George Beadle
George Wells Beadle (22. oktoober 1903 - 9. juuni 1989) oli Ameerika Ühendriikide geneetik.
Ta võitis koos Edward Tatumiga Nobeli füsioloogia- või meditsiiniauhinna; nad jagasid auhinda Joshua Lederbergiga, kes töötas koos Tatumiga bakterigeneetika alal.
Beadle ja Tatum avastasid geenide rolli rakkude biokeemilise sünteesi reguleerimisel.
Beadle'i ja Tatumi peamised katsed hõlmasid leivamoodustaja Neurospora crassa eksponeerimist röntgenkiirgusele, mis põhjustas mutatsioone. Eksperimentide käigus näitasid nad, et need mutatsioonid põhjustasid muutusi spetsiifilistes ensüümides, mis on seotud valkude tootmisega. Nad pakkusid välja otsese seose geenide ja ensüümireaktsioonide vahel, mida tuntakse kui "üks geen, üks ensüüm" hüpoteesi.
Elu ja karjäär
George Wells Beadle sündis 22. oktoobril 1903 Wahoos, Nebraskas. Ta oli talunike poeg; tema vanemad omasid ja pidasid 40-aakerist (160 000 m2) farmi.
George'ist oleks võinud saada põllumees, kui üks tema õpetajatest ei oleks suunanud teda teaduse ja Nebraskas Lincolnis asuva põllumajanduskolledži poole.
1926. aastal töötas ta pärast oma diplomit nisu ja Zea mays'i hübriididega. 1931. aastal sai ta riikliku teadusnõukogu stipendiumi California Tehnoloogiainstituudis Pasadenas, kus ta viibis 1931. aastast kuni 1936. aastani. Selle aja jooksul jätkas ta oma tööd india maisiga ning alustas koostöös Dobzhansky ja Sturtevantiga tööd ristamise kohta puuviljakärbsel Drosophila melanogasteril (Drosophila melanogaster).
1935. aastal käis Beadle kuueks kuuks Pariisis, et töötada koos Boris Ephrussiga Institut de Biologie physico-chimique'is. Koos alustasid nad Drosophila silmapigmendi arengu uurimist, mis hiljem viisid töödeni neurospora seenede geneetika biokeemia alal.
1937. aastal nimetati Beadle Stanfordi ülikooli bioloogia (geneetika) professoriks ja jäi sinna üheksaks aastaks, töötades suurema osa sellest ajast koostöös Tatumiga.
1946. aastal naasis ta California Tehnoloogiainstituuti bioloogiaprofessoriks ja bioloogiaosakonna esimeheks. Siin jäi ta kuni 1961. aasta jaanuarini, mil ta valiti Chicago ülikooli kantsleriks ja sama aasta sügisel selle ülikooli presidendiks.
George Beadle suri 9. juunil 1989.
Hilisemad tööd
Beadle'i ja Tatumi tööd jätkasid hiljem E.B. Lewis, kes töötas selle kallal, kuidas geenid kontrollivad embrüo arengut, ning Phillip Sharp ja Richard Roberts, kes avastasid intronid ja RNA splaissingu. Kõik kolm said oma töö eest Nobeli preemia.
1977. aastal näitasid Sharpi ja Robertsi laboratooriumid, et kõrgemate organismide geenid on "jagatud" või esinevad mitmes erinevas segmendis DNA molekuli ulatuses.
Geeni kodeerivad piirkonnad on eraldatud mittekodeeriva DNA-ga, mis ei ole seotud valgu ekspressiooniga. Mittekodeerivad piirkonnad, intronid, lõigatakse mRNA eellastest välja protsessi käigus, mida nimetatakse "splaissimiseks". Leiti, et jagatud geenistruktuur on ühine enamikule eukarüootilistele geenidele. Seetõttu ei kehti Beadle'i ja Tatumi poolt esitatud lihtne "üks geen - üks ensüüm". Seda seetõttu, et
- Valgu ehitamiseks võib kuluda rohkem kui üks geen ja
- Väiksemast geenikogumist saab teha palju erinevaid geene (vt antikeha).
Siiski oli nende töö omal ajal suur samm edasi.
Küsimused ja vastused
K: Kes on George Wells Beadle?
V: George Wells Beadle oli Ameerika geneetik.
K: Mille eest sai George Wells Beadle Nobeli füsioloogia- või meditsiiniauhinna?
V: George Wells Beadle sai Nobeli füsioloogia- või meditsiiniauhinna koos Edward Tatumiga; nad jagasid auhinda Joshua Lederbergiga, kes töötas koos Tatumiga bakterigeneetika alal.
K: Mida avastasid Beadle ja Tatum?
V: Beadle ja Tatum avastasid geenide rolli rakkude biokeemilise sünteesi reguleerimisel.
K: Millised olid Beadle'i ja Tatumi peamised eksperimendid?
V: Beadle ja Tatumi peamised katsed hõlmasid leivamoodustaja Neurospora crassa eksponeerimist röntgenkiirgusele, mis põhjustas mutatsioone.
K: Mida näitasid Beadle ja Tatum oma katsetes?
V: Beadle ja Tatum näitasid mitmes katses, et mutatsioonid põhjustasid muutusi spetsiifilistes ensüümides, mis olid seotud valke tootvate radade loomisega.
K: Mida tegid Beadle ja Tatum välja?
V: Beadle ja Tatum pakkusid välja otsese seose geenide ja ensüümireaktsioonide vahel, mida tuntakse kui "üks geen, üks ensüüm" hüpoteesi.
K: Mis on "üks geen, üks ensüüm" hüpotees?
V: "Üks geen, üks ensüüm" hüpotees on Beadle'i ja Tatumi eksperimendis välja pakutud otsene seos geenide ja ensümaatiliste reaktsioonide vahel.
