Fred Rogers

Varajane elu

Rogers sündis Latrobes, Pennsylvanias James Rogersi ja Nancy McFeely'i pojana. Tema isa oli ärimees. Tema ema oli pärit rikkast Pittsburghi perekonnast ja oli ka vabatahtlikuna haiglas II maailmasõja ajal ja pärast seda. Tema ema poolne vanaisa Fred McFeely oli Latrobe'i ühe suurima ettevõtte McFeely Brick president. Rogers kasvas üles suures telliskivimõisas aadressil Weldon Street 737 Latrobes.

Tal oli adopteeritud õde Elaine. Rogers veetis suure osa oma vabast ajast koos oma vanaisa McFeelyga, kes armastas muusikat. Rogers hakkas viieaastaselt klaverit mängima ja laulis koos emaga.

Lapsepõlves oli Rogers häbelik ja ülekaaluline. Astma tõttu oli ta mitu korda kodukoolis. Rogersil oli raske sõpru leida ja teda kiusati väikese poisina sageli tema kehakaalu tõttu, sageli kutsuti teda "paksuks Freddyks".

Oma keskkooliaastate jooksul Latrobes muutus Rogers enesekindlamaks ja populaarsemaks. Rogers oli õpilasnõukogu president, riikliku auliikme seltsi liige ja aastaraamatu peatoimetaja. Ta lõpetas kooli 1946. aastal. Ta õppis 1946-1948 Dartmouthi kolledžis ja läks seejärel Floridas Winter Parkis asuvasse Rollins College'i, kus omandas 1951. aastal bakalaureusekraadi muusikakompositsiooni alal.

Rollinsis õppides kohtus Rogers Sara Joanne Byrdiga, kes oli pärit Oaklandist, Floridast. Nad abiellusid 9. juunil 1952. Neil oli kaks poega: James 1959. aastal ja John 1961. aastal.

Rogers lõpetas Pittsburghi teoloogilise seminari ja ordineeriti 1963. aastal Ameerika Presbüteri Kiriku vaimulikuks. Rogers naasis Pittsburghi 1960. aastatel.

Rogers koos abikaasa Joanne'iga 1975. aastal

Televisioonikarjäär

Varajane karjäär

Rogers astus pärast kolledžit seminari, kuid tahtis töötada televisiooniga. Ühes intervjuus CNN-ile ütles Rogers: "Ma läksin televisiooni, sest ma vihkasin seda nii väga ja mõtlesin, et seda vapustavat vahendit saab kuidagi kasutada nende kasvatamiseks, kes vaatavad ja kuulavad". Ta kandideeris 1951. aastal NBC-sse New Yorgis. Esmalt töötas ta produtsendi assistendina, hiljem aga telekanali lavastajana selliste muusikasaadete juures nagu "Your Hit Parade", "The Kate Smith Hour" ja "The Voice of Firestone". Ta töötas ka Gabby Hayesi lastesaates.

Rogers lahkus NBC-st, sest ta ei kiitnud heaks, et agentuur kasutab lapsi reklaamiks. Ta hakkas 1954. aastal töötama Pittsburghi avalik-õiguslikule telekanalile WQED kohaliku lastesaate "The Children's Corner" nukuteatrina. See saade võitis Sylvania auhinna parima lastesaate eest ja seda kanti NBC-s üleriigiliselt.

Rogers õppis lõunapauside ajal teoloogiat lähedalasuvas Pittsburghi teoloogilises seminaris. Kuid ta ei tahtnud minna jutlustama ja talle öeldi, et ta peaks pärast ordineerimist jätkama laste telesaadete tegemist. Ta töötas Pittsburghi ülikooli laste arendamise ja hooldamise programmis.

1963. aastal palkas Canadian Broadcasting Corporation (CBC) Rogersi, et luua 15-minutiline lastesaade "Misterogers". Rogers kolis Torontosse ja sari kestis kolm hooaega. Kolm aastat hiljem kolis Rogers tagasi Ameerika Ühendriikidesse.

