Genets on vana maailma imetajad, kes kuuluvad viverriidide perekonda. Nad on lähedased sugulased tsivetikassidele ning kuuluvad laiemalt Viverridae hulka. Genetid on kassikarjalised lihasööjad, kellel on iseloomulikud pikad sabad ja oskus ronida puudes – paljud liigid on peamiselt puudeeluviisiga.
Taksonoomia ja levik
Genetside lähimad sugulased on tsivetid, linsangid, fossad ja monguusid. Peaaegu kõik geneetiliigid kuuluvad perekonda Genetta. Harilik geneetikas, Genetta genetta, on ainus Euroopas elav viverriid; enamik teisi liike esineb Aafrikas. Sugukonna fossiile on leitud alates pliotseenist, mis näitab, et need loomad on piirkonnas tegutsenud juba miljonite aastate eest.
Välimus ja kohastumine
Genetsidel on sihvakas keha ja väga pikk saba, mis on sageli umbes üks kuni poolteist korda keha pikkune. See pikk saba toimib tasakaalustajana, mistõttu geneetid on osavad oksalt-oksale hüppajad. Genetidel on pooleldi sissetõmmatavad küünised, mida nad kasutavad ronimiseks ja saagi kinnipidamiseks; need küünised ei ole tavaliselt peahälbeks agressioonis nagu näiteks suurkiskjatel.
Eluviis ja käitumine
Geneetid on enamasti öised ja enamasti üksikud loomad. Nad on äärmiselt agiilsed: suudavad kõndida, traavida, joosta, ronida mööda puid nii üles kui alla ning teha kõrgeid hüppeid. Nad on huvitavaks eripäraks ainsad viverriidid, kes võivad lühiajaliselt seista kahejalgselt, näiteks saagi jälgimisel või kurjakuulutaval hoiatusasendil. Territorialne käitumine ja suhtlemine toimub sageli lõhnamärkide ja häälitsuste kaudu — neil on perianaalsed näärmed, mida kasutatakse piirkonna märgistamiseks.
Toitumine
Genetsid on oportunistlikud kõikjalõikajad (predominantly lihasööjad) ja toituvad peamiselt väikestest imetajatest, näiteks närilistest, kährikutest ja nahkhiirtest. Väiksemad närilised püütakse sageli seljast kinni ja tapetakse hammustusega peast, seejärel süüakse peast alustades. Lisaks väikestele imetajatele söövad geneetid ka linde, linnumõõrud ja linnumune, mitmesuguseid selgrootuid nagu tuhatjalgseid, tuhatjalgseid ning skorpione, samuti mitmesuguseid putukaid ja vilju — näiteks viigimarju ja oliive. Toitumisvalik sõltub elupaigast ja hooajalisest toidukättesaadavusest.
Paljunemine ja eluiga
Paljude geneetiliikide puhul on paaritumine hooajaline; emane sünnitab tavaliselt ühe kuni nelja poja järel ligikaudu 60–70 päeva pikkuse tiinusaja järel. Poegadest hoolitsetakse peamiselt emasloomade poolt ning noored saavutavad suguküpsuse tavaliselt umbes aastase vanusena. Vabas looduses elavad geneetid tavaliselt kokku ligikaudu 8–12 aastat; vangistuses võivad mõned isendid elada kauem, kui nende elutingimused ja toitumine on head.
Ohud ja kaitse
Kuigi paljud geneetiliigid ei ole praegu otseselt väljasuremisohus ja paljud on hinnatud kui väikseimat muret (IUCN), mõjutavad neid ikkagi elupaikade kadu, metsade raadamine, jahipidamine ja konfliktid inimeste ning põllumajandusloomadega. Mõned liigid on harvaesinevad või halvasti teadaoleva levikuga, mistõttu vajavad täiendavat uuringut ja seiret. Inimestega kokkupuutel on geneetid mõnikord lemmikloomadena või kütitakse toodete (näiteks karvade) pärast, mis võib kohati olla probleemiks.
Inimsuhe ja uurimine
Geneetid on olnud inimeste huvi objektiks nii teadusuuringutes kui ka mõningal määral lemmikloomadena. Nende nähtavus metsikult ja kohanemisvõime muudavad nad huvitavaks uurimisobjektiks eelkõige käitumise, ökoloogia ja kohastumisvõime alal. Õige elupaiga säilitamine ja rahvusvahelised kaitsealgatused aitavad tagada, et geneetiliigid jääksid osa looduse mitmekesisusest ka tulevikus.
