Urmia järv (pärsia keeles: دریاچه ارومیه) on soolajärv Iraani loodeosas. See asub Lääne-Azarbaijani ja Ida-Azarbaijani provintsis ning paikneb tihedalt Kaspia merest edelas. Urmia järv on ajalooliselt olnud suurim järv Iraani sees, suuruselt teine soolajärv maailmas ja suurim järv Lähis-Idas. Järve välimus, loodus ja inimtegevus on omavahel tihedalt seotud, mistõttu on see piirkond nii ökoloogiliselt kui ka majanduslikult oluline.

Asukoht ja põhijooned

Urmia järve asukoht on 37°42′0″N, 45°18′60″E. Selle pindala on ajalooliselt olnud umbes 5 200 km² (2000 miili²), kuid viimastel aastakümnetel on pindala oluliselt vähenenud ja aasta-aastalt kõikuv. Suurima ulatusega on ta umbes 140 km pikk ja 55 km lai. Selle sügavaim punkt on ligikaudu 16 m (52 jalga). Järv on endoreiline ehk tal puudub looduslik väljavool; vee lisandumine toimub peamiselt kolmeteistkümne lähedalasuvatest mägedest tuleva jõe kaudu, aurumine aga on peamine vee kadumise viis.

Keemiline koostis ja elu

Urmia vesi on väga soolane. Soolasisaldus varieerub aastaaegade ja veemassi muutuste järgi; hilissügisel võib soolasisaldus olla väga kõrge — suured väärtused on viimastel aastatel põhjustanud bioloogilise mitmekesisuse kahanemist ja muutnud järve ökosüsteemi. Traditsiooniliselt on järv elanud oma erilise soolase ökosüsteemi kaudu: seal leidub näiteks brine-kreveti sugukonda kuuluvaid liike (nt Artemia), mis on olulised rändlindude, sealhulgas flamingode toiduks. Järv ja selle rannikupiirkonnad on olnud ka inimtegevuse — soola kaevandamise, kalanduse ja turismi — toetusala.

Inimasustus ja kommunikatsioon

Tabriz on suurim linn järve idaosas ja Urmia on suurim linn lääneosas. Kõige lühem tee nende linnade vahel kulgeb ümber järve. 1970. aastatel alustati projekti, et luua sild üle järve. See projekt tühistati, kui 1979. aastal toimus islamirevolutsioon. Projekti alustati siiski uuesti 2000. aastatel; osa teetöödest ja muudest liitumistehnikatest valmisid 2000. aastate keskel ja need on mõjutanud vee liikumist järves — selliste rajatiste mõju veevahetusele on olnud teadlaste ja keskkonnaaktivistide tähelepanu all.

Kuivamise põhjused ja tagajärjed

Urmia järv on viimastel aastakümnetel muutunud järjest väiksemaks. Peamised põhjused on kombinatsioon looduslikest ja inimtekkelistest teguritest:

  • Jõgede veevõtt ja hüdroehitised: mitmeid järve toitvaid jõgesid on reguleeritud tammide ja kanalitega ning osa veest suunatakse niisutuseks põllumajandusse, mis vähendab järve täitumist.
  • Põllumajanduse vee tarbimine: intensiivne kastmine ja veekasutuse ebaefektiivsus kurnavad harva vihmades täituvat veeressurssi.
  • Droogid ja kliimamuutus: pikemad kuivad perioodid ja kõrgem aurumine süvendavad vee kadu.
  • Maantee- ja rajaehitised: ranna lähedal ehitatud teed, tammid ja sildad võivad piirata vee ringlust kogu järves ning suurendada lokaalset soolastumist.
  • Taseme langemisel avalduvad tagajärjed: avanevad suured soolapinnad, mis tuulega levivad kui tolm- ja soolapilved — need kahjustavad põllumajandust, mõjutavad inimeste tervist ning halvendavad õhukvaliteeti ja eluvõimalusi rannikualadel.

Keskkonna- ja sotsiaalmõjud

Järve kahanemine on kaasa toonud mitmeid tõsiseid tagajärgi: soolsuse tõus on vähendanud brine-kreveti ja teiste soolaveespetsiifiliste liikide arvukust, kohalikud linnud ja rändlinnud kaotavad peatus- ja pesitsuspaiku ning põllumajandus kannatab sodiliste tolmu- ja soolapuhangute tõttu. Soolapinnast tekkivad tolmupilved võivad levitada soola kaugele regionaalselt, kahjustades taimkatet ja inimeste vara ning tekitades terviseriske hingamisteedele.

Taastamis- ja leevendusmeetmed

Iraani valitsus, kohalikud omavalitsused, teadlased ja rahvusvahelised organisatsioonid on pööranud Urmia järve olukorrale tähelepanu ja käivitanud mitmeid taastamisalgatusi. Mõned levinumad meetmed hõlmavad:

  • veejuhtimise ja niisutussüsteemide optimeerimist põllumajanduses, et vähendada raiskamist;
  • tammide ja veetasemete paremat juhtimist, et tagada järve toitmine kriitilistes perioodides;
  • infrastruktuuri, kaasa arvatud teede ja sildade projekteerimise muutmist, et parandada järve eri osade veevahetust;
  • raviprogramme, mis peatavad suuremate soolapindade tekkimise ja vähendavad tolmupidamist rannikualadel;
  • rahvusvahelist koostööd ja teadusuuringuid, et jälgida olukorda ning leida pikaajalisi lahendusi.

Osaliselt on mõningaid edusamme saavutatud — näiteks on mõnel aastal, kui sademed on olnud rikkalikumad ja veejagamine korrigeeritud, täheldatud järve veepinna ajutist taastumist. Samas on olukord endiselt tundlik ja järve püsiv taastumine nõuab pikaajalisi ning järjepidevaid poliitilisi, majanduslikke ja tehnilisi samme ning regionaalset koostööd.

Kokkuvõte

Urmia järv on unikaalne ja ökoloogiliselt tähtis soolajärv Iraani loodeosas, mille pindala ja ökosüsteem on viimastel aastakümnetel kahanenud peamiselt inimtekkeliste veekasutusotsuste ja kliimamuutuste tõttu. Järve elujõu taastamine nõuab keerukat kombinatsiooni veearvestusest, infrastruktuurimuudatustest, põllumajanduse veeefektiivsuse parandamisest ning laiaulatuslikust keskkonnapoliitikast. Urmia olukord on saanud rahvusvahelise tähelepanu osaliseks ning järje peal olevad meetmed annavad aimu, et püsiva lahenduse leidmine on võimalik vaid koordineeritud pingutustega.