1966. aastal sai Rogers oma programmi õigused CBC-lt ja viis saate üle Pittsburghi WQEDi, kus ta oli töötanud "The Children's Corner" saates.

Mister Rogersi naabruskond

"Mister Rogersi naabruskond" algas 1968. aastal ja kestis 895 episoodi. Seda näitas National Educational Television, millest hiljem sai The Public Broadcasting Service. Viimased uued episoodid salvestati 2000. aasta detsembris ja neid hakati näitama 2001. aasta augustis. 1985. aastaks vaatas seda saadet kaheksa protsenti Ameerika Ühendriikide elanikest.

Saade algas alati Rogersi kojujõudmisega, kes laulis oma tunnuslaulu "Won't You Be My Neighbor?". Seejärel riietus ta tossudesse ja tõmblukuga kampsunisse. Kõik need kampsunid olid tema ema poolt kootud. Oma saates käis Rogers alati reisidel, õpetas uusi asju ja näitas lühifilme saates "Pilt, pilt". Iga episood sisaldas reisi Rogersi "Uskumatu naabruskonda" koos käru, lossi ja kuningriigi elanikega, sealhulgas kuningas Reede XIII-ga.

Rogers söötis episoodide ajal alati oma akvaariumikalaid. Ta ütles seda alati oma publikule, et ta neid söötis, sest ta sai kirja noorelt pimedalt tüdrukult, kes tahtis iga kord teada, kui ta seda tegi. Saade lõppes Rogersi lauluga "It's Such a Good Feeling".

Rogers uskus, et ta ei käitu filmimise ajal teisiti kui tavaliselt. Ta ütles, et "üks suurimaid kingitusi, mida te võite kellelegi anda, on oma ausa mina kingitus. Ma usun ka, et lapsed märkavad võltsinguid juba kilomeetri pealt". Rogers kirjutas peaaegu kogu programmi muusika. Ta tahtis õpetada lapsi armastama iseennast ja teisi ning rääkis lohutavate lauludega tavalistest lapsepõlvehirmudest. Kord käis ta lastehaiglas, et näidata lastele, et haigla ei ole koht, mida peaks kartma.

Rogers rääkis oma saates sotsiaalsetest teemadest, sealhulgas Robert F. Kennedy mõrvast, rassismist ja abielulahutusest. Ühes kuulsas episoodis kastis Rogers koos afroameeriklasest ohvitseri Clemmonsiga (François Clemmons) kuumal päeval lastebasseinis jalgu. See stseen oli sõnum kaasamisest ajal, mil rassiline segregatsioon oli Ameerika Ühendriikides tavaline.

Rogers oli tuntud ka selle poolest, et tema saates esinesid puuetega lapsed. Ühes 1981. aasta episoodis kohtus Rogers noore nelinurksusega poisi Jeff Erlangeriga, kes näitas, kuidas tema elektriline ratastool töötab, ja selgitas, miks ta seda vajab. Erlanger ja Rogers laulsid mõlemad duetina laulu "It's You I Like". Enne lindistamist oli Erlanger juba ammu saate fänn ja tema vanemad kirjutasid Rogersile kirja, milles palusid, kas nad saaksid kohtuda.

Rogers lõpetas iga programmi sellega, et ütles oma vaatajatele,

"Sa oled teinud selle päeva eriliseks, lihtsalt sellega, et oled sina. Kogu maailmas ei ole ühtegi inimest nagu sina; ja mulle meeldid sa just sellisena, nagu sa oled"

Rogers ei rääkinud saates kunagi oma usulistest tõekspidamistest, sest ta ei tahtnud, et ükski vaataja tunneks end saates ignoreerituna. Lahesõja ajal lohutas ta oma publikut, et kõigi naabruskonna laste eest hoolitsetakse hästi. Rogers palus vanematel lubada, et nad hoolitsevad oma laste eest.

