George Wells Beadle (22. oktoober 1903 - 9. juuni 1989) oli Ameerika Ühendriikide geneetik.
Ta võitis koos Edward Tatumiga Nobeli füsioloogia- või meditsiiniauhinna; nad jagasid auhinda Joshua Lederbergiga, kes töötas koos Tatumiga bakterigeneetika alal.
Beadle ja Tatum avastasid geenide rolli rakkude biokeemilise sünteesi reguleerimisel.
Beadle'i ja Tatumi peamised katsed hõlmasid leivamoodustaja Neurospora crassa eksponeerimist röntgenkiirgusele, mis põhjustas mutatsioone. Eksperimentide käigus näitasid nad, et need mutatsioonid põhjustasid muutusi spetsiifilistes ensüümides, mis on seotud valkude tootmisega. Nad pakkusid välja otsese seose geenide ja ensüümireaktsioonide vahel, mida tuntakse kui "üks geen, üks ensüüm" hüpoteesi.
Neid katseid tehti peamiselt 1930. ja 1940. aastatel ning 1941. aastal avaldasid Beadle ja Tatum oma mõjuka töö, mis näitas, et mutatsioonid võivad tekitada kindlaid toitumisvajadusi (nn auxotroofiad). Nad kasutasid lihtsat lähenemist: kasvatati seeni minimaalsel toitainetekeskkonnal ja uuriti, milliste lisaainete lisamisel mutantid kasvasid. Sellest võis järeldada, milline biokeemiline samm või ensüüm oli kahjustatud ja millist ainevahetuse ahelat geen mõjutab.
Mõju ja täpsustus: "Üks geen, üks ensüüm" oli oluline samm, mis ühendas geneetika ja biokeemia ning pani aluse molekulaarsele geneetikale. Hiljem täpsustati seda ideed — selgus, et geenid kodeerivad polüpeptiidahelaid (valke) ja üks geen vastab sageli ühele polüpeptiidile, seega rääkida tihti täpsemalt "üks geen, üks polüpeptiid". See töö mõjutas tugevalt hilisemat uurimist töös geenikoodi, valkude sünteesi ja rakkude ainevahetuse mehhanismide mõistmisel.
Tänapäevane tähendus: Beadle'i ja Tatumi tulemused olid aluseks tänapäevasele arusaamale sellest, kuidas geenid määravad rakkude funktsioone läbi valkude tootmise. See teaduslik paradigma on oluline nii põhiuuringutes kui ka rakendustes, nagu geneetiline diagnostika, biotehnoloogia ja ravimite sihtimine.
Lisaks Nobeli auhinnale on Beadle'i töö jätnud püsiva pärandi teadusliku kirjasõna ja õpetuse kaudu: tema tulemused ja ideed olid kasulikud nii uutele põlvkondadele teadlasi kui ka üldise arusaama kujundamisel sellest, kuidas pärilikkus mõjutab organismide biokeemiat ja füsioloogiat. Tema uurimused näitasid selget nii-metoodilist kui ka kontseptuaalset teed, kuidas uurida seoseid geenide, ensüümide ja ainevahetuse vahel.