondi võib vahatada?

V: Vahatada võib kõiki kehaosasid, kuid levinumad on jalad, kaenlaalused, suguelundid, torso ja nägu.

K: Kas vahatamisega on seotud mingeid terviseprobleeme?

V: Jah, on olemas terviseprobleemid, nagu valu, põletik, infektsioon ja naha füüsiline kahjustus. Mõnel juhul on see viinud isegi haiglaravi.

K: Kas noortele tüdrukutele on vahatamine ohutu?

V: Noorte tüdrukute vahatamise praktikat on kritiseeritud võimalike emotsionaalsete probleemide tõttu, mis võivad sellest tekkida. Lapsevanemad ja arstid on väljendanud muret selle küsimuse üle.

K: Kas kõikides sellistes protseduurides kasutatakse vaha?

V: Ei, mõnes raviprotseduuris kasutatakse vaha asemel suhkrusegu, et eemaldada karvad kehalt.