Mount St. Helens – USA Cascade'i vulkaan ja 1980. aasta laastav vulkaanipurse

Mount St. Helens – Cascade'i vulkaan Washingtonis: 18. mai 1980 laastav vulkaanipurse, 57 hukkunut, ulatuslik häving ja praegu kaitstud maastikud ning teadusuuringud.

Mount St. Helens on vulkaan USAs Washingtoni osariigis. Ta asub Seattle'ist 96 miili (154 km) lõuna pool ja Portlandist (Oregon) 53 miili (85 km) kirde pool. Vulkaan asub Cascade'i mäestikus. See on osa Cascade'i vulkaanikaarest Vaikse ookeani tuleringis, mis hõlmab üle 160 aktiivse vulkaani. Tegemist on surmava vulkaaniga.

St. Helensi mäge nimetati algselt Louwala-Clough'iks, mis tähendab indiaanlaste Klickitat'i keeles "suitsetavat" või "tulemäge". See vulkaan on tuntud oma plahvatuste ja laavavoogude poolest. Selle kõige kuulsam vulkaanipurse toimus 18. mail 1980. aastal. 1982. aastal tegid USA president Ronald Reagan ja USA kongress Mount St. Helens National Volcanic Monumenti, mis on 110 000 aakri (445 km²) suurune ala vulkaani ümber, mis on ühtlasi osa Gifford Pinchoti rahvusmetsast.

1980. aasta vulkaanipurse oli Ameerika Ühendriikide ajaloo kõige surmavam ja majanduslikult kõige hävitavam vulkaaniline sündmus. Hukkus 57 inimest; hävis 250 kodu, 47 silda, 15 miili raudteed ja 185 miili maanteed. Massiivse rusulaviini vallandas maavärin, mille tugevus oli 5,1 Richteri skaala järgi. See põhjustas purske, mis vähendas mäe tippu 9 677 jalalt (2 950 m) 8 365 jalale (2 550 m) ja asendas selle 1 miili (1,6 km) laiuse hobuserauakujulise kraatriga. Maavärina põhjustas äkiline magma väljavool maavaibast. Prahilaviini maht oli kuni 3,1 kuupkilomeetrit (0,7 kuupmiili).

Geoloogia ja eelnev tegevus

Mount St. Helens on stratovulkaan — kihiline vulkaan, mis tekib korduvast laava- ja piroklastilise materjali kuhjumisest. Selle varasemaid purseid on setetes ja kraatriuuringutes tuvastatud mitme tuhande aasta jooksul. Enne 1980. aasta suurt pursket oli vulkaan aktiivne ka varem, kuid 20. sajandi lõpul oli see suhteliselt rahulik kuni 1970. aastate lõpuni ilmuva pingestumise ja väiksemate mikrovärinate kasvuni.

1980. aasta purse – kuidas see toimus

Purske ette olid varasemad hoiatusmärgid: jaanuarist aprillini 1980 täheldati suurt hulka maavärinaid, muda- ja vesiväljaheiteid ning vulkaani näo paisumist (inflatsioon). 18. mail toimunud tugev maavärin vallandas vulkaani põhja- ja lääneküljelt massiivse rusulaviini, mis eemaldaski suure osa mäe virnast. Sellele järgnes lateralne plahvatus ehk külgsuundne paiskamine, mis eraldas tohutu hulga kivimipurustikku, hõõgniiskeid gaase ja tuhapilvi.

Plahvatusündmus tekitas kõrge tuha- ja gaasisamba, mis tõusis õhku ja kandus tuhandete kilomeetrite kaugusele. Tuhasambad kuulusesid õhku tuhandete meetrite kõrgusele (tuhapilve maksimumkõrgused ulatusid kümnete kilomeetrite kaugusele), põhjustades tolmu- ja õhusaasteprobleeme laial alal. Lisaks tekkisid piroklastilised voogud ja prahtlaviinid, mis liikusid mäest alla suurte kiirustega ja hävitasid metsad, hooned ja infrastruktuuri.

Mõjud ja laastus

• Inimohvrid ja kaod: 57 surmajuhtumit ja palju vigastatuid; hukkusid nii vaatlejad kui ka metsandus- ja töökohal viibinud inimesed.
• Majanduslik kahju: hinnanguline otsene kahju oli ligikaudu 1,1 miljardit USA dollarit (1980. aasta dollarites) — see hõlmas infrastruktuuri, metsatööstuse ja kodude hävimist.
• Keskkonnamõjud: Looduslik maastik sai tugeva löögi: metsad ja taimestik hävisid sadu ruutkilomeetreid. Paljud jõed ja ojakesed sattusid tuhka ja setetega, tekitasid lahareid (mudavoolud) ja muutusid ajutiselt elukõlbmatuks kaladele ning veeloomastikule.
• Transpordi- ja lennutrasside häired: Tuhasädemed mõjutasid lennuliiklust mitu päeva ning häirisid maanteesid ja raudteid laial alal.