Pärast 11. septembri terrorirünnakuid lindistas Rogers lapsevanematele mõeldud avalik-õiguslikke teadaandeid, kuidas arutada traagilisi maailma uudiste sündmusi oma lastega. Ta soovitas vaatajatele, et nad "otsiksid abilisi". See tsitaat levib jätkuvalt pärast traagilisi uudiste sündmusi. Rogers ütles avalikus teadaandes,

"Kui ma olin väike ja nägin uudistes hirmuäratavaid asju, ütles ema mulle: "Otsi abilisi. Sa leiad alati inimesi, kes aitavad. Tänaseni, eriti "katastroofide" ajal, meenutan ma ema sõnu ja mind lohutab alati teadmine, et maailmas on ikka veel nii palju abistajaid - nii palju hoolivaid inimesi."

PBS rahastamine

1969. aastal esines Rogers Ameerika Ühendriikide senati kommunikatsiooni allkomitee ees. Tema eesmärk oli paluda senatil toetada PBSi ja avalik-õigusliku ringhäälingu korporatsiooni rahastamist, sest kavandatavad eelarvekärped. Umbes kuue minuti pikkuses tunnistuses rääkis Rogers vajadusest sotsiaalse ja emotsionaalse hariduse järele, mida avalik-õiguslik televisioon annab. Ta väitis, et muud teleprogrammid nagu tema Neighborhood aitasid julgustada lapsi saama õnnelikeks kodanikeks.

Allkomitee esimees John O. Pastore ei tundnud Rogersit ega tema tööd ning teda nimetati mõnikord kannatamatuks. Rogersi järel ütles Pastore siiski, et tema ütlused tekitasid temas libavärinaid, ja ütles: "Ma arvan, et see on imeline. Paistab, et sa just teenisid 20 miljonit dollarit". Senat suurendaks peagi PBSi rahastamist 9 miljonilt 22 miljonile dollarile.

Roll kohtuasjas Sony Corp. of America vs. Universal City Studios, Inc.

Kui kodumajapidamistes oli võimalik salvestada telesaateid videomagnetofoniga, toetas Rogers aktiivselt videomagnetofonifirmasid kohtus. Tema 1979. aasta ütlused kohtuasjas Sony Corp. of America v. Universal City Studios, Inc. ütles Rogers, et ta ei olnud oma telesaadete koduse salvestamise vastu, sest pered saaksid neid hiljem koos vaadata.

Kui asi 1983. aastal Riigikohtusse jõudis, mõtles enamuse otsus Rogersi antud tunnistuse kohta. Kohus leidis, et Betamaxi videoregistraator ei rikkunud autoriõigusi. Kohus ütles, et tema seisukohad olid oluline tõend selle kohta, "et paljud [televisiooni] tootjad on valmis lubama eraaegade vahetamist jätkata".

Muud tööd

Väline heli

Terry Gross ja Fred Rogers, Fresh Air koos Terry Grossiga

1978. aastal, kui Rogers pidas pausi uute Naabruskonna episoodide lindistamisest, juhtis ta PBS-i täiskasvanutele mõeldud intervjuusaadet "Vanad sõbrad... uued sõbrad". Saates intervjueeris Rogers "näitlejaid, spordistaare, poliitikuid ja luuletajaid". Saade kestis vaid 20 episoodi. 1988. aastal esines ta Nõukogude laste telesaates "Head ööd, väikesed!", kuhu ta tõi kaasa oma nukukese Daniel Triibuline Tiiger.

Ainus kord, kui Rogers esines televisioonis kellegi teisena, oli 1996. aastal, kui ta mängis jutlustajat ühes episoodis "Dr. Quinn, Medicine Woman". Rogers andis oma hääle PBSi lastesarja "Arthur Meets Mister Rogers" episoodis "Arthur Meets Mister Rogers".

