Vikatimees: surma isikustamine, ajalugu ja uskumused

Avasta Vikatimehe kujutluse ajalugu, müüdid, religioossed ja rahvapärased uskumused ning legendid, mis peegeldavad surma taju läbi aegade.

Surm on isikustatud olend, mis on olnud osa paljudest kultuuridest ja müütidest läbi ajaloo. Inglise keeles tuntakse teda kõige sagedamini kui Grim Reaper — kujuteldavat figuuri, keda alates 15. sajandist kuni tänapäevani kujutatakse sageli kui inimskeletti, kellel on käes kääru ja kes on riietatud tumedasse kapuutsiga mantlisse. Samuti on talle antud sama nimetus surmaingel (heebrea keeles: מלאך המוות, Mal'ach Ha'Mavett), mida mainitakse ka Piiblis.

Mõnede uskumuste järgi võib Grim Reaper otseselt põhjustada inimese surma või korjata kellegi hinge, mistõttu tekkisid legende ja rahvajutte, et teda saab altkäemaksuga mõjutada, temaga tehingut sõlmida või trikitades elu pikendada. Teistes traditsioonides ei ole surm kurjuse kehastus, vaid pigem giid või psühhoomp — see tähendab olend, kes juhatab surnud hingesid järgmisse maailma, sageli ilma, et surnud ise tajuks sündmust sama füüsiliselt kui elavad.

Päritolu ja ajalooline taust

Grim Reaperi tänapäevane välimus (luustik, must mantel ja kääre) kujunes eriti tugevalt keskajal ja varauusaegsel Euroopal. Suur osa sellest kujutlusest sai alguse 14. sajandi katkuajastustest (nn Must surm), kui suur hulk surma ja hukka sattunuid andis aluse danse macabre ehk surmatantsu kujutustele — idee, et surm tabab kõiki sõltumata seisusest. Kunstis ja kirjanduses hakati surma kujutama sageli kõikehõlmava, kõiki võrdsustava jõuna.

Sümbolid ja kujutamise elemendid

• Kirves või kääre: Tegemist on tööriistaga, mis sümboliseerib saagimist, lõikamist ja elu lõppu — kääre seostatakse viljakuse koristamisega ja kujundlikult elu "kokku lõikamisega".
• Luustik: Luustiku kuju rõhutab surelikkuse universaalsust ja bioloogilist lõppu.
• Mantel ja kapuuts: Tumedad riided peidavad isikut, muutes surma abstraktseks ja varjatud jõuks; kapuuts lisab müstilist ja hirmutavat efekti.
• Liivakell: Mõnes kujutises hoiab surm liivakella, mis sümboliseerib aja kulgemist ja piiratud eluaega.

Uskumused, rollid ja rahvajutud

Erinevates kultuurides kannab surmafiguur erinevaid rolle. Mõnes pärimuses on ta karistuslik ja hirmutav — keha tapja või karistuse tooja. Teistes on ta neutraalsem ja kaaslane, kes aitab hinge üleminekul: ta ei rõõmusta surmast ega ole kurjuse kehastus, vaid täidab osa eluringi olulise funktsioonina.

Rahvapärimustes kohtab sageli motiive, kus inimesel õnnestub surmaga kauplemine, ta saab lühiajaliselt elule juurde või petab surma — need lood väljendavad inimmõistuse katset haarata kontrolli ajutuse ja lõpu üle. Samas võivad need lood peegeldada ka lootust ja õigustunnet: inimene, kes on tark või vooruslik, suudab surma üle kavaldada.

Rahvuskultuuride ja religioonide variandid

Surma isikustamisel on palju sarnaseid, aga ka väga erinevaid variante üle maailma. Vana-Kreeka jumal Thanatos oli kujutatud rahulikuna, mitte alati vägivaldsena; budistlikud ja hindu traditsioonid tungivad mõnikord hinge üleminekusse pigem dharma või karma kontekstis; Islami ja juudi pärimuses on olemas surmaingel (tihti nimetatud Azraeliks islami traditsioonis), kes täidab jumalikku tahet. Keldi ja Bretagni pärimuses eksisteerib näiteks Ankou — surnukuju, kes kogub hingi.

