Vikatimees

Indoeuroopa mütoloogia

Vana-Kreeka

Vanakreeka kreeklased pidasid surma heaks. Tihti kujutatakse teda habemega tiivulise mehe või noore tiivulise poisina. Surm ehk Thanatos on Elu vastand. Surma kujutatakse meessoost ja elu naissoost inimesena. Ta on Hypnose, unejumala kaksikvend. teda kirjeldatakse kui õrna, ta saadab surnuid allmaailma, Hades'i. Seejärel annab ta surnud üle Charonile, kes mehitab paati, mis viib surnud allmaailma, läbi Styxi jõe. Thanatose õed Keres olid vägivaldse surma vaimud, nad olid seotud lahingust, haigustest, õnnetustest ja mõrvadest tingitud surmajuhtumitega. Neid kujutati kurjatena, nad toitusid surnute kehast, pärast hinge saatmist Hadesi. Neil olid hambad, küünised ja nad olid riietatud veristesse juveelidesse.

Celtic

Waleslased kujutasid surma Angeu'na ja bretoonlased Ankou'na, nad olid üks ja sama. Ta ilmus musta rüüga mehe kujul, kes mõnikord kandis kääru ja sõitis vankri seljas, mille peale ta surnuid kokku korjas.

Poola

Poolas on Surm ehk Śmierć välimus sarnane meie tänapäevase Viisakaga, kuid musta rüü asemel kannab ta valget rüüd.

Balti

Leedulased nimetavad surma Giltinė, sõnast gelti(nõelata). Giltinėt kujutati vana, koleda, pika sinise nina ja mürgise keelega naisena. Legend räägib, et Giltinė oli noor, ilus ja suhtlemisaldis, kuni ta seitsmeks aastaks kirstus kinni jäi. Surmajumalanna oli elu- ja saatusejumalanna Laima õde, sümboliseerides alguse ja lõpu suhet.

Pärast seda võtsid litaanid kasutusele klassikalise musta mantli ja kääriga Grim Reaper'i.

Hinduistlikud tekstid

Hindu tekstides nimetatakse surma isandat Yamaks. Yama ratsutab mustal pühvlil ja kannab köit, et surnuid oma vanglasse viia. On olemas palju saagijate vorme, nad on tema agendid. Neid nimetatakse Yamaduteks. Seal on kõik head ja halvad inimesed talletatud mingisugusesse arhiivi. Siis võtab Yama arhiivist välja ja otsustab, kuhu hing järgmises elus asetatakse, vastavalt hinduismi reinkarnatsioonile. Yamat mainitakse ka Mahabharatas kui filosoofi ja Brahmani pühendunu.

Thanatos surma jumal Vana-Kreeka mütoloogias.

Jaapani mütoloogia

Kojikis sureb Izanami pärast tulejumala Kagu-tsuchi sünnitamist selle tulest saadud haavadesse ja satub igavesse öömaailma nimega Yomi-no-kuni (allmaailm), kuhu jumalad taanduvad ja kuhu Izanagi, tema abikaasa, reisib, et teda tagasi saada. Ta avastab, et tema naine ei ole enam nii ilus, ja nende vahelises lühikeses vaidluses lubab naine pärast seda iga päev tuhat elu võtta, mis tähistab tema kui surmajumalanna positsiooni.

On olemas ka surmajumalaid, mida nimetatakse shinigamiks (死神), mis on lähemal lääne traditsioonile, mille kohaselt on nad pigem surnuaed; kuigi nad on levinud tänapäeva Jaapani kunstis ja ilukirjanduses, puudusid nad traditsioonilises mütoloogias sisuliselt täielikult.

Aabrahamlaste religioonides

Memitim

Memitim on piiblitegel, mis on seotud inimeste surmaga. Sõna on heebrea keelest ממיתים (inglise keeles: Killers). Neid mainitakse, et nad tapavad inimesi, et nende kaitseingel ei kaitse neid enam. Piibliteadlaste seas on Memitim'ide olemuse üle mõningaid vaidlusi, kuid nõustutakse, et nagu Iiobi 33:22 kirjeldatud, on nad mingisugused tapjad.

Judaism

Vorm ja funktsioonid

Midraši kohaselt lõi Jumal surmaingli loomise esimesel päeval. Tema maja on taevas. tal on kaksteist tiiba. "Kõigi inimeste üle olen ma sulle võimu andnud," ütles Jumal surmainglile, "ainult mitte selle üle, kes on seaduse kaudu saanud vabaduse surmast." Öeldakse, et surmaingel on täis silmi. Surma ajal seisab ta sureva üle ja ootab, et inimene teda näeks. Kui surev lõpuks teda näeb, tilgutab ta sureva suhu sappi ja see on see, mis teda lõplikult tapab Väljend "surma maitseb" pärineb mõttelt, et surma põhjustab tilk sappi.

Surm ja saatan

Surmaingel, keda mõned samastavad Saatanaga, vaidleb kohe pärast loomist Jumalaga Messia valguse üle. Kui Eeva puudutas teadmise puud, rääkis surmaingel temaga ja ta mõtles: "Nüüd ma suren ja Jumal loob Aadamale teise naise". Ka Aadam rääkis surmaingliga. Surmaingel istub surnute ees. Kui Aabraham leinas Saara pärast, ilmus talle ingel, mis seletab, miks "Aabraham tõusis üles oma surma eest". Samael ütles Saarale, et Aabraham ohverdas Iisaki vaatamata tema nutule, ja Saara suri õudusest ja kurvastusest." Kõige sagedamini oli inglitega ühenduses Mooses. Korahi vastupanu ajal nägi Mooses teda.

Kristlus

Kristluses ei olnud kõigepealt mingit surmaloomi, sest Jumal äratas Jeesuse üles ja võib inimesi tappa. Siis kuulutas heebrealastele kirja autor, et saatanal on vägi, mis kontrollib surma. Üks neist uskus, et Poeg tappis oma surmaga Saatana ja oma ülestõusmisega äratas ta Saatana uuesti ellu.

Samuti arvatakse, et Ilmutusraamatus olev metsalise esimene pea on Saatana ülestõusmine.

Islam

Islamis on olemas surmaingel, mis on rohkem tuntud surma peaingli nime all, mille nimi on Azrael. Koraanis ei mainita teda tema nime all, vaid Mal'akkh al Mut (surmaingel). Ka vanades heebrea tekstides kirjeldatakse teda kui Azrael, surmaingel. Samuti on teda mainitud varakristlikes tekstides samuti Azraelina.

Carlos Schwabe "La mort du fossoyeur" (Hauakaevaja surm)


Joonis "Koolerat toovast surmast", Le Petit Journal'is


Keskaegne maal, mis kujutab surma malet mängimas Täby kirikust Rootsis