Sipelgalinnud (Thamnophilidae) — määratlus, liigid ja levik
Sipelgalinnud (Thamnophilidae): tutvu üle 200 liigi, nende leviku, elupaikade, toitumise, paaritumise ja kaitseprobleemidega Kesk- ja Lõuna-Ameerikas.
Sipelgalinnud kuuluvad varblaste (Passeriformes) seltsi ja moodustavad perekonna perekond Thamnophilidae. Neid leidub subtroopilises ja troopilises Kesk- ja Lõuna-Ameerikas üle terve kontinendi, alates Mehhikost kuni Argentiinani. Perekonnas on üle 200 liigi, mille rahvapärased nimetused võivad varieeruda — paljud liigid kutsutakse lihtsalt sipelgalindudeks, kuid eraldi liikide kohta kasutatakse ka mitmesuguseid kohalikke nimesid (nt tulesilmad, paljasilmad jpt).
Taksonoomia ja sugulussuhted
Sipelgalinnud on osa neotropiiklikust lindude fauna rühmast ning on lähisuguluses teiste Lõuna-Ameerika varblastest perekondadega. Nad on seotud mõnede metsapõhiste perekondadega, näiteks Formicariidae), ja lähedasi sugulussuhteid on kirjeldatud ka teiste piirkondlike rühmadega nagu tapakuulide või gnateatrite perekonnad. Hoolimata mõningatest rahvapärastest nimetustest ei ole sipelgalinnud otseselt suguluses rähnide, vireode ega rähnidega.
Välimus ja sooline dimorfism
Sipelgalinnud on üldiselt väikesed kuni keskmise suurusega linnud, tugeva kehaehituse, ümaramate tiibade ja hästi arenenud jalgadega. Sulestik on sageli tuhmikam — hallid, pruunid, valged ja roosakad toonid esinevad sageli — kuid leidub ka kontrastseid must-valgeid või kirjusid liike. Sageli on väljendunud sooline dimorfism: isased ja emaslinnud erinevad mustri ja värvuse poolest. Mõnel liigil on konkurentide või saakloomade eemalepeletamiseks seljal või õlgadel nähtavad valged laigud. Enamikul liikidest on tugev nokk, paljudel on nokatipus kerge konks.
Levik ja elupaigad
Enamik sipelgalinde elab metsades, kuigi mõned liigid on kohastunud ka sulanduma mitmesugustesse elupaikadesse — alates tihedast vihmametsast kuni kuivemate põõsaste ja servaaladega aladeni. Rohkem liike eelistab metsa all- ja keskkorrust (vahel peaaegu varjulisi tihedaid kihte), kuid leidub ka liike, kes toituvad lagedatel aladel või maapinnal.
Toitumine ja käitumine
Sipelgalinnud on enamasti putuktoidulised: nad jahtivad peamiselt lülijalgseid ja teisi väiksemaid selgrootuid, haarates neid okstest, lehtedelt või otse maapinnalt. Mõned liigid võivad aeg-ajalt püüda väiksemaid selgroogseid. Väga huvitav käitumise eripära on see, et umbkaudu kaheksateist liiki on spetsialiseerunud jälitama sõjaväelise tüüpi sipelgakolonne (army ants), et süüa sipelgate poolt välja aetud või häiritud selgrootuid. Selline sipelgate jälgimine on kasulik taktika, mis võimaldab saada kergesti kättesaadavat saaki.
Paljunemine ja pesitsemine
Sipelgalinnud on üldjuhul monogaamilised ning paljud liigid hoiavad ja kaitsavad püsivalt oma territooriumi. Enamikul liikidel on pesad avarates kaussides või karbikujulised pesaehitised puuoksadel või põõsastes. Tavaliselt munevad nad kaks muna, mis on kõige levinum haudumise suurus selles perekonnas. Mõlemad vanemad osalevad munade haudumises ja poegade toitmises ning tõsisem hooldusperiood kestab kuni poegade lennuvõimestumiseni. Pärast poegimist jagavad vanemad tavaliselt poegade kasvatamise kohustused; mõnel liigile on iseloomulik, et lõpuks koormab edasine toitmine rohkem üht järglast, kuid see varieerub liigiti.
Laul ja signaalid
Sipelgalindude häälitsused on mitmekesised: paljud liigid kasutavad lihtsaid, korduvaid helijadasid või tugevaid hüüdu sissetungijate hoiatamiseks ning paarisuhete kinnitamiseks. Hääleline suhtlus aitab ka territooriumi markeerimisel ja paarilise säilitamisel.
Ohustatus ja kaitse
Inimtegevus mõjutab paljusid sipelgalindu. Umbes kolmkümmend kaheksa liiki on hinnanguliselt ohustatud või vastu seisevalt ohustatud inimtegevuse tõttu. Peamised ohud on elupaikade kadumine, killustatus ja metsade raadamine, mis vähendavad saadaval olevat sobivat elupaika ja muudab pesitsemise ning toitumise raskemaks. Elupaikade killustatus võib suurendada ka seda, et kiskjatel on lihtsam pesadesse ligi pääseda ning tõsta pesakaotuste riski.
Kaitsemeetmete hulka kuuluvad elupaikade säilitamine ja taastamine, kaitsealade loomine, metsade jätkusuutlik majandamine ning teadusuuringute toetamine, et paremini mõista liike, kes on sõltuvad tihedast metsaalusest kihist või sipelgakolonnide jälgimisest. Paljud liigid elavad kaitsealadel, kuid nende säilimise tagamiseks on vaja laialdasemaid ja koordineeritumaid jõupingutusi.
Lisaks liigi- ja elupaikme kaitsele on oluline ka avalikkuse harimine ja kohalike kogukondade kaasamine, sest paljud ohustatud liigid sõltuvad vähestest säilinud metsalaikudest ja tundlikest ökosüsteemidest.
Küsimused ja vastused
K: Millisesse perekonda kuuluvad sipelgad?
V: Sipelgad kuuluvad Thamnophilidae perekonda.
K: Kus leidub sipelgaid?
V: Sipelgaid leidub subtroopilises ja troopilises Kesk- ja Lõuna-Ameerikas Mehhikost Argentiinani.
K: Mitu liiki sipelgaid on olemas?
V: On olemas üle 200 sipelgaliigi.
K: Mille poolest erineb sipelgapoegade sulestik sugude lõikes?
V: Mõlemal sugupoolel on mõnevõrra erinev muster ja värvus.
K: Mis tüüpi nokk on enamikul sipelgapesadel?
V: Enamikul sipelgapesadel on raske nokk, mis on paljudel liikidel otsast konksuga.
K: Millistes elupaikades elab enamik sipelgaid?
V: Enamik liike elab metsades, kuigi mõned liigid elavad ka muudes elupaikades.
K: Kuidas edastavad mõned liigid hoiatusi rivaalidele? V: Mõned liigid edastavad konkurentidele hoiatusi, paljastades seljal või õlgadel olevad valged sulgede laigud.
Otsige