Kunsti ja populaarse kultuuri stseenid

Surma kujutised on levinud kirjanduses, kunstis, filmis ja koomiksites. Näiteks on filmiklassikas "Seitsekümnes pitser" (Ingmar Bergman) surma kui existentsiaalse küsimuse sümbol põhjalikuks aruteluks. Ka kaasaegne popkultuur kasutab sageli surmafiguuri nii hirmutava kui ka iroonia ja huumori vahendina (näiteks Terry Pratchetti "Discworldi" romaanides kujutatud Deathi iseloomuprotsessid on nii naljakad kui filosoofilised). Arhitektuuris ja kunstis jätkuvad motiivid, mis peegeldavad inimese suhet surma ja igaviku teemadega.

Sotsiaalne ja psühholoogiline tähendus

Surma personifikatsioon aitab inimestel mõtestada keerulisi ja hirmutavaid kogemusi. Isikustatud surm võimaldab luua narratiive surmaga leppimiseks, rituaalide ja mälestuste kujundamiseks ning ka sotsiaalse kontrolli ja moraalivalikute läbi mängimiseks. Samuti annab ta väljundi kultuurilistele hirmudele ning lohutuse, kuna surma kujutatakse sageli osana suuremast korrapärast või õiglasest süsteemist.

Kokkuvõttes ei ole Grim Reaper või "vikatimees" üheainsa tähendusega figuur — ta peegeldab nii ajaloolisi traumasid, religioosseid tõekspidamisi kui ka inimeste igatsust mõista lõpuks saabuvat muutust. Tema kujutised ja lood arenevad edasi koos kultuuriga, kus neid jagatakse.

Indoeuroopa mütoloogia

Vana-Kreeka

Vanakreeka kreeklased pidasid surma heaks. Tihti kujutatakse teda habemega tiivulise mehe või noore tiivulise poisina. Surm ehk Thanatos on Elu vastand. Surma kujutatakse meessoost ja elu naissoost inimesena. Ta on Hypnose, unejumala kaksikvend. teda kirjeldatakse kui õrna, ta saadab surnuid allmaailma, Hades'i. Seejärel annab ta surnud üle Charonile, kes mehitab paati, mis viib surnud allmaailma, läbi Styxi jõe. Thanatose õed Keres olid vägivaldse surma vaimud, nad olid seotud lahingust, haigustest, õnnetustest ja mõrvadest tingitud surmajuhtumitega. Neid kujutati kurjatena, nad toitusid surnute kehast, pärast hinge saatmist Hadesi. Neil olid hambad, küünised ja nad olid riietatud veristesse juveelidesse.

Celtic

Waleslased kujutasid surma Angeu'na ja bretoonlased Ankou'na, nad olid üks ja sama. Ta ilmus musta rüüga mehe kujul, kes mõnikord kandis kääru ja sõitis vankri seljas, mille peale ta surnuid kokku korjas.

Poola

Poolas on Surm ehk Śmierć välimus sarnane meie tänapäevase Viisakaga, kuid musta rüü asemel kannab ta valget rüüd.

Balti

Leedulased nimetavad surma Giltinė, sõnast gelti(nõelata). Giltinėt kujutati vana, koleda, pika sinise nina ja mürgise keelega naisena. Legend räägib, et Giltinė oli noor, ilus ja suhtlemisaldis, kuni ta seitsmeks aastaks kirstus kinni jäi. Surmajumalanna oli elu- ja saatusejumalanna Laima õde, sümboliseerides alguse ja lõpu suhet.

Pärast seda võtsid litaanid kasutusele klassikalise musta mantli ja kääriga Grim Reaper'i.

