Kazimir Malevitš (Kiiev, 23. veebruar 1879 - 15. mai 1935) oli vene maalikunstnik ja kunstiteoreetik. Ta sündis Ukrainas poola rahvusest vanemate peres. Vanemad olid pärit aladelt, mis pärast Poola jagamise kuulusid Venemaa keisririigi Kiiev kubermangu. Malevitš on tuntud kui geomeetrilise abstraktse kunsti pioneer ning avangardistliku suprematismi liikumise algataja.
Varane looming ja mõjutused
Malevitši varasem looming oli mõjutatud rahvakunstist, ikonograafiast ning tollaste Euroopa suundumustega — kubismist ja futurismist. Tema kunstnikutee kulges läbi maalikursuste, rändavate näituste ja tutvuste teiste avant‑garde kunstnikega. 1913. aasta märtsis avati Moskvas Aristarh Lentulovi maalide suur näitus. Selle näituse mõju oli võrreldav Paul Cézanne'i näitusega Pariisis 1907. aastal, sest kõik tolleaegsed peamised vene avangardistid (sealhulgas Malevitš) võtsid kubistlikud põhimõtted kohe omaks ja hakkasid neid oma töödes kasutama.
«Võit üle päikese» ja rahvusvaheline tunnustus
Juba samal aastal saavutas suure edu kubofuturistlik ooper «Võit üle päikese», mille lavakujunduses ja kostüümikontseptsioonides osales Malevitš — tema lavastuslikud ideed olid šokeerivad ja uuenduslikud. 1914. aastal eksponeeris Malevitš oma töid Pariisis Salon des Independants'is, mis aitas tal saada laiemat rahvusvahelist tuntust.
Suprematism ja peamised teosed
Umbes 1915. aastal sõnastas Malevitš oma teoreetilised alused ja väljendas neid uues kunstikeeles, mida ta nimetas suprematismiks — kunstiks, mis seab esiplaanile puhta vormi, värvi ja ruumi pigem kui eseme või kujutise tähenduse. Tema ehk kõige kuulsam töö sellest perioodist on Must ruut (Black Square, 1915), mis esitati radikaalse aktsioonina 1915. aasta näitusel «Viimane futuristlik näitus 0,10» Petrogradis. Hilisemad võtmetööd on näiteks «Valge valgel» (White on White, 1918) ja mitmed kompositsioonid mustrite ja värvide mänguga, mis näitasid tema pürgimist abstraktsusse ja nonobjektiivsesse väljendusviisi.
Õpetamine, UNOVIS ja mõju
Pärast revolutsiooniaega töötas Malevitš Vitebskis, kus ta õpetas ja juhtis lühikest aega nooremaid kunstnikke, lootes rakendada oma ideid kunstihariduses. Seal moodustus tema ümber rühm UNOVIS (Uus Vormiline iefektiivsus), mille liikmete seas oli mitmeid tulevasi silmapaistvaid avangardikunstnikke, näiteks El Lissitzky. Malevitš kirjutas ka teoreetilisi tekste, kus selgitas suprematismi eesmärke ja kunsti non‑objektiivset olemust — tema teosed ja mõtted mõjutasid tugevalt nii maali, graafikat kui ka arhitektuuri ja graafilist disaini.
Hilisem elu ja pärand
1920.atel ja eriti 1930.atel muutus Nõukogude kunstipoliitika järjest rangemaks ning abstraktset kunsti hakati kritiseerima kui «formalismi». Malevitš pidi leppima piirangutega, talle kehtestati takistusi eksponeerimisel ja õpetamisel, kuid ta jätkas loomingut kuni oma surmani 1935. aastal Leningradis (St. Petersburg). Pärast tema surma omandas tema töö ja teooria tasapisi taas rahvusvahelist tunnustust ning Malevitšit peetakse tänapäeval üheks olulisemaks modernismi ja abstraktse kunsti pioneeriks.
Mõju tänapäeval
Malevitši ideed — et kunst võib eksisteerida iseseisva vormi ja värvi kaudu — on jäänud oluliseks lähtepunktiks nii kunstiteoorias kui ka praktilises kunsti- ja disainitöös. Tema radikaalne samm objektikultuse eemalejuhtimisel ja puhta formaalsete elementide esiletoomine avas teed 20. sajandi abstraktsele kunstile ning mõjutab kunstnikke ja disainereid tänapäevalgi.