Rogers oma keskkooliaastatel 1946. aastal


Rogers ja Öökull X ajakirja kaanel, 1969


Rogers linateose kordusettekanne koos Betty Aberlini ja Johnny Costaga, detsember 1969


Rogers koos ohvitser Clemmonsiga, 1986


Rogers Moskvas, 1988


Mängi meediat Rogers annab tunnistusi Ameerika Ühendriikide senati ees PBS-i rahastamise kohta, 1969

Isiklik elu

Rogersil oli korter New Yorgis ja suvekodu Nantucketi saarel Massachusettsis. Rogers oli punavärvipime. Ta eluviis oli tervislik, sest ta ujus igal hommikul ega suitsetanud ega joonud. Ta oli taimetoitlane, sest ta uskus, et liha söömine on vale, öeldes: "Ma ei taha süüa midagi, millel on ema". Hoolimata levinud kuulujuttudest ei teeninud ta kunagi sõjaväes mereväe SEALina Vietnami sõja ajal ja tal ei olnud kunagi tätoveeringuid.

1991. aastal nimetas Pittsburgh Penguins Rogersi oma kuulsaks kapteniks National Hockey League'i 75. aastapäeva tähistamise raames. Kaart nr 297 1992. aasta NHL Platinum kollektsioonist tähistas seda sündmust, mistõttu Rogers oli üks ainult kaheteistkümnest kuulsusest kaptenist, kes on valitud spordikaardile.

Rogers vastas oma hommikuse rutiini käigus igale fännipostile ja saatis need tagasi vastavale saatjale.

1992. aastal pälvis ta Peabody auhinna. Ta lisati 1999. aastal Television Hall of Fame'i.

Ühes intervjuus Rogersi sõbra William Hirschiga ütles Rogers, et kui seksuaalsust mõõta skaalal, siis: "Noh, teate, ma pean olema täpselt keskel. Sest ma olen leidnud naisi atraktiivseks ja ma olen leidnud mehi atraktiivseks," mis viis mõned lugejad Rogersi kirjeldama kui biseksuaalset.

Rogers Chicagos, 1994

Surm

Pärast Rogersi pensionile jäämist 2001. aastal jäi ta tööle, uurides religiooni ja vaimsust, tehes avalikke esinemisi, reisides ja töötades koos kolledži kantsleri Douglas Nowickiga Latrobes asuvas Saint Vincent College'is tema nime kandva laste meediakeskuse kallal.

2002. aasta suveks oli tema pidev kõhuvalu muutunud piisavalt valusaks, et ta pöördus sellega arsti poole, ja 2002. aasta oktoobris diagnoositi tal maovähk. Ta käis 6. jaanuaril 2003 operatsioonil, mis ei andnud tulemusi. Nädal varem oli ta koos Art Linkletteri ja Bill Cosbyga Tournament of Roses'i paraadi peaarstiks.

Rogers suri 27. veebruari 2003. aasta hommikul pärast koomasse langemist oma kodus Pittsburghis. Tema abikaasa oli tema kõrval, kui ta suri. Ta suri vähem kui kuu aega enne seda, kui ta oleks saanud 75-aastaseks.

Tema mälestusteenistusel Heinz Hallis käis üle 2700 inimese. Aukülaliste seas olid endine Good Morning America'i saatejuht David Hartman, Teresa Heinz Kerry, filantroop Elsie Hillman, PBSi president Pat Mitchell, Arthur'i looja Marc Brown ja "Väga näljane roomik" autor-kujundaja Eric Carle. Kõnelejad meenutasid Rogersi armastust laste vastu, pühendumist oma religioonile, armastust muusika vastu ja huumorit. Teresa Heinz Kerry ütles Rogersi kohta: "Ta ei olnud kunagi alandlik, vaid kutsus meid oma vestlusesse. Ta rääkis meiega kui inimestega, kes me olime, mitte kui inimestega, kes teised soovisid, et me oleksime". Rogers on maetud Unity kalmistule Latrobes.

Rogers külastab Valget Maja, aprill 2002

Legacy

President George W. Bush andis Rogersile 2002. aastal presidendi vabaduse medali tema töö eest laste hariduse heaks. Ta ütles, et "Fred Rogers on tõestanud, et televisioon võib rahustada hinge, kasvatada vaimu ja õpetada väga noori".

