Hiidkilpkonnad on arenenud mitmetel troopilistel saartel. Nad võivad kaaluda kuni 3–400 kg ja kasvada 1,3–1,9 m pikkuseks (andmed varieeruvad). Nad elavad või elasid (mõned liigid on hiljuti välja surnud) Seišellidel, Maskareneedel ja Galapagose saartel. Tänapäeval elab maailma suurim populatsioon Aldabra atollil Seišellidel, kus on umbes 150 000 isendit. Ehkki need kilpkonnad näevad välja sarnased, esindavad nad eri evolutsiooniharusid. Seychellide ja Maskarene'i kilpkonnad on pärit lähedalt Madagaskarilt, samas kui Galapagose kilpkonnad on pärit lähedalt Ecuadorist. Nende sarnasus on näide konvergentsest evolutsioonist.

Elupaik ja levik

Hiidkilpkonnad on kohanenud eluviisiks madalate troopiliste saarte karmides ja sageli toidupuudusega tingimustes. Nad on levinud peamiselt:

  • Aldabra atoll (Seišellid) — suur ja praegu kõige arvukam populatsioon;
  • Galápagos — mitmed saarte-endeemilised liigid ja alamliigid, mis moodustavad keeruka taksonoomilise grupi;
  • Maskareneed (Mauritius, Rodrigues ja Réunion) — seal elasid kunagi mitmed perekonna Cylindraspis liigid, millest paljud on ajalooliselt välja surnud.

Morfoloogia ja eluviis

Hiidkilpkonnad on suurte, raskete karapassidega taimtoidulised selgrootud. Neil on madal ainevahetus ja aeglane kasv, mille tõttu nad suudavad pikaajaliselt vastu pidada toidupuudusele ning talvituda niisketes tingimustes. Saari asustavad kilpkonnad on sageli kujult kas kõrgema, sadulakujulise kilbi (saddleback) või madalama, kumerama kilbi (domed) tüüpi — see morfoloogiline varieeruvus on kohastuvus vastavalt toidu kättesaadavusele (näiteks madalate põõsaste võrsete nokkimine või maapinnal rohu söömine).

Eluea ja tuntud isendid

Need kilpkonnad suudavad looduses elada üle 100 aasta, mis teeb neist ühe pikaealisemaid selgroogsete hulgas. Tõestatud maksimumvanused on keerulised kindlaks teha, sest paljud pikalt elanud isendid on dokumenteeritud ajalooliste kirjade järgi ja vanusehinnangud võivad erineda.

Mõned tuntud näited ajaloolistest isenditest:

  • Madagaskari kilpkonn "Tu'i Malila" — suri 1965. aastal Tongal ja temast öeldakse sageli, et ta oli umbes 188-aastane (vanuse täpsus on osaliselt ajaloolistel allikatel põhinev);
  • "Harriet" — Austraalia loomaaedade andmetel hinnati tema vanuseks umbes 176 aastat surres 2006. aastal (see vanus põhineb olemasolevatel kirjetel ja hõlmab teatavaid ebakindlusi);
  • "Adwaita" — Alipore Zooloogilises Aias Kolkatas suri 23. märtsil 2006. Ta oli pärit lord Robert Clive'i pärandist ja tema vanuseks on legendide kohaselt arvatud kuni ~255 aastat, kuid see arv on teaduslikult vaidlustatud ja ei ole ühemõttiliselt kinnitatud.
  • Galápagose kuulsaimatest näidetest on Lonesome George — viimane Pintase kilpkonn — kes tõi suure tähelepanu Galápagose kilpkonnade kaitsele (ta suri 2012).

Ajalugu ja inimese mõju

Avastamise ja asustamise ajal püüti ja tapeti hiidkilpkonni toiduks nii suurtes kogustes, et paljud populatsioonid kahanesid dramaatiliselt või kadusid sootuks. 16. ja 17. sajandil külastasid Galápagose saart Hispaania aardelaevu röövivad mereröövlid, kes kasutasid kilpkonni lihtsa toiduallikana. Sama traditsiooni jätkasid vaalurid ja muud meresõitjad järgnevatel sajanditel. Aeg-ajalt on sellel perioodil kirjeldatud kilpkonnaliha kui eriti rasvast ja säilivat kaua laevades:

"Vaalapüügilaevade kaptenid kiitsid peaaegu lüüriliselt kilpkonnaliha, nimetades seda palju maitsvamaks kui kana-, sea- või veiseliha". Nad ütlesid, et hiidkilpkonna liha oli "mahlakas liha ja nende kehaõli puhas nagu või, kuid mis kõige parem, hiidkilpkonnad võisid laevataguses niiskuses talvituda aasta või kauemgi".

Lisaks otsesele küttimisele on saarte liikidele saanud saatuslikuks ka inimtekkeline elupaikade hävitamine ning võõrliikide sissetoomine (rotid, kassid, ahvid, sigade jt), kes ründavad mune ja noori kilpkonni või muudavad taimestikku. Selle tulemusena hukkusid vähemalt viis perekonna Cylindraspis liiki ajaloolisel ajal India ookeani Mascarene'i saartel (Mauritius, Rodrigues ja Réunion)).

Ohud ja kaitse

Umbes 19.–20. sajandi pöördel kahanesid paljud hiidkilpkonna populatsioonid peaaegu väljasuremiseni. Tänapäeval on need liigid enamasti takistatud rangete looduskaitsemeetmetega:

  • Rahvusparkide ja kaitsealade loomine (näiteks Galápagose rahvuspark, Aldabrale kehtestatud kaitse);
  • Rehabilitatsioon ja reintroduktsioon — paljudel saartel viiakse läbi taastamiskampaaniaid, et taastada kilpkonnapopulatsioone ja taimestikku;
  • Arevdamis- ja vangistuskasvatusprogrammid — tagamaks liikide säilimist ja suurendamist;
  • Rahvusvaheline koostöö ja seadusandlus — CITES ja riiklikud kaitsemeetmed piiravad kauplemist ja jahipidamist;
  • Võõrliikide tõrje — rotimõrgi- ja kiskjate kontrolliprogrammid munade ja poegade ellujäämise parandamiseks.

Ökoloogiline roll

Hiidkilpkonnad on saarte ökoloogias tähtsad kui suuremahulised taimtoidulised mõjutajad ja seemnete levitajad. Nad võivad muuta taimestikku läbi graasimise ja seemnete laialivedamise, aidates säilitada mitmekesiseid elupaiku. Nende kadumine muudab sageli saarte vegetatsioonistruktuuri ja kohalikke ökosüsteeme.

Kokkuvõte

Hiidkilpkonnad on silmapaistvad nii oma suuruse, pikaealisuse kui ka saarestikuelule erilise kohastumise poolest. Kuigi neid on ajalooliselt tugevalt koormatud küttimise ja inimtegevuse tõttu, on tänapäeval paljud populatsioonid kaitse all ja käimas on aktiivsed taastamis- ning kaitseprojektid. Nende tulevik sõltub jätkuvast kaitsest, võõrliikide kontrollist ja rahvusvahelisest koostööst.