Vene Föderatsiooni riigihümn (vene keeles Госуда́рственный гимн Росси́йской Федера́ции, romaanis: Gosudárstvennyj gimn Rossíjskoj Federácii), mida mõnikord nimetatakse lihtsalt Venemaa hümniks (Гимн России), on Venemaa riigihümn. Esimest korda kasutati seda 2001. aastal, selle muusika on sama, mis Nõukogude Liidu endisel hümnil, mille kirjutas 1938. aastal Aleksandr Aleksandrov. Sõnad kirjutas 2000. aastal uuesti Sergei Mihhalkov, kes kirjutas ka Nõukogude hümni sõnad 1943. aastal.

Ajalooline taust

Venemaa riigihümni loo ja kasutamise taust on seotud Nõukogude Liidu lagunemisega ning Venemaa riikliku identiteedi otsingutega 1990. aastatel. Pärast NSV Liidu kokkuvarisemist võttis Venemaa 1990ndate alguses riighümniks Michail Glinka muusikal põhineva instrumentaalse pala "Patrioticheskaya Pesnya", millel pikka aega ei olnud ametlikke sõnu. See hümn jäi kasutusse kuni 2000. aastani, mil algas avalik ja poliitiline debatt vana, tuntud meloodia taastamise üle.

Ametlik taastamine 2000/2001

2000. aastal algatati otsus kasutada taas Aleksandrovile omistatud meloodiat ning Sergei Mihhalkov koostas pala jaoks uued sõnad, mis erinevad nõukogudeajast tuntud tekstist. Riiklikult kinnitati ja ametlikult kasutusele võeti uus kombinatsioon meloodiast ja Mikhalkovi tekstist riikliku protokolli järgi uue aasta lävel — muusika ning sõnad hakkasid laiemalt ja ametlikult kehtima aastavahetuse järgsel perioodil (2000–2001).

Aleksandr Aleksandrov — helilooja

Aleksandr Aleksandrov oli vene helilooja ja dirigent, kelle nimi seostub tugevalt käesoleva meloodiaga. Tema teosest sai Nõukogude Liidu hümni muusika ning hiljem taastati sama meloodia ka Vene Föderatsiooni hümni aluseks. Aleksandrov on tuntud oma orkestratsioonide ja kooriteoste poolest; tema meloodia on pärituguse, grandioosse ja marssiva karakteriga, mis sobib hästi riiklikuks sümboliks.

Sergei Mihhalkov — sõnade autor

Sergei Mihhalkov oli vene luuletaja ja lastekirjanik, kes kirjutas hümni sõnad nii Nõukogude kui ka Vene Föderatsiooni aegsele meloodiale. 1943. aastal koostas ta koos kaasautoritega tekstid Nõukogude hümnile; 2000. aastal korjas ta kokku uued sõnad, mis elimineerisid otsesed viited kommunismile ja NSV Liidule ning rõhutasid Venemaa suveräänsust, ajaloolist järjepidevust ja rahva ühtsust.

Muusika ja sõnade iseloom

Hümni meloodia on tugev, dekoratiivne ja sümfoonne: see kasutab rikkalikku orkestratsiooni, kooriosaid ja marssivaid rütme, mis annavad piduliku ja solidaarsust väljendava tooni. Mihhalkovi tekstid keskenduvad tavaliselt koduriigi armastusele, rahvale, tööle ja julgele tulevikule, vältides Nõukogude perioodile iseloomulikke poliitilisi viiteid.

Kasutamine, protokoll ja etikett

  • Hümni mängitakse riiklike tseremooniate, ametlike vastuvõttude ja rahvusvaheliste esinduste ning spordiürituste alguses või lõpetuseks.
  • Ametnike ja sõjaväe protokoll nõuab tavaliselt hümni austamist: õigel ajal püstitakse lipp, inimesed seisavad ja mehed võtavad peakatte maha.
  • Radios ja televisioonis kasutatakse hümni eri olukordades vastavalt seaduse- ja protokollinõuetele; hümni avalikus esituses tuleb järgida autoriõigusi ning ametlikku vormi.

Vaieldavused ja avalik arvamus

Meloodia taastamine tekitas jagatud arvamusi: osad pidasid seda kõnekujunduseks ajaloolise järjepidevuse ja rahvusliku identiteedi tugevdamiseks, teised nägid selles nostalgiaalset sidet nõukogude ajaga ja kritiseerisid otsust seoses muistsete mälestustega. Debatt hõlmas ka küsimusi sõnade sobivuse, ajaloolise tausta ning selle üle, kas riigil peaks olema melodiline või instrumentaalne hümn.

Mälestus ja kultuuriline mõju

Hümn on praeguseks osa riigi rutiinist ja avalikust elust: seda kasutatakse mitte ainult poliitilistel tseremooniatel, vaid ka kultuuri- ja spordiüritustel. Meloodia on tuntud laiemalt paljude inimeste seas ning selle äratuntav kõla kannab kaasa nii emotsioone kui ka ajaloolist mälestust.

Lisamärkused

Hümni teemalised arutelud ja ajaloolised faktid jäävad osa rahvuslikust diskursusest, ning aeg-ajalt kerkivad üles ettepanekud teksti muutmiseks või hümni muuks asendamiseks. Oluline on mõista nii muusika kui ka sõnade rolli riikliku sümbolina ja selle mõju ühiskondlikule identiteedile.