2003. aastal võttis Ameerika Ühendriikide senat vastu resolutsiooni 16 Rogersi elu tähistamiseks. Pärast Rogersi surma võttis USA esindajatekoda 2003. aastal vastu resolutsiooni 111, millega austati Rogersi "tema legendaarse teenistuse eest laste elu parandamisel, tema vankumatu pühendumise eest kaastunde jõu näitamisele ja tema pühendumise eest headuse levitamisele eeskuju kaudu".

Uue aasta päeval 2004 juhtis Michael Keaton, kes enne näitlejaks saamist töötas laval Mister Rogersi "Naabruskonnas", PBSi telesarja Fred Rogersi erisaadet: Ameerika lemmik naaber. Tema kodulinnas Latrobes ja Pittsburghis toimub Rogersi auks "Won't You Wear a Sweater Day". Üritus toimub igal aastal tema sünnipäeval, 20. märtsil. 2003. aastal nimetas Rahvusvaheline Astronoomialiit Rogersi järgi asteroidi 26858 Misterrogers.

Ühe Rogersi kuulsatest kampsunitest ostis Smithsonian Institution, kus see on eksponeeritud näitusel "Aare of American History". Fred Rogersi mälestussammas Pittsburghis pühitseti 2009. aastal.

25. juunil 2016 paigutati Fred Rogersi mälestuseks Pennsylvania osariigis Latrobe'i lähedal Fred Rogersi ajalooline tähis.

2018. aasta juunis ilmus Rogersi elul ja pärandil põhinev dokumentaalfilm "Won't You Be My Neighbor?", mis sai positiivseid hinnanguid ja millest sai kõigi aegade enim raha teeniv biograafia-dokumentaalfilm (biodokumentaal). Tom Hanks mängis Rogersit tema hilisemal elul põhinevas filmis "Kaunis päev naabruses" (2019), mille lavastajaks on Marielle Heller. Hanks kandideerib peagi Rogersi rolli eest parima meespeaosa Oscarile.

Rogersit austati 2018. aasta märtsis Ameerika Ühendriikide eripostmargil. 21. septembril 2018 austas Google Doodle teda Mister Rogersi naabruskonna stop-motion-videoga. 23. oktoobril 2018, 2018. aasta maailmameistrivõistluste esimese mängu ajal läks eetrisse Rogersi esimene telereklaam Google'i Pixel 3 nutitelefonile. Reklaamis laulab Rogers "Kas sa teadsid", mis on esimene kord, kui tema häält või pilte on kasutatud telereklaamis toote reklaamiks.

2019. aasta detsembris teatati, et Rogersi kuju paigutatakse Massachusettsis Nantucketis asuvasse Nantucketi parki.

2020. aasta Oscarite jagamisel esitas Janelle Monáe avamistseremoonial Rogersi "Its a Beautiful Day in This Neighborhood", kandes punast kardiganipluusi. Renée Zellweger nimetas oma vastuvõtukõnes parima naisnäitleja Oscarile Rogersi üheks kangelaseks, keda inimesed peaksid otsima.

Rogersile antakse president Bushi poolt üle presidendi vabaduse medal, 2002


Mängi meediat Rogers pidas 2001. aastal Middlebury kolledžis lõpukõnet.

Programmid

Aasta	Pealkiri
1954–1961	Laste nurk
1963–1966	Misterogers
1964–1967	Butternuti väljak
1968–2001	Mister Rogersi naabruskond
1977–1982	Jõuluaeg koos Mister Rogersiga
1978–1981	Vanad sõbrad ... Uued sõbrad
1981	Seesami tänav
1988	Head ööd, pisikesed!
1991	Kus maailmas on Carmen Sandiego?
1994	Fred Rogersi kangelased
1996	Dr. Quinn, meditsiinitöötaja
1997	Arthur
1998	Õnneratas
2003	114. iga-aastane rooside turniiri paraad

Daniel "Triibuline" tiigri nukuke


Rogersi kuulus punane kampsun Smithsonianis Washingtonis.