Mount St. Helens on vulkaan USAs Washingtoni osariigis. Ta asub Seattle'ist 96 miili (154 km) lõuna pool ja Portlandist (Oregon) 53 miili (85 km) kirde pool. Vulkaan asub Cascade'i mäestikus. See on osa Cascade'i vulkaanikaarest Vaikse ookeani tuleringis, mis hõlmab üle 160 aktiivse vulkaani. Tegemist on surmava vulkaaniga.

St. Helensi mäge nimetati algselt Louwala-Clough'iks, mis tähendab indiaanlaste Klickitat'i keeles "suitsetavat" või "tulemäge". See vulkaan on tuntud oma plahvatuste ja laavavoogude poolest. Selle kõige kuulsam vulkaanipurse toimus 18. mail 1980. aastal. 1982. aastal tegid USA president Ronald Reagan ja USA kongress Mount St. Helens National Volcanic Monumenti, mis on 110 000 aakri (445 km²) suurune ala vulkaani ümber, mis on ühtlasi osa Gifford Pinchoti rahvusmetsast.

1980. aasta vulkaanipurse oli Ameerika Ühendriikide ajaloo kõige surmavam ja majanduslikult kõige hävitavam vulkaaniline sündmus. Hukkus 57 inimest; hävis 250 kodu, 47 silda, 15 miili raudteed ja 185 miili maanteed. Massiivse rusulaviini vallandas maavärin, mille tugevus oli 5,1 Richteri skaala järgi. See põhjustas purske, mis vähendas mäe tippu 9 677 jalalt (2 950 m) 8 365 jalale (2 550 m) ja asendas selle 1 miili (1,6 km) laiuse hobuserauakujulise kraatriga. Maavärina põhjustas äkiline magma väljavool maavaibast. Prahilaviini maht oli kuni 3,1 kuupkilomeetrit (0,7 kuupmiili).

Geoloogia ja eelnev tegevus

Mount St. Helens on stratovulkaan — kihiline vulkaan, mis tekib korduvast laava- ja piroklastilise materjali kuhjumisest. Selle varasemaid purseid on setetes ja kraatriuuringutes tuvastatud mitme tuhande aasta jooksul. Enne 1980. aasta suurt pursket oli vulkaan aktiivne ka varem, kuid 20. sajandi lõpul oli see suhteliselt rahulik kuni 1970. aastate lõpuni ilmuva pingestumise ja väiksemate mikrovärinate kasvuni.

1980. aasta purse – kuidas see toimus

Purske ette olid varasemad hoiatusmärgid: jaanuarist aprillini 1980 täheldati suurt hulka maavärinaid, muda- ja vesiväljaheiteid ning vulkaani näo paisumist (inflatsioon). 18. mail toimunud tugev maavärin vallandas vulkaani põhja- ja lääneküljelt massiivse rusulaviini, mis eemaldaski suure osa mäe virnast. Sellele järgnes lateralne plahvatus ehk külgsuundne paiskamine, mis eraldas tohutu hulga kivimipurustikku, hõõgniiskeid gaase ja tuhapilvi.

Plahvatusündmus tekitas kõrge tuha- ja gaasisamba, mis tõusis õhku ja kandus tuhandete kilomeetrite kaugusele. Tuhasambad kuulusesid õhku tuhandete meetrite kõrgusele (tuhapilve maksimumkõrgused ulatusid kümnete kilomeetrite kaugusele), põhjustades tolmu- ja õhusaasteprobleeme laial alal. Lisaks tekkisid piroklastilised voogud ja prahtlaviinid, mis liikusid mäest alla suurte kiirustega ja hävitasid metsad, hooned ja infrastruktuuri.

Mõjud ja laastus

  • Inimohvrid ja kaod: 57 surmajuhtumit ja palju vigastatuid; hukkusid nii vaatlejad kui ka metsandus- ja töökohal viibinud inimesed.
  • Majanduslik kahju: hinnanguline otsene kahju oli ligikaudu 1,1 miljardit USA dollarit (1980. aasta dollarites) — see hõlmas infrastruktuuri, metsatööstuse ja kodude hävimist.
  • Keskkonnamõjud: Looduslik maastik sai tugeva löögi: metsad ja taimestik hävisid sadu ruutkilomeetreid. Paljud jõed ja ojakesed sattusid tuhka ja setetega, tekitasid lahareid (mudavoolud) ja muutusid ajutiselt elukõlbmatuks kaladele ning veeloomastikule.
  • Transpordi- ja lennutrasside häired: Tuhasädemed mõjutasid lennuliiklust mitu päeva ning häirisid maanteesid ja raudteid laial alal.

Ökoloogiline taastumine

Purske järgselt hakkasid eluks sobivad mikroökosüsteemid taastuma ootamatult kiiresti: samblikud, putukad, linnud ja taimed koloniseerisid tuhmikuid ning settedest tekkisid uued pinnasetüübid. Teadlased on jälginud Mount St. Helensi ümbruse taastumist kui haruldast ja väärtuslikku juhtumiuuringut — see on andnud teadmisi primaarse succession (alustaimestiku tekke) protsessidest ning sellest, kuidas loodus taastub pärast suurt hävingut.

Järelmonitorimine ja hilisem tegevus

Pärast 1980. aasta suurt purse hakkasid teadlased ja ametiasutused (sh USA Geological Survey ja teised) vulkaani tihedalt jälgima. Aastal 1980–1986 toimus kraatris ja selle ümbruses dome- ehk laavatõusu aktiivsus, kus kraatri sees kasvas uus laavaahi, ning 2004–2008 perioodil oli taas aktiivsust — tekitas taas väiksemaid plahvatuseid ja kraatri sees vulkaanilise materjali kuhjumist. Tänapäeval jälgitakse Mount St. Helensit pidevalt seismograafide, deformatsioonisensorite ja gaasianduritega, et varakult tuvastada uut ärevust või purskeohtu.

Mount St. Helens National Volcanic Monument ja külastus

1922–1982 rajatud Mount St. Helens National Volcanic Monument kaitseb laienevat ala vulkaani ümber ja võimaldab teaduslikku uurimist, loodusvaatlusi ning turismi. Monumentis on mitmeid matkaradu, vaateplatvorme ja hariduslikke keskusi, kus külastajad saavad õppida vulkaanide ohust, 1980. aasta sündmuse tagajärgedest ning ümbruse taastumisest. Kuigi osa alasid jääb ohtlikuks ja ligipääsuks piiratud (eriti kraatri lähistel), on palju kohti, kust saab ohutult jälgida ja mõista selle mäe võimsust ning looduse taastumise protsessi.

Kokkuvõte

Mount St. Helens on üks paremini uuritud ja avalikkusele tuntud vulkaane maailmas — nii selle ränga 1980. aasta purse kui ka järgneva taastumise tõttu. Sündmus tuletas maailma tähelepanu vulkaaniohutusele, teaduslikule järelvalvele ja vajadusele ette valmistuda loodusõnnetusteks. Mount St. Helens jääb oluliseks õppeobjektiks nii geoloogidele, ökoloogidele kui ka laiemale avalikkusele.