Ökoloogiline taastumine

Purske järgselt hakkasid eluks sobivad mikroökosüsteemid taastuma ootamatult kiiresti: samblikud, putukad, linnud ja taimed koloniseerisid tuhmikuid ning settedest tekkisid uued pinnasetüübid. Teadlased on jälginud Mount St. Helensi ümbruse taastumist kui haruldast ja väärtuslikku juhtumiuuringut — see on andnud teadmisi primaarse succession (alustaimestiku tekke) protsessidest ning sellest, kuidas loodus taastub pärast suurt hävingut.

Järelmonitorimine ja hilisem tegevus

Pärast 1980. aasta suurt purse hakkasid teadlased ja ametiasutused (sh USA Geological Survey ja teised) vulkaani tihedalt jälgima. Aastal 1980–1986 toimus kraatris ja selle ümbruses dome- ehk laavatõusu aktiivsus, kus kraatri sees kasvas uus laavaahi, ning 2004–2008 perioodil oli taas aktiivsust — tekitas taas väiksemaid plahvatuseid ja kraatri sees vulkaanilise materjali kuhjumist. Tänapäeval jälgitakse Mount St. Helensit pidevalt seismograafide, deformatsioonisensorite ja gaasianduritega, et varakult tuvastada uut ärevust või purskeohtu.

Mount St. Helens National Volcanic Monument ja külastus

1922–1982 rajatud Mount St. Helens National Volcanic Monument kaitseb laienevat ala vulkaani ümber ja võimaldab teaduslikku uurimist, loodusvaatlusi ning turismi. Monumentis on mitmeid matkaradu, vaateplatvorme ja hariduslikke keskusi, kus külastajad saavad õppida vulkaanide ohust, 1980. aasta sündmuse tagajärgedest ning ümbruse taastumisest. Kuigi osa alasid jääb ohtlikuks ja ligipääsuks piiratud (eriti kraatri lähistel), on palju kohti, kust saab ohutult jälgida ja mõista selle mäe võimsust ning looduse taastumise protsessi.

Kokkuvõte

Mount St. Helens on üks paremini uuritud ja avalikkusele tuntud vulkaane maailmas — nii selle ränga 1980. aasta purse kui ka järgneva taastumise tõttu. Sündmus tuletas maailma tähelepanu vulkaaniohutusele, teaduslikule järelvalvele ja vajadusele ette valmistuda loodusõnnetusteks. Mount St. Helens jääb oluliseks õppeobjektiks nii geoloogidele, ökoloogidele kui ka laiemale avalikkusele.

Ajalugu

Enne 1980. aasta purset oli St. Helensi mägi Washingtoni osariigi viies kõrgeim tipp. Tipp tõusis üle 5 000 jala (1525 m) üle oma aluse, kus ta tõuseb ümbritsevatest mäeharjadest. See paistis ümbritsevatest küngastest välja sümmeetrilise koonuse kuju ja tippu katva lume tõttu. Oma koonuse kuju tõttu nimetati seda Jaapani sümboliks oleva kuulsa Fuji mäe järgi "Ameerika Fuji mäeks".

Kaasaegsed pursked

18. mail 1980 toimunud suurele purskele eelnevatel kuudel oli palju märke vulkaanilisest aktiivsusest. 20. märtsil 1980 oli St. Helensi mägi 4,2-magnituudilise maavärina keskmes. 27. märtsil algas vulkaanist auru väljavoolamine. Aprilli lõpuks hakkas vulkaani põhjakülg suurenema.

18. mail toimus teine maavärin tugevusega 5,1, mis pani suure osa vulkaani põhjapoolsetest külgedest kokku varisema. See oli suurim teadaolev rusulaviin ajaloos. Kell 8.32 Vaikse ookeani aja järgi plahvatas St. Helensi sees olev magma. Vulkaanilise plahvatuse indeksi skaalal sai purskamine hindeks viis, mis on sama hinnang, mis kuulsal Vesuuviuse purskamisel 79. aastal pKr.

Rohkem kui üheksa tunni jooksul purskas vulkaanist tuhka, mis tõusis õhus 12 kuni 16 miili (20 kuni 27 km) kõrgusele merepinnast. Seda vulkaanist tõusvat pilve nimetatakse "pilveks". Vulkaanist välja voolanud kuumutatud kivimitest ja gaasist koosnev püroklastiline voog levis üle 230 ruutmiili (600 km²) suuruse ala, hävitades taimi ja hooneid. Tuhk levis ida suunas umbes 95 miili tunnis (95 km/h), kusjuures osa tuhast jõudis Idahosse umbes kell 12:00, peaaegu 3,5 tundi pärast purset. Um 17:30 õhtul muutus tuhapilv väiksemaks. Kogu öö jooksul ja mitu päeva pärast seda toimusid väiksemad pursked.

