1972. aasta Ameerika Ühendriikide presidendivalimised peeti istuva presidendi Richard Nixoni ja Lõuna-Dakota senaatori George McGoverni vahel. Valimised lõppesid tugevahäälse võiduga Nixoni jaoks: ta võitis 49 osariiki 50-st ja kogus 520 valijamehe häält, McGovern sai kokku 17 valijamehe häält (suurem osa neist tuli Massachusettsist ja Columbiast). Populaarsete häälte jaotus oli samuti selge: Nixon sai ligi 60,7% hääletusest, McGovern umbes 37,5%.

Ametliku erakondliku jaotusena tasub märkida ka erandliku juhtumi: libertaarse partei kandidaat John Hospers sai ühe valijahääle Virginiast pärit ebausaldusväärse valija kaudu — see oli esimene ja väheste seas selline juhtum USA kaasaegses ajaloos.

See tulemus tähendas, et Nixon kogus tol ajast kõrgeima populaarsete häälte arvu kõigi vabariiklaste kandidaatide seas ning ühe suurema valimisülekaalu, rekord, mis püsis kuni Ronald Reagan valiti 1984. aastal suure ülekaaluga tagasi.

Kampaaniate ajal toimusid mitmed dramaatilised sündmused. Alabama kubernerit George Wallace'i tabas 15. mail 1972 poliitilise rünnaku käigus lask, mille sooritas Arthur Bremer kampaanikukogunemisel Laurel, Marylandis; Wallace haavade tagajärjel lamatis ja tema poliitiline karjäär sai tugeva löögi.

Demokraatide kandidaadi George McGoverni lähedasi otsuseid mõjutas ka asepresidendikandidaadi vahetus: algselt oli tema valitud asepresidendikandidaat Thomas Eagletonist, kuid pärast avalikuks tulnud teavet Eagletoni varasemate psühhiaatriliste ravide kohta (k.a hospitaliseerimine ja elektrokonvulsiivteraapia) otsustas McGovern tema asendada ning asepresidendikandidaadina kandideeris edaspidi Sargent Shriver, sest Eagletonil oli varem probleeme tema psühhiaatriaga.

Kõige olulisem taustaline tegur, mis valimisi ja eelseisvat poliitikat mõjutas, oli Watergate'i skandaali algus. Watergate'i juhtum sai alguse demokraatliku partei peakorteri sissetungist Watergate'i kompleksis 17. juunil 1972 ja variseritud katsetest seda katta; kuigi suurem osa skandaali avalikustamisest ja uurimisest kulges alles pärast valimisi, mõjutas skandaal tugevalt riiklikku poliitikat ja lõpuks viis see presidendi Richard Nixoni 1974. aasta tagasiastumiseni. Uurimised paljastasid seaduserikkumisi, salvestisi (nn „tapes”) ja katseid sekkuda kohtupidamisse ja kongressi uurimisse; tulemuseks olid kongressi uurimised, kohtulahendid ja lõpuks erakorralised poliitilised sammud.

Poliitiliselt oli 1972. aasta valimiste tähendus mitmekülgne: McGoverni kampaania tõi esile sõjavastased ja liberaalsemad programmid (lõpetada Vietnami sõda, sotsiaalse õigluse poliitikad), kuid asepresidendikandidaadi vahetuse ning laiemad kampaanihalduse probleemid kahjustasid tema usaldusväärsust valijate silmis. Watergate’i varjund pärast valimisi muutis avalikku arutelu valimiskorralduse järelkontrolli, presidendivõimu piirangute ja sõltumatu uurimise vajalikkuse üle.

Kokkuvõtlikult kujunes 1972. aasta valimistest erakordselt ühepoolne väljapaistev võit Nixoni jaoks, kuid samal ajal algas ajajärk, mis tõi kaasa tõsised küsimused juhtimisest, seaduslikkusest ja poliitilisest vastutusest, mille tagajärjed kestsid kauem kui valimiskampaania ise.