Hinduistlikud tekstid

Hindu tekstides nimetatakse surma isandat Yamaks. Yama ratsutab mustal pühvlil ja kannab köit, et surnuid oma vanglasse viia. On olemas palju saagijate vorme, nad on tema agendid. Neid nimetatakse Yamaduteks. Seal on kõik head ja halvad inimesed talletatud mingisugusesse arhiivi. Siis võtab Yama arhiivist välja ja otsustab, kuhu hing järgmises elus asetatakse, vastavalt hinduismi reinkarnatsioonile. Yamat mainitakse ka Mahabharatas kui filosoofi ja Brahmani pühendunu.

Thanatos surma jumal Vana-Kreeka mütoloogias.

Aabrahamlaste religioonides

Memitim

Memitim on piiblitegel, mis on seotud inimeste surmaga. Sõna on heebrea keelest ממיתים (inglise keeles: Killers). Neid mainitakse, et nad tapavad inimesi, et nende kaitseingel ei kaitse neid enam. Piibliteadlaste seas on Memitim'ide olemuse üle mõningaid vaidlusi, kuid nõustutakse, et nagu Iiobi 33:22 kirjeldatud, on nad mingisugused tapjad.

Judaism

Vorm ja funktsioonid

Midraši kohaselt lõi Jumal surmaingli loomise esimesel päeval. Tema maja on taevas. tal on kaksteist tiiba. "Kõigi inimeste üle olen ma sulle võimu andnud," ütles Jumal surmainglile, "ainult mitte selle üle, kes on seaduse kaudu saanud vabaduse surmast." Öeldakse, et surmaingel on täis silmi. Surma ajal seisab ta sureva üle ja ootab, et inimene teda näeks. Kui surev lõpuks teda näeb, tilgutab ta sureva suhu sappi ja see on see, mis teda lõplikult tapab Väljend "surma maitseb" pärineb mõttelt, et surma põhjustab tilk sappi.

Surm ja saatan

Surmaingel, keda mõned samastavad Saatanaga, vaidleb kohe pärast loomist Jumalaga Messia valguse üle. Kui Eeva puudutas teadmise puud, rääkis surmaingel temaga ja ta mõtles: "Nüüd ma suren ja Jumal loob Aadamale teise naise". Ka Aadam rääkis surmaingliga. Surmaingel istub surnute ees. Kui Aabraham leinas Saara pärast, ilmus talle ingel, mis seletab, miks "Aabraham tõusis üles oma surma eest". Samael ütles Saarale, et Aabraham ohverdas Iisaki vaatamata tema nutule, ja Saara suri õudusest ja kurvastusest." Kõige sagedamini oli inglitega ühenduses Mooses. Korahi vastupanu ajal nägi Mooses teda.

Kristlus

Kristluses ei olnud kõigepealt mingit surmaloomi, sest Jumal äratas Jeesuse üles ja võib inimesi tappa. Siis kuulutas heebrealastele kirja autor, et saatanal on vägi, mis kontrollib surma. Üks neist uskus, et Poeg tappis oma surmaga Saatana ja oma ülestõusmisega äratas ta Saatana uuesti ellu.

Samuti arvatakse, et Ilmutusraamatus olev metsalise esimene pea on Saatana ülestõusmine.

Islam

Islamis on olemas surmaingel, mis on rohkem tuntud surma peaingli nime all, mille nimi on Azrael. Koraanis ei mainita teda tema nime all, vaid Mal'akkh al Mut (surmaingel). Ka vanades heebrea tekstides kirjeldatakse teda kui Azrael, surmaingel. Samuti on teda mainitud varakristlikes tekstides samuti Azraelina.

Carlos Schwabe "La mort du fossoyeur" (Hauakaevaja surm)


Joonis "Koolerat toovast surmast", Le Petit Journal'is


Keskaegne maal, mis kujutab surma malet mängimas Täby kirikust Rootsis

Küsimused ja vastused

K: Kuidas nimetatakse surma tavaliselt inglise keeles?

K: Kuidas kujutatakse Grim Reaperit tavaliselt?

K: Milline teine nimi on Surmal?

K: Kas on olemas mingeid legende, mis ümbritsevad Grim Reaperit?

K: Kas surnud inimene teab, kui teda juhatab Grim Reaper?

Otsing