Lisaks plahvatusest tulenevate kiiresti liikuvate kuumade gaaside ja kivide mõjule põhjustas Püha Heleni mäe põhjakülje kokkuvarisemine ka lahareid ehk vulkaanilisi mudavoolusid. Need olid vulkaanilise tuha ning sulanud jää ja lume segud. Laharid voolasid Toutle'i ja Cowlitzi jõgedes mitu kilomeetrit allapoole, hävitades sildasid ja tappes palju puid. Kokku 3,9 miljonit kuupmeetrit (3,0 miljonit m³) materjali kandis lahaarid 17 miili (27 km) kaugusele lõuna poole Columbia jõkke.

St. Helensi 18. mai purskamine vallandas 24 megatonni soojusenergiat. See vallandas üle 0,67 kuupmeetri (2,8 kuupkilomeetri) tuhka ja muud materjali. Vulkaani põhjakülje kokkuvarisemine lühendas St. Helensi kõrgust umbes 400 meetri võrra ja jättis vulkaanikraatri ühe kuni kahe miili (1,6-3,2 km) laiuse ja 800 meetri sügavuse. Purse tappis 57 inimest, ligi 7000 ulukiloomad (hirved, hirved ja karud) ning umbes 12 miljonit kalakasvatuse kala. See hävitas või kahjustas üle 200 kodu, 185 miili (300 km) maanteed ja 15 miili (24 km) raudteed.

1980-2004

Aastatel 1980-1986 jätkus Saint Helens'i mäe vulkaaniline aktiivsus ja kraatrisse tekkis uus laavakuppel. Toimusid mitmed väiksemad plahvatused ja pursked, mis tekitasid uusi laavakupleid. Alates 7. detsembrist 1989 kuni 6. jaanuarini 1990 ja 5. novembrist 1990 kuni 14. veebruarini 1991 purskas vulkaan kohati tohutute tuhapilvedega.

Tuhk jõudis mitmesse osariiki, nii idas kui Montanas ja lõunas kui Colorados.

2004 kuni praeguseni tegevus

Umbes 11. oktoobril 2004 jõudsid magmamullid vulkaani tippu ja esimese kupli lõunaküljele tekkis uus laavakuppel. See uus kuppel kasvas kogu 2005. aasta jooksul ja 2006. aastal. Nähti mitmeid uusi tunnuseid, nagu näiteks "vaalapõhja", mis on tahke magma, mida magma selle all olev magma lükkab vulkaani tippu. Need tunnused ei kesta kaua ja lagunevad varsti pärast nende tekkimist. 2. juulil 2005 murdus valaseljaku tipp ära ja kivipurse saatis tuhka mitmesaja meetri kõrgusele õhku.

Mount St. Helens näitas olulist uut aktiivsust 8. märtsil 2005, kui vulkaanist väljus 11 000 m kõrgune auru- ja tuhapilv. Vulka oli näha kuni Seattle'i linnast, mis asub 96 miili kaugusel. See üsna väike purskamine toimus uue laavakupli tekkimise ja 2,5-magnituudilise maavärina tõttu.

Veel üks kupplist välja kasvanud tunnusjoon on "uime" või "plaat". Umbes poole jalgpalliväljaku suurune suur vulkaaniline kivi liikus üles kuni 2 m (6 jalga) päevas. 2006. aasta juuni keskel oli plaat väga tihti kivilangetusi, kuid seda lükati ikka veel vulkaani seest ülespoole.

22. oktoobril 2006, kell 15.13 p.m. PST, purustas 3,5-magnituudiline maavärin laavakupli. Selle tagajärjel toimunud kokkuvarisemine ja laviin saatis üle kraatri 610 meetri kõrguse tuhapilve, mis aga kiiresti kadus.

19. detsembril 2006 nähti suurt valget aurupilve ja mõned ajakirjanikud arvasid, et toimus väike purskamine. Ameerika Ühendriikide Geoloogilise Uuringu Cascades Volcano Observatory ütleb siiski, et suurt tuhapilve ei olnud, nii et tegemist ei saanud olla purskega. Vulkaan on aeg-ajalt pursanud alates 2004. aasta oktoobrist.

8. märtsil 2005. aastal nähtud 36 000 jala kõrgune plume.


"Whaleback", nagu seda nähti 2005. aasta veebruaris.


Laavakupli kasv aastatel 1980-1986


Püha Helens purskas 18. mail 1980. aastal kell 08:32 Vaikse ookeani aja järgi.


Kaskadide mäestiku tektoonika. Cascade'i vulkaanid tekkisid Juan de Fuca plaadi subdutseerumise (Põhja-Ameerika plaadi alla liikumise) tulemusena.

Küsimused ja vastused

K: Kus asub Püha Heleni mägi?

K: Millisesse mäeahelikku see kuulub?

K: Mida tähendab Louwala-Clough?

K: Millal toimus selle kõige kuulsam purskamine?

K: Kui suurest piirkonnast tehti pärast selle 1980. aasta purset rahvuslik monument?

K: Mis põhjustas 1980. aasta purske?

K: Kui palju kahju tekitas see vulkaan oma 1980. aasta purske ajal?

Otsing