Kuklased (Sitta) — väikesed haudelinnud: määratlus, elupaik ja käitumine
Kuklased (Sitta) — väikesed haudelinnud: määratlus, metsane elupaik, pesitamisharjumused, toitumis- ja hoiustamistrigid ning ohud okasmetsade kadumisel
Kuklased (Sitta) on Sitta, väikeste haudelindude perekonda Sittidae kuuluv perekond. Nad elutsevad peamiselt põhjapoolkeral ja esinevad paljudes metsades Euroopas, Aasias ja Põhja-Ameerikas.
Välimus
Kuklaste tunnuslikud jooned on suur pea, lühike saba ning tugev nokk ja tugevad jalad, mis võimaldavad neil kändudel ja tüvedel ringi turnida. Paljudel liikidel on seljal hallid või sinakad toonid ning näol kontrastsed mustad silmaribad, mis on iseloomulik välimuseline eristus.
Elupaik ja levik
Kuklased eelistavad metsasid, eriti vanemaid männi- ja okasmetsi ning tihti ka segametsi ja mägimetsi. Neid leidub nii madalamates metsades kui ka kõrgemal paiknevatel metsastunud aladel. Kuna kuklased sõltuvad puidest pesa tegemiseks ja toidupeitmiseks, piirab metsade hävitamine nende leviala.
Toitumine ja talletamine
Kuklaste peamine toiduvalik hõlmab putukaid, pähkleid ja seemneid. Nad otsivad putukaid koore vahelt ja oksadelt ning söövad ka seemneid ja pähkleid. Kõik kuklased hoiustavad osa toidust varudena: nad peidavad seemneid puu pragudesse, maapinnale, väikeste kivide alla või koorepuru taha. Selliseid varusid mäletatakse sageli mitu päeva kuni paarikümne päeva jooksul — teksti järgi kuni 30 päevaks.
Pesaehitus, konkurents ja kaitse
Kuklased kasutavad pesa tegemiseks tihti puudes olevaid looduslikke auke või teiste lindude poolt tehtud läbilõikeid. See seab nad konkureerima teiste auk- või pesakohataotlejatega nagu oravad ja tuttidega. Mõnel juhul tapavad nii oravad kui ka suuremad linnuliigid, näiteks suured tuttpäkapikud, kuklasi, kui selleks tekib võimalus. Ka öökullid ja haugid võivad neid saagiks võtta, kuid see ei ole otseselt seotud pesaaukudega.
Et pesaava kaitsta ja teha see suurte kiskjate jaoks raskemini ligipääsetavaks, töödeldakse pesa sissepääsu vahel mudaga või vaiguga, et vähendada ava läbimõõtu. Röövlimine (saagiks langemine) on üks loomulik risk, kuid paljudes piirkondades on kuklaste jaoks tõeliseks ohuks hoopis metsade hävimine — nad ei saa elada väljaspool puid ega kompenseerida pesakohade kaotust.
Käitumine ja suhtlus
Kuklased on tihti aktiivsed ja liikuvad lindud: nad ronivad puutüvedel pea alaspidi, otsides toitu koore praguist. Nad märgistavad oma territooriumi lihtsa ja kõlava lauluga ning suhtlevad intiimsemate häälitsustega paarilise ja pesakonna vahel. Paljudel liikidel on selged rütmid pesitsusaegadel ja iseloomulikud toitumiskäitumise mustrid.
Kaitse ja inimtegevuse mõju
Oluline kaitsemeede kuklaste säilimiseks on metsa- ja vanade puude hoidmine, kuna pesaaukude ning toidu peitmise võimaluste puudumine vähendab nende eluvõimalusi. Mõned liigid on vastuvõtlikud metsade majandamise muutustele, rebenemisele ja üheülbalisele majandamisele. Linnuvaatlus ja pesakastide paigaldamine sobivates kohtades võivad mõnel juhul aidata, kuid parim on säilitada looduslikke pesitsuskohti.
Kokkuvõte: Kuklased (Sitta) on väikesed, osavad puuturnijad, kes sõltuvad puitudest elupaikadest, toituvad peamiselt putukatest ja seemnetest ning varustavad end talletatud toiduga. Nende peamised ohud on kiskjad ja inimtegevusest tingitud elupaikade kadu.
Küsimused ja vastused
Küsimus: Milline on pähklilaste sugukond?
V: Pähklid kuuluvad sugukonda Sitta.
K: Kus elavad kährikud?
V: Kährikud elavad põhjapoolkeral, sageli kõrgematel maadel asuvates männi- ja okasmetsades (mägimetsades).
K: Kuidas reklaamivad kährikkoerad oma territooriumi?
V: Kährikud reklaamivad oma territooriumi valju, lihtsa lauluga.
K: Millist toitu söövad kährikud?
V: Tavaliselt söövad kährikud putukaid, pähkleid ja seemneid.
K: Millist tüüpi pesasid nad teevad?
V: Kährikud teevad pesi, kasutades selleks puudes olevaid auke.
K: Millised loomad kujutavad endast ohtu nuttšidele?
V: Oravad, torked, öökullid ja haugid võivad kõik kujutada endast ohtu nuttidele.
K: Kui kaua suudavad nuthache'id mäletada, kus nad säilitasid toitu hilisemaks tarbimiseks?
V: Natterid võivad mäletada, kus nad toitu hoiustasid, kuni 30 päeva